ERR.ee video: Marusja Klimova vestlus Ilona Martsoniga festivalil HeadRead ({{commentsTotal}})

{{1432794865000 | amCalendar}}
Foto: Kärt Kukkur

Täna, neljapäeval, 28. mail kell 17 vestles Kirjanike Maja musta laega saalis vene kirjaniku Marusja Klimovaga tõlkija Ilona Martson. Kultuur.err.ee tegi vestlusest otseülekande.

Neli ülekannet festivalilt HeadRead jõuavad kultuur.err.ee lehele 28. maist 31. maini.

Järgmised ülekanded: 29. mail kell 18 usutleb Paul-Eerik Rummot Kloostri Aidas Wimberg. 31. mail. Mats Traadiga on võimalik kohtuda Kloostri Aidas pühapäeval, 31. mail kell 17, mil temaga vestleb kirjandusminister Mart Juur. Arvo Valtoniga vestleb sealsamas kell 18 kirjandusteadlane ja kirjanik Jaanus Vaiksoo.

Autoritest:

Nõukogude Liit pole pärandanud maailmale just palju toredaid asju. Kuid üks sellistest sündis just vastureaktsioonina nõukogulikule võltspaatosele ja tegelikkusest irdunud pidulikkusele – see oli suur hulk kainestava ja sageli iroonilise pilguga kirjandust, mis püüdis pakkuda inimestele tunnet, et nad pole tegelikkuse ja näivuse vahelises lõhes elades üksi. Marusja Klimova (1961) asub oma loominguga selle suurejoonelise ja rahutu hoovuse keskmes. Eesti lugejatel on võimalik lugeda Klimova romaani "Siniveri" (Loomingu Raamatukogu, 2014, tlk Ilona Martson), mis räägib küll nõukogude aja lõpust, mil ühiskond läbis kihutades perestroikat, aga hoolimata poliitilistest nihetest võib ikka veel tajuda lõhet tegelikkuse ja ametliku kõnepruugi vahel. Klimova ise on kirjeldanud seda nii: "Tõeline elu aga peitus televisiooni, ajalehtede, "paljastuste" taha ja libises isegi rohkem käest kui nõukogude ajal." "Siniveri“ püüab haarata tükikese sellest palavikulisest, servapidi hullumeelsest elust ühe ühiskonnakorra lõpuagoonias, linnas, mis on kandnud nii Peeter I kui Lenini nime.

Paul-Eerik Rummo (1942) on kirjanik ja poliitik ning tundub, et alates 40 kirjale allakirjutamisest on poliitika muutunud tasapisi, aga järjekindlalt Rummo tegevuses üha olulisemaks, nihutades ilukirjandusliku tegevuse tagaplaanile. Eks Rummo tähendus luuletaja ja näitekirjanikuna on seotud eelkõige 1960. ja 1970. aastatega. Just sellest ajajärgust pärineb tema vormiliselt uuendusliku ja ühiskondlikult tundliku luule tuumik. 1969. aastal jõudis aga lavale Rummo epohhiloov näidend "Tuhkatriinumäng". 1980. aastate lõpust tänase hetkeni aga on olnud esiplaanil Rummo kui poliitiku roll (1992. aastal sai temast näiteks kultuuri- ja haridusminister). Uuel aastatuhandel on Rummo ilukirjandusliku tegevuse keskmes olnud pigem varem tehtu kokkuvõtmine (näiteks „Kogutud luule“ 2005. aastal). Ometi võib eelnev jutt olla ka omal moel petlik: just hiljuti pälvis Rummo koos Sigrid Toominguga Aleksander Kurtna nimelise auhinna Henrik Ibseni värssdraama "Brand" tõlke eest. Mis tähendab, et Rummo öeldud või vahendatud ilukirjanduslikul sõnal on jätkuvalt suur kaal.

Arvo Valtonist (1935) on harjutud rääkima ennekõike kui lühiproosameistrist, kelle 1960. ja 1970. aastatel ilmunud lühijutud kuuluvad kahtlusteta Eesti novellikirjanduse paremikku. Valtonit võib pidada Eesti oma Sergei Dovlatoviks, sest nende lähtekoht oli sarnane: mõlemaid painas lõhe ühiskonna ametliku ideoloogia ja valitsevate olude vahel. Aga kui Dovlatov kasutas autobiograafilisi elemente üsna otseselt, siis Valton otsis ootamatuid tegevuskohti, mille seotus tema enda eluga polnud oluline ja mis seetõttu kõlasid laiemas mõttes sümboolselt. Samas on oluline meeles pidada, et Valton äärmist mitmekülgsust: ta on kirjutanud romaane, lasteraamatuid, aforisme, luulet, näidendeid ja stsenaariume (ärgem unustagem Valtonit kui "Viimse reliikvia" stsenaristi!). Viimastel aastatel on Valton paistnud silma Venemaa aladel elavate soome-ugri rahvaste loomingu süsteemse vahendajana – see on mastaapidelt täiesti omaette elutöö.

Mats Traat (1936) on mitte ainult mitmekülgne kirjanik, vaid mees, kes on mõjutanud eesti kirjandust kõikides žanrites, milles ta põhjalikumalt kirjutanud. Tema luulelooming ulatub ühelt poolt 1962. aastal ilmunud „Noorte autorite“ esimese kassetini, teisalt aga on ta rääkinud tugevalt kaasa uue aastatuhande luules, seda eelkõige tänu Harala elulugudega jätkamisele. Mats Traat on Jaan Krossi kõrval ainus kirjanik, kes pälvinud Tuglase novelliauhinna neljal korral. Romaanikirjanikuna on Traat kirjeldanud põhjalikult Eesti lähiajalugu, täpsemalt ajavahemikku 19. sajandi keskpaigast nõukogude ajani. Tema teoste kangelased kõnelevad Tartu murret ja sageli Nuustakust kaugemale ei kipu. Traadi peateoseks võib pidada 13 osast ja umbes 3000 leheküljest koosnevat jõgiromaani "Minge üles mägedele", mida nimetatakse ka Palanumäe sarjaks. Teose esimene osa „Puud olid, puud olid hellad velled” ilmus 1979 ja viimane osa "Õelate lamp" peaaegu kolmkümmend aastat hiljem. Romaan haarab endasse umbes sada aastat, kus suured ajaloolised hoovused põimuvad lokaalse küla- ja loodustundega. Kirjanik ja kirjandusteadlane Jaanus Vaiksoo on väitnud, et "Minge üles mägedele" on "Eesti ajalugu lõhnades".

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: