Arvustus. Kiired ja vihased 8
Uus film kinos
"Mad Max: Raevu tee"
Lavastaja: George Miller
Osatäitjad: Tom Hardy, Charlize Theron, Rosie Huntington-Whiteley, Hugh Keays-Byrne, Nicholas Hoult, Angus Sampson
5/10
Ma ei riku praegu midagi ära, kui ma ütlen, et kõigepealt põgenetakse ja siis põgenetakse tagasi. Kogu lugu. Jutustatakse ratastel ja ilge hooga. Peatusi on vähe. See on macho film. Macho ei peatu mõtlema. Kus sa saadki, maha lüüakse. Tapa teised, et ei tapetaks sind! Samal ajal päästes mõned kaunid naised.
Sellise sisuga võib ka kultusfilmi saada. Lugu ununeb niikuinii, tühja loost. Kultusfilmi jäädakse mäletama disaini, kostüümide, dekoratsioonide, võttepaikade, muusika, lühidalt stilistika tõttu. Stilistika on neljandas "Mad Maxis" tasemel. See tegi ka esimesed kolm "Mad Maxi" klassikuteks.
Esimese "Mad Maxi" (1979) stsenarist ja nüüd juba kolme järgmise lavastaja George Miller oskas omal ajal, enne postapokalüptiliste fantaasiafilmide praegust buumi, luua kõheda maailma, mis ühtaegu peibutas ja õõvastas reegliteta ühiskonna ähvardavuse ja salapäraga. Abiks olid eksootilised Austraalia kõrbemaastikud, pungid kostüümid ja vesternlik lonely ranger Mel Gibsoni kehastuses.
Neljandas "Mad Maxis" ei lähe Miller looga sealt edasi, kus see 30 aastat tagasi kolmandas "Mad Maxis" katkes. Kes seda enam mäletabki, kas ja kuidas see katkes. "Mad Max: Fury Road" on iseseisev teos vanadel teemadel, täiustades ja arendades eelmiste filmide esteetikat kobeda eelarve ja uute tehniliste võimaluste abil.
Visuaalselt on film efektne, et mitte öelda üle pakutud. Aga see on õige. Tagasihoidlikus kuues ja odavalt ei tasu sellist fantaasiafilmi valmis nokitseda. Vint on ehk liiga üle keeratud pigem nende veidrate tegelaste käitumises: see on liiga koomikslik ja pinnapealne ning kutsub esile naeru seal, kus peaks äratama hirmu.
Viimane film vanast triloogiast, "Mad Max Beyond Thunderdome", oli eelmistest nõrgim. Läks tsirkuseks. Ent mis on juhtunud populaarses kinokunstis viimase 30 aasta jooksul? Selle kõrval on "Thunderdome" kammerlik arthouse psühholoogilise alltekstiga. Batmanid, Tasujad, Terminaatorid, Thorid, X-mehed, Transformerid, imeolendite, elusmasinate ja superkangelaste lõputud saagad ja fantaasiafilmid. Miks mitte, sellele on oma publik (enamus publikust), selles vallas on tohutult positiivseid näiteid (ehkki rohkem on negatiivseid) ning kunstilisi õnnestumisi ja film ei pea olema realistlik. Siiski kiputakse võimatuid maailmu ja situatsioone ja tegelasi luues vaatajat alahindama ja koomiksifilmide süžeed ei hiilga just eriti kontemplatiivse tunnetusega ning müstikat väljendatakse pelgalt visuaalsete, välispidiste eriefektide najal, mitte vaimsete eriliste kogemuste loomisega.
Aga mis olukorda panevad need kino kellad ja viled ning nendele kulutatud miljardid esimest "Mad Maxi" arvestades 36 aastat hiljem postapokalüptilise, fantastilise aktsioonifilmi üksikust endisest politseinikust, kes seikleb moraalselt jälkides ja ka pealtnäha kohutavates mikroühiskondades? Millega enam üllatada? Rohkem raha ja efekte? Ikkagi on igasugused elukad nähtud, kõiksugused kurjurite kooseksisteerimisvormid kujutatud, erinevad düstoopilised ühiskonnad kirevaks maalitud ja visuaalsete vigurite tulevärgis vaatajateni toodud.
Rääkimata sadadest postapokalüptilistest filmidest, mille hulgast vääriksid alati esile tõstmist "Book Of Eli" (2007), "The Road" (2009), "Cargo" (2009) jm, mille hulgas "Mad Maxid" olid aastaid eeskujudeks.
"Mad Max" 2015? Lihtne. Tuleb gaas põhja panna! Noored vaatajad ei pruugi vanu "Mad Maxe" teada, seega tuleb teha film, nagu see oleks esimene ja viimane kord, nullist pihta ja kõike välja pannes. Sellega sai Miller hakkama. See maailm on endiselt üsna ainukordne ja vanade "Mad Maxide" vaimus, aga kirevam ja fantaasiarikkam.
Paraku läheb pedaal põhja ka tempos ja tempo dikteerib sisu. Me ees rullub valla hull maailmalõpujärgne ralli, kus head tapavad halbu, halbadel ei lähe korda eriti palju häid nottida, aga need head ei ole ka just inglid. Kogu kupatus käib monstrumautode ratastel, mida on lõbus vaadata, aga mis kahe tunni jooksul jõuavad ka tüütama hakata: roniks nad ometi neist masinaist välja.
Näitlejate rollid on ühekülgsed nagu metal-videotes ning isegi Tom Hardy, kes täidab ekraani lummavalt ja tundlikult ning seejuures võimukalt ära isegi keskpärastes filmides, on seekord tavaline kivinägu.
Noortele soovitan igal juhul. Vanadele "Mad Maxi" austajatele ka. Kogemusena huvitav ja ega iga kord ei pea kinost väljudes sügavamaks inimeseks saama. Mõnikord on vaja ka kujutlusvõimet ergutada, mõeldes, mis juhtub, kui oled sattunud kellegi ebaveenvasse fantaasiasse.
Mõningaid nüansse on.
Vaata treilerit: