Marika Mägi "Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuultes"

See teos on üheksa aastaga väärika kolmanda trükini jõudnud ja õigustatult. Ajastu kohta tuleb kogu aeg teadmisi juurde ning asjad tuleb raamidesse sättida, teinekord hoopis raame asjade järele ümber ehitada. Teadus teaduseks, teadmised teadmisteks, need pahatihti ehtsatest teadjatest väga palju kaugemale ei levi, aga "Viikingiaegne Eesti" on kirjutet niimoodi, et teda võib omamoodi lugeda nii lihtne inimene kui asjatundja. Isegi ilukirjanduslik kvaliteet on olemas. Kavatsen selle raamatu seltsis veel palju meeldivalt harivaid tunde veeta. Võib-olla mitte päris nii radikaalselt, et hakata varasemate väljaannetega võrdlema ning tikutulega muudatusi, lisandusi, juurde- ja ümberkirjutusi otsima – ent ju on rohkesti neidki, kellele põhjalikum lähenemine erksust pakub.

Ja muidugi on siin väga võluvad ees- ja lõppsõnad. Millest alustamine on enamiku raamatute puhul hea mõte. Lisan tsitaadi lõppsõna lõpust: "Kõigest hoolimata on enamiku Eesti viikingiaegsetest muististest ja leidudest avastanud mitte arheoloogid, vaid tavalised inimesed. Ehk aitavad ka siin kirja pandud lood kaasa, et taolisi leidjaid oleks tulevikus veelgi rohkem. Ilma teieta poleks seda raamatut ega ka muid Eesti esiajaloost jutustavaid teoseid."

Nii hoida!

Sinclair Lewis "See ei saa siin juhtuda"

No kui panna raamatule niisugune pealkiri, siis on juba ette selge, et saab ikka juhtuda küll ning varem või hiljem juhtubki. Sinclair Lewise romaan pärineb ligi sajandi tagant, aga tänaseks on toona ulmelisena tundunud ennustised ja ended üsna täpselt täkkesse läinud. Todamasti tulevikuvaadete (mis tänaseks suuresti minevikuvaated või, oh häda, vaated mõnesse uude tulevikku) tuntuim esindaja on vahest George Orwell, aga tänase pilguga lugedes näib Sinclair Lewis kindlasti kirjanduslikum, ent ka läbinägelikum. Mitte et häid ja olulisi raamatuid ilmtingimata kuhugi edetabelisse paigutama peaks. Kirjandus tegelikult ei ole sport.

Lewis on kirjanikuna mulle alati sümpaatne tundunud ja sestap võin lahkesti soovitada ükskõik millist ta raamatut, on neid eesti keeleski mitu tükki ilmunud. Saab paljudest juurpõhjustest aru, mis, miks ja kuidas Ameerika on. Ja on olnud ja olema saab. Aga kui põhjused ja Ameerika erilist huvi ei paku, siis hüva lugemisvara pakub vaimunaudingut ikkagi. Sõltumata lugeja vanusest ja taustast. Või just? Tõhus teos toimib inimese peal eri eluperioodidel isemoodi. Ehk tulekski "Arrowsmith" või "Babbitt" uuesti ette võtta?

Kehv teos ei toimi muidugi kunagi, ent need pole õnneks ka siinse rubriigi teema.

Hunter S. Thompson "Rummipäevik"

Kui nüüd täiesti teistmoodi Ameerikat vahelduseks lugeda tahta ja väike soodumus hullupöörale olemas on, siis Hunter S. Thompson sobib kui valatult. Puerto Rico pole küll n-ö pärisameerika, aga kultuuriliselt ja poliitiliselt aegupidi vägagi tihedalt seotud. "West Side Storyt" mäletate? No just.

"Rummipäevik", nagu nimestki näha, on hoogne boheemlik joomaromaan hoogsas boheemlikus joomaraamatute sarjas "Bibliotheca potatoris". Väga hea sari alkoholi vältimiseks – tekstid teevad ise purju ilma käraka abita. Tohutult kirev, kärarikas, segameelne ja võluvalt kaleidoskoopiline karussell. Sissevaade issanda loomaaia karvaste ja suleliste sekka kerge nostalgialaksuga, lohutus kõigile, keda rahustab teadmine, et alati on hullu pandud ja meie siin pole sugugi nood kõikse hullemad, meie vanaisad ja -emad olivad vaat et veelgi vintskemad möllarid veelgi väntskemates mällarites.

Olla "Rummipäevikust" ka kuulus film loodud. Vaat kui hea, et sai esmalt raamatut lugeda ja iseoma filmi pea sees valmis lavastada. Nüüd võib rahuliku südamega linandiga tutvuma asuda.