Sulev Olli seitsmendat luulekogu võib vast nimetada kontseptuaalseks. Teos jaguneb kolmeks osaks, millest igaüks kujutab üht võimalikku vaadet elule. Osade pealkirjad on vastavalt "Elamised", "Ootamised" ja "Vaatamised". Neis kõigis eritleb Oll elu teatud tahke, mõtestab ennast nende kaudu ning ka vastupidi – vaatleb, kuidas paistab maailm vastavalt elades, oodates, vaadates.

Omalaadne kontseptuaalsus on Olli luulet alati iseloomustanud. Eriti hästi oli see teostatud 2010. aastal ilmunud "Printsessi voodikohendaja päevaraamatus", kus lisaks poeedi tekstides korduvatele motiividele tugevdasid terviklikkust Mari Kanasaare illustratsioonid. Samast kogust meelde jäänud soe huumor on miski, mida kohtame ka käesoleva raamatu kaante vahel: "Ma elan, / veel üle talve kindlasti, / jääpurikas / sula ilmaga liivakell..." (lk 14).

Võib-olla segu fundamentaalsetest, elu alustugesid puudutavatest mõtisklustest ning samal ajal esitatud vihjed, et autor ei võta ei ilmamuresid ega ennast liigse tõsidusega, ongi miski, mida tuleks nimetada Sulev Olli luuletaja-kaubamärgiks. Sügava sisemise rahuga – mis pole siiski eneseküllasus, vaid sellise kahe jalaga maa peal seisva inimese rahu, kelle sisemine rahu on nii suur, et ta võib lubada endale ka teinekord raskete, ebamugavate küsimuste esitamist – visandatud napid pildid on alati pisut humoorikad, ebareaalsed ja reaalsed korraga ning püüavad ikka mingit tervikut hõlmata. Vahest võiks siin rääkida ka Jaapani haiku- või tankaluule mõjust, kuid võib-olla see on liialdus. Võib-olla lihtsalt polegi vaja Olli luulet üle tõlgendada. Eriti käesolev kogumik "Lootuste leksikon" on lõppude lõpuks üks tervikuks lihvitud lühimõtiskluste kollektsioon.

Ühe hingetõmbega läbi lugedes on samas mulje neist tekstidest vahest liiga laialivalguv ja intensiivne. Kuid teose lugemiseks annab võtme kätte pealkiri – kes siis ikka leksikoni algusest lõpuni, kaanest kaaneni läbi loeks? Nõnda võib ka raamatu osade pealkirju võtta teemajaotustena – lugeja, kes soovib midagi teada elamise kohta, lappab raamatu esimest kolmandikku, kes ootamise kohta, võtab ette raamatu keskmise osa ning vaatamistega tegeleb teose viimane ots. Kuigi "Lootuste leksikon" moodustab terviku, on paljud selle tekstid iseseisvalt loetavad – mõni, nagu näiteks (lk 44) "Ma ootan, / mil võidan loteriiga...", võiks aga ilmuda ka täiesti eraldi kuskil kogumikus või ajakirjas ega mõjuks vähimalgi määral äraeksinu või kontekstist rebituna.

Kui „Lootuste leksikonile“ midagi ette heita, siis siin-seal esinevaid riime riimi pärast. Näiteks lk 41: "Aga nagi?!" / "Ei osanud oodatagi!" ja paaris kohas veel. Kuid see on vaid väike etteheide muidu soojale, südamlikule ning läbimõeldud kogumikule. Kahtlemata on "Lootuste leksikoni" tugevusele kaasa aidanud ka sel suvel ootamatult lahkunud Mati Soomre toimetamistöö.