X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Tõnu Karjatse filmikomm: Gyllenhaal ja Ritchie ei õigustanud ootusi

Jake Gyllenhaal
Jake Gyllenhaal "Vasakukäelises" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Tõnu Karjatse kommenteerib kahte hiljuti kinodesse jõudnud filmi: Guy Ritchie "The Man from U.N.C.L.E." ning Antoine Fuqua´ "Southpaw" Jake Gyllenhaaliga peaosas.

Jake Gyllenhaali ja Guy Ritchie uusi filme oli mõneti põhjust oodata, seda enam, et suvi on uute filmide poolest kinodes olnud tavapäraselt kesine. Gyllenhaali eelmine linatöö, läinud aastal Eestiski menukalt linastunud "Nightcrawler" (Dan Gilroy, 2014) tõi välja Gyllenhaali talendi karakternäitlejana.

Guy Ritchie filmograafiasse kuuluvad aga sellised tööd nagu  "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" (1998) , "Snatch" (2000) ja "Sherlock Holmes" (2009). Nüüd on kinodes Gyllenhaalilt "Southpaw" ("Vasakukäeline" Antoine Fuqua, 2015) ja Ritchielt "Man from U.N.C.L.E." ("Koodnimi U.N.C.L.E.", 2015). Kas nad õigustasid ootusi? Ei. Kas minna vaatama? Pigem mitte, sest paremad filmid on sel sügisel veel tulekul.

Märulifilmidele spetsialiseerunud Antoine Fuqua ("The Replacement Killers" (1998), "Training Day" (2001), "The Equalizer" (2014)) pole väga tugev psüholoogilises draamas ja seda ta viimane töö "Vasakukäeline" ka näitab. Jake Gyllenhaal mängib profipoksijat, kes kaotab oma sisemise aukoodeksi eest seistes abikaasa, käib alla ja peab end nullist üles töötama, et veenda kohut 10-aastase tütre hooldusõiguse saamiseks.

Gyllenhaal mängib karakteri usutavaks, isegi kui stsenaarium ega režii seda ei toeta. "Nightcrawleri" kleenukesest püstolreporterist on Gyllenhaal treeninud end heas füüsilises vormis sportlaseks, kellele poks väga võõras polegi. "Vasakukäeline" pole aga poksifilm selle žanri ehedaimas mõttes, kui siia kõrvale tuua näiteks "Rocky" (1976), "Raging Bull" (1980) või "Ali" (2001). Ehkki filmi kangelane on profipoksija, jääb poksiga seonduv üsna skemaatiliseks, lahjaks jäävad ka võistlustseenid, kus vaatemängu sportlikku ilu rikuvad montaaživõtted ja mäng kaameraga, tekitades kahtlusi, kui palju jõudis Gyllenhaal seda võitluskunsti omandada.

Gylllenhaal teeb kõik, et üheplaanilisse tegelaskujusse elu sisse puhuda ja tänu temale muutub see uhke bloke sümpaatseks karakteriks, isaks, kellle ainukeseks pidemeks siin elus on ta väike tütar. Fuqua ei lase kahjuks peategelasel näidata ta ülbet, ennast täis poksitähe poolt, mida selles tegelaskujus kahtlemata on. Enamalt jaolt keskendub film poksija Billy Hope’i püüdele meeleheitemülkast välja rabelda. Nauditava vastasrolli teeb Forest Whitaker Hope’i uue treenerina. Whitaker on vaieldamatult üks tänapäeva paremaid mustanahalisi näitlejaid ja imestama paneb see, et miks neid siiski nii vähe on. Ka Fuqua´ (kes on ka mustanahaline) film on üles ehitatud rassistlikele stereotüüpidele: filmi peategelane on valgenahaline mees, tema rivaal latiino, teda treenib mustanahaline ja ta endine mänedžer, kes teda alt veab, on samuti mustanahaline. Fuqua "Vasakukäeline" peegeldab Ühendriikides juba aastaid levivat ning üha süvenevat vastandust valgenahaliste ja latiinode vahel, kus mustanahalised on jäänud neutraalsesse puhverrolli.

Guy Ritchie "Koodnimi U.N.C.L.E" ratsutab omakorda retropop märuližanri klišeedel. Juba ta varasematest filmidest tuttavad võtted – ekraani jagamine, kiire montaaž, tempokas tegevustik, valitud heliriba ja vaimukad repliigid – on saanud juurde 1960ndate disainimoe stiliseeringu

Uhked disaniautod ning kostüümid vihjavad James Bondi filmidele, kuid ühe agendi asemel seikleb siin neid kolm, kusjuures üks neist on naine (audreyhepburnikult veetlev Alicia Vikander). Vahe Ritchie eelmiste filmidega on selles, et ta võttestik on kulunud ja vaimukusest on järel vaid vaimutsemine. Film põhineb samanimelisel telesarjal 1960ndatest, kus peaosi mängisid David McCalllum ja Robert Vaughn.

Ritchie päris projekti Steven Soderberghilt, kaasas uue stsenaristi ja tegi selle ümber, pakkudes peaosa isegi Tom Cruisele, kes loobus aga "Võimatu missioon V" kasuks. Ritchie filmi peaosadesse jäid lisaks Vikanderile Henry Cavill ja Armie Hammer. Kui Hammer on sobiv kandidaat ka Bondiks, siis Terasmeest mänginud Cavill ("Man of Steel", 2013) näitab end siin pigem koomikuna. Filmi žanriks ongi ametikult spioonikomöödia. Naljakas võib see olla aga vaid allpool teismelisiga poistele (kogu austuse juures selle eagrupi suhtes), teistele on see pigem bad date movie ehk halva kohtingu film, pärast mida ei suuda sa oma kaaslasele seletada, miks me seda filmi vaatama läksime. Ritchie "U.N.C.L.E.-it" ei päästa isegi IMAX.

Ainuke, mis filmist meelde jääb, on selle heliriba, mis moodustub küll üpris tuntud ja ka teistes filmides kõlanud lugudest, kuid mis sellegipoolest võib omaette albumina toimida. Ehkki Ritchie pidi uusversiooni tegemisel arvestama teatud kindlaid reegleid nagu ajastu, tegevustik ja karakterid, on see film talle ilmselt olnud pigem enesenäitamise kui austusavalduse kohaks. Filmi lõpp lubab järge, mille nimeks tuleb ilmselt "Girl from U.N.C.L.E." nagu oli ka algupärasest telesarjast väljakasvanud sarja nimeks. Kuid võib kindel olla, et Vikanderit ja Hammerit näeb ka mõnes teises filmis.

Treilerid:

Toimetaja: Madis Järvekülg

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: