Arvustus. "Velvet Buzzsaw" näitab, et Netflix ei karda veiderdamist ({{commentsTotal}})

"Velvet Buzzsaw" Autor/allikas: outnow.ch

Uus film
"Velvet Buzzsaw"
Režissöör: Dan Gilroy
Osades: Jake Gyllenhaal, Rene Russo, Toni Collette, John Malkovich, Billy Magnussen, Natalia Dyer jpt.
9/10

Eesti kinolevis ei saaks "Velvet Buzzsaw" kunagi laineid lüüa. Film suruks end avanädalal kinodesse üksikute seanssidega, kuid pärast seda kaoks kiiresti. Mõned kriitikud ehk nopiksid selle üles ja kiidaksid, aga tegelikult pole säärane hullus ka kriitikute lemmik, parimal juhul sobiks see friikidele maiustamiseks öistel seanssidel mõnel fantaasiafilmifestivalil. Sarnane saatus tabas Eestis nii vendade Safdiede filmi "Hea aeg" ("Good Time"), mis tiksus mõnda aega pigem tühjadele saalidele, kui ka möödunud aasta lõpus kinno jõudnud David Robert Mitchelli "Silver Lake: Los Angelese müsteeriumi" ("Under The Silver Lake"), mis kadus kiiresti levist ja ka kriitikud kehitasid õlgu. Kõik kolm eelmainitut on vaatajasõbralikku pakki - head näitlejad, köitev sisu, ilus pildikeel - peidetud veidrused, mis šokeerivad oma vastuvoolu suhtumisega, tõmmates heausklikul kinokülastajal lihtsalt vaiba jalge alt ära.

Õnneks ei kehti aga Netflixi puhul ükski traditsiooniline reegel - turundus ja sihtgrupid ei tähenda midagi, uut materjali toodetakse sõltumata turunormidest ning just tänu sellele on võimalik, et "Velvet Buzzsaw" sattus möödunud nädalavahetusel tõenäoliselt miljonite vaatajate silme ette. Arvestades IMDb madalat reitingut, siis ajas film enamik vaatajad ilmselt totaalselt närvi. Samas julgen arvata, et see oligi eesmärk - film provotseerib ja lollitab ega lase end naljalt defineerida, lisaks mängivad näitlejad meelega võltsilt ja filmi tempo loksub seinast-seina. Neid elemente võib näha enamikes Netflixi madalaeelarvelistes filmikatsetustes, millesarnaseid ilmub nädalas paar-kolm tükki, kuid "Velvet Buzzsaw" on täpselt läbi lavastatud ja iga jaburus on filmis põhjusega, kasutades seeläbi ära kõiki Netflixi voorusi.

Juba esimese vaatluse põhjal paistab kätte "Velvet Buzzsaw" ühisosa mitmete teiste kunstifilmidega - siin on oma annus kunstiparoodiat ja ühiskonnakriitikat, mis oli Ruben Östlundi "Ruudu" ("The Square") suurimaks tugevuseks, müstika ja õõva poolest tuleb samas meelde Danny Boyle'i "Transs" ("Trance"). Mõlemad neist filmidest vaatasid kunsti ohtlikuna ega käsitlenud seda lihtsalt kui ilusat pilti seinal, kuid režissöör Dan Gilroy läheb "Velvet Buzzsaw" puhul veel mitu sammu kaugemale. Vaataja visatakse keset peenutsevat ja absurdihõngulist kunstimaailma ega anta hetkegi aega harjumiseks. On kaks varianti: kas õpid ujuma või upud? Peategelasi kehastavad Jake Gyllenhaal ja Rene Russo rebivad lõputult kunstiteemalist kildu ja arutavad siseringi asju, mis otseselt vaatajasse ei puutu - see aga mõjubki kui ootamatus kohas vette hüppamine ning õige pea on maailm juba tuttav ja peidetud saladused hakkavad kiht-kihi haaval paljastuma.

Üldiselt räägitakse küll "Velvet Buzzsaw'st" kui õudukast, kuid sellesse tuleks suhtuda teatava keel põses kriitikaga. Tõepoolest, seal on episoodid, kus kaamera võttenurgad, taustamuusika ja kompositsioon - rääkimata hiigelkogustest kunstverest - matkivad üks-ühele žanriklišeesid, kuid tervikuna ei teeni film kindlasti õudusfilmilikke väärtusi. See kinnitab uut tõusvat trendi, mida näitasid möödunud aastal nii Luca Guadagnino "Suspiria", Ari Asteri "Hereditary" kui ka Panos Cosmatose "Mandy" - tugeva autorikäega režissöörid võtavad ette laia diapasooniga lood, mis ei jää ühestki küljest alla tõsistele draamadele, kuid kus filmikeeles on lihtsalt oma osa otsastlendavatel peadel, voolaval verel ja hüpervägivaldsetel värdjatel, "Velvet Buzzsaw" puhul ka mõrvarlikel maalidel. Õudusfilm on kommertskinos juba aastakümneid normaalsus, kuid aina enam saab see ka osaks arthouse'ist.

Kas soovitan "Velvet Buzzsawi" kõigile? Kindlasti mitte, kuna kahe tunni jooksul ei toimu filmis tegelikult eriti midagi. Suure osa ajast inimesed lihtsalt tuiavad ringi või mulisevad asjadest, millest isegi parema tahtmise juures täpselt aru ei saa. Valede ootuste korral - ohh, äkki hüppab nurga tagant välja koll - võib selline lähenemine mõjuda arusaamatu ja tühisena, kuid Dan Gilroy on teinud seda väga teadlikult. Kõik see on osa filmi ebanormaalsest ja pisut nihkes maailmast, kus nii tegelased kui keskkonnad ei paku midagi tuttavlikku. Erinevalt kosmoselaevadest ja võõrastest planeetidest on veidralt paigast ära maailm meie keskel, aga sealsed inimesed ei lasku pööbli tasemele - glamuur ja obsessiivne kunstiarmastus isoleerivad nad tavainimestest ning hullumeelne maania kaotab ära ka piiri reaalsuse ja õõvastava ulme vahel, pannes isegi kunstiteosed elama.

Kõik see võib tunduda määratult keeruline ja pidevat süvenemist nõudev, aga tegelikult on "Velvet Buzzsaw" tervikuna ülilõbus meelelahutus, mis lihtsalt ei allu meile tuttava kommertskino reeglitele. Just see ongi Netflixi suurim pluss - platvorm, kus juba endale nime teinud lavastajad saavad korraks kinotööstuse masinavärgist välja astuda ja teha teoks oma n-ö armsad südameprojektid. Sarnastel alustel valmis ilmselt ka Alex Garlandi "Annihilation", mis oli küll algselt plaanitud kinodesse, kuid voogedastushiid sai õigel hetkel jala ukse vahele ning - ma julgen vähemalt nii arvata - tõi filmile seeläbi veelgi suuremat tähelepanu.

Oma lavastajakarjääri suurepärase "Nightcrawleriga" alustanud Dan Gilroy on kummaline kuju, kelle uuest filmist oli raske midagi oodata. Tema õrnalt Oscarite vaatevinklisse sattunud teine film "Roman J Israel, Esq." lonkas mõlemat jalga ning püsis koos vaid tänu Denzel Washingtoni detailitäpsele näitlejatööle. See seadis kahtlusevarju ka uuele filmile, kuid ükski eelarvamus ei pea paika - tegemist ei ole ehk nii tervikliku filmiga kui tema režiidebüüt, kuid žanrifännina ei pidanud ma tema pöörases visioonis hetkekski pettuma. Lisaks kõigele muule sobitub "Velvet Buzzsaw" hästi ka Jake Gyllenhaali WTF-filmide ritta koos Jean-Marc Vallée "Demolitioni" ja Denis Villeneuve'i "Enemy'ga".



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: