Arvustus. Parem kristlane kui kinomees ({{commentsTotal}})

"Vehkleja" Autor/allikas: Kaader filmist

Teater. Muusika. Kino septembrinumbris arvustab Aro Velmet Klaus Härö filmi „Vehkleja".

„VEHKLEJA” (Miekkailija). Režissöör: Klaus Härö. Stsenarist: Anna Heinämaa. Produtsendid: Jörg Bundschuh, Ivo Felt, Kai Nordberg ja Kaarle Aho. Operaator: Tuomo Hutri. Kunstnik: Jaagup Roomet. Kostüümikunstnik: Tiina Kaukanen. Helilooja: Gert Wilden jr. Helirežissöörid: Peter Riegel ja Maik Siegle. Monteerijad: Tambet Tasuja ja Ueli Christen. Tegevprodutsendid: Johanna Trass ja Franz Hirner. Tootmisjuhid: Camilla O’Connor ja Moritz Bundschuh. Casting: Piret Toomvap. Stedicam-operaatorid: Siim Kaarel Saluri ja Tomas Ruika. Valgusmeister: Taivo Tenso. B-kaamera operaator: Rein Kotov. Helioperaator: Ranno Tislar. Grimeerija: Tiina Leesik. Kostümeerija: Liis Plato. Rekvisiitor: Imre Paabo. Osades: Märt Avandi (Endel), Ursula Ratasepp (Kadri), Hendrik Toompere jr (koolidirektor), Liisa Koppel (Marta), Joonas Koff (Jaan), Egert Kadastu (Toomas), Ann-Lisett Rebane (Lea), Elbe Reiter (Tiiu), Jaak Prints (direktori abi), Kirill Käro (Aleksei), Lembit Ulfsak (Jaani vanaisa), Leida Rammo (valvur ühiselamus), Raimo Pass ja Erkki Tikan (ohvitserid), Maria Avdjuuko (ametnik Leningradis), Alina Karmazina (treener Armeeniast), Sergei Terkassov (konferansjee), Aleksandr Okunev (MGB ülem), Piret Kalda (Jaani ema), Kaie Mihkelson (postkontori töötaja), Tõnu Oja ja Anu Lamp (lapsevanemad koosolekul), Maria Klenskaja ja Andres Lepik (õpetajad), Svetlana Dorooenko ja Maie Ramberg (müüjad turul) jt. DCP, 90 min, värviline. © Making Movies (Soome) / Kick Film (Saksamaa) / Allfilm (Eesti), Soome—Saksamaa—Eesti, 2015. Esilinastus 5. III 2015 kinos Maxim Helsingis Soomes.

I

Igas Klaus Härö filmis on vähemalt üks hetk, mil meel heldib ja mõistus vihastab. "Vehklejas" (2015) on selleks stseen, kus koolipoiss Jaani vanaisale (Lembit Ulfsak) tulevad maamajja järele mustas autos kirvenäoga mehed. Aasta on 1952, koht on Haapsalu linnake Nõukogude Eestis ja vanaisa on just mõne kuu eest kohalike aparatšikute vastuseisust hoolimata võidelnud vehklemistundide kooliprogrammi jätmise eest. Lühidalt, iga vaataja teab, mis laadi mehed need mustas autos istuvad ja kuhu nad vanaisa viivad. Ent justkui sellest teadmisest ei piisaks, keerab režissöör Härö stseenile veel mitu vinti peale. Kagebiidid jõuavad vanaisa majja just siis, kui too mängib oma lapselapsega, nende suhtlusest õhkub soojust ja hoolitsust. Agendid ei pargi autot mitte maja kõrvale, vaid sõidavad sellega otse ukse ette ja jätavad veel esilaternad põlema, et nende siluett eriti kurjakuulutavalt kaadris ikka kenasti välja joonistuks. Viimaks peab vanaisa enne lahkumist pojapojale, kohver käes, loengu teemal "sa oled juba mees, hoolitse nüüd perekonna eest", taustaks keelpillide melanhoolne crescendo. Loomulikult on see hetk südantlõhestav. Ainult küsimus on selles, kas meeleliigutuse põhjuseks on kaasaelamine kolmemõõtmelistele tegelastele või melodramaatiline filmikeel, mis on sadadest Hollywoodi pisarakiskujatest nii tuttavaks saanud, et lugu sinna ümber pole enam eriti vajagi.

Teine näide. Klaus Härö esimeses täispikas filmis "Nähtamatu Elina" (2002) leiab nimitegelane, üheksa-aastane soomerootsi tüdruk (Natalie Minnevik) ennast rabast, kus ta aeg--ajalt oma tuberkuloosi surnud isaga vestlemas käib. Soolaukasse on kinni jäänud väike valge talleke. Sellal kui külarahvas lauka ümber rahmeldab, kujutleb Elina, et tema surnud isa vaim annab oma panuse tallekese kindlast surmast päästmiseks. Selleks pole vaja doktorikraadi semiootikas, et saada aru, mis sümbolitega siin tegemist on. Loomulikult, Tšehhovi püssi reegli järgi on filmi kulminatsioonis juba Elina ise see, kes laukas uppudes abi vajab. Et paralleel veelgi selgem oleks, järgneb talle päästmisele stseen, kus Elina koolitunnis oma isa vaimu joonistab, mille peale kuri õpetaja Tora Holm (Bibi Andersson) tüdrukust terve klassi naerualuse teeb. Süütu lambuke Elina muidugi ei mõista, mis selles olukorras nii naljakat on. Taas kord, väga raske on Elinale mitte kaasa tunda — kooliaja alandused on vist igale vaatajale tuttavad ja suurepäraselt näitlev Minnevik mängib tüdruku kõik naiivsused usutavaks. Ainult et "Nähtamatu Elina" kujundiloomet alltekstiks nimetada oleks solvang kogu Tartu-Moskva koolkonnale. Selles ongi Härö filmide keskne probleem: taotledes lihtsust, saavutab ta paraku sageli labasuse.

II

Iseenesest on Klaus Härö ökonoomsed, mõistuloolised narratiivid ütlemata sümpaatsed. Tema filmide peategelased on eranditult marginaalsed, kaotusi kandnud inimesed, sageli ka lapsed: vähemusrahvusest tüdruk 1950-ndate Rootsis ("Nähtamatu Elina"), põgenikust soome poiss Teise maailmasõja ajal ("Parim ema", 2005), tapmise eest kaksteist aastat vangis istunud naine ("Kirjad isa Jakobile", 2009) ja nüüd viimaks nõukogude võimu eest redutav endine tippvehkleja Endel Nelis ("Vehkleja"). Kõikide filmide tegevus toimub minevikus, kuid veelgi täpsem oleks öelda, et nad leiavad aset väljaspool aega, hermeetilistes, natuke maagilistes maailmades, väikelinnades, mis on ümbritsetud mõistatuslikust loodusest, varemetest ja soodest ning kuhu postiauto jõuab kord kvartalis ja ka siis juhuslikult, kus tundub elavat peale peategelaste veel vaid seitse inimest. Need on lood, mis on teoreetiliselt aja- ja kohaspetsiifilised — eriti "Vehkleja", mis põhineb reaalselt eksisteerinud inimese elulool —, ent mis võiksid kõik alata lausega "Elasid kord kaugel maa ja mere taga…".

Ilmselt ei ole Härö loomingus kristliku tausta otsimine läbinisti meelevaldne tegevus. Režissöör ise on intervjuudes tunnistanud, et just usu kaudu on ta „leidnud mingisuguse mõtte kogu selle segaduse keskel”. (Intervjuu Marta Bałagaga, Sirp 21. III 2015.) See usk, millest ta räägib, pole dogmaatiline, patupolitseile ja traditsioonilisele autoriteedile rõhuv organiseeritud liikumine, vaid kristlus, mis defineerib ennast kõige nõrgemate religioonina, mis otsib armastust ja kaastunnet sealt, kus tavaliselt nähakse pattu ja sõnakuulmatust. Härö tunneb empaatiat ka nende tegelastega, kes peaksid toimima tema filmides "kurikaeltena". Olgu tegu range õpetaja Holmiga, kes "Nähtamatus Elinas" nimitegelast tema halva rootsi keele pärast nahutab, või Nelise kooli direktoriga (Hendrik Toompere), kes nime muutnud vehkleja Leningradi võimude kätte annab. Mõlemat motiveerib hirm modernsuse ees, mis aurustab ära kõik, mis seisev ja liikumatu olnud. Kõige rohkem aga kuulub Härö poolehoid oma peategelastele, kes ühiskonnas vanuse või sotsiaalse positsiooni tõttu tõsiseltvõetavad ei ole ning kes sellepärast kannatavad. Härö kristlik visioon aitab mõtestada neid kannatusi — orjameelne tegevus, kui uskuda Friedrich Nietzschet, või siis ainuke võimalus parema maailma loomiseks, kui uskuda Theodor Adornot. Laenates sõnu viimati nimetatud filosoofilt, võib Klaus Härö filme mõista kui katset "vaadelda kõiki asju nii, kuidas nad avalduvad lunastuse seisukohast".

III

Paraku on Klaus Härö lunastust otsivad tegelased skemaatilised ja nende lunastuse allikad stereotüüpsed. Sageli on eksiteele sattunud tegelaste päästjaks perekond. Filmis "Parim ema" on kesksel kohal Rootsi pagenud poisi kasuema Signe (Maria Lund­qvist) kirgastumine. Signe peab hoolitsema kõnevõimetu isa eest ja süüdistab end samas oma väikese tütre surmas, mistõttu tal pole just eriti palju kannatust noore pagulaspoisi jaoks. Signe tõre olek ja järsud meelemuutused võõrandavad naist üha enam oma kaasteelistest. Signe süüdistab oma tujukuses mõistmatuid inimesi, kes tema kannatuste mõõtu ei taju; alati heatujuline, tragi ja töökas ükssarvikmees Hjalmar (Michael Nyqvist) aga selgitab kannatlikult, et probleem on just Signes, kes oma tõredusega teistel inimestel ennast armastada ei lase. Taas iseenesest klassikaline sõnum pinnust ja palgist, ent see rullub lahti kui lugu naisest, keda karistatakse oma emainstinkti kaotamise pärast. Sama loogikat järgib ka "Vehkleja" lugu, kus Endel Nelis (Märt Avandi), aastaid jooksus olnud mees, leiab oma elule mõtte väikelinna vehklemistreenerina. Ka siin ei jäeta midagi vaataja enese mõelda: "Mis ma lastele ütlen?" küsib Nelis, kui tema kallim (Ursula Ratasepp) nõuab, et ta Leningradi minemata jätaks. "Nad usaldavad mind nagu…" — "Nagu isa?" — "…nagu isa."Muidugi on lihtsus mõistulugude võlu, ent lihtsaid lugusid lunastusest on võimalik jutustada ka ilma peategelaste psühholoogiat heteronormatiivsele vanemainstinktile taandamata. Aitaks kasvõi see, kui need paralleelid jäetaks vaatajale enesele lahti mõtestada, mitte ei antaks sügavmõtteliselt keskpikka kaugusesse vaatavale Märt Avandile rõhutatult aeglaste repliikidena väljaütlemiseks.

Klaus Härö enda filmograafiast leiab hea näite loost, mis problematiseerib lunastust moraali lugemise asemel. "Kirjad isa Jakobile" keskendub vanale pimedale pastorile (Heikki Nousiainen), kes palkab tapmise eest süüdi mõistetud Leila (Kaarina Hazard) endale saadetud pihtimusi lugema ja neile vastama. Ühel hetkel kirju enam ei tule ning Leila, mõistes, kui pühendunud oli pime kirikuisa pihtijatele, hakkab talle väljamõeldud ülestunnistusi kirjutama, avades sedakaudu ka iseenda loo. Siin mängib Härö vägagi peenelt tavapäraste arusaamadega lunastusest: Jakobist, kes peaks olema andeksandja, saab hoopis päästetav ja pihtimine ei osutu katartiliseks mitte niivõrd pihtijatele, vaid hoopis vanale pastorile. Lunastus ei tähenda selles loos pattude andeksandmist mingisuguse välise jõu, olgu kiriku või kõigevägevama enese poolt, vaid "ususammu", võimet pühenduda altruistlikult teistele ka siis, kui puudub igasugune garantii, et su teod lõppkokkuvõttes midagi tähendavad. Selle arusaamiseni jõuab Jakobki alles filmi lõpus. Tema karakteri arengut on nauditav jälgida, eriti seetõttu, et selles loos on vähem otseütlevaid monolooge ja rohkem psühholoogilist ambivalentsust. Kahju, et selline vaataja usaldamine on Härö loomingus seni jäänud erandlikuks.

IV

Loomulikult peavad lunastust otsivate peategelaste kõrval eksisteerima ka need, kelle moraalitaju peegeldab ümbritsevat ühiskondlikku konjunktuuri. Härö jätkab siin sotsiaalkriitilise kristliku mõtte parimat traditsiooni, kus nõrkade ja marginaliseeritute perspektiivi võtmise kaudu avatakse traditsioonilise autoriteedi silmakirjalikkust. "Nähtamatus Elinas" on kriitika teravik suunatud õpetaja Holmi vastu, kes on veendunud, et mida kiiremini muutub ühiskond, seda rohkem on vaja raudseid reegleid, mis annavad kergesti mõjutatavatele lastele mingigi pidepunkti, millest selles tormises maailmas kinni hoida. See tähendab, et ka soome päritolu tüdruk peab rääkima rootsi keelt perfektselt ja kõikidest käitumisreeglitest tuleb piinliku täpsusega kinni pidada. Holmist veidi leebem kuju on "Vehklejas" Hendrik Toompere kehastatud koolidirektor, kes üritab uues ühiskonnas paati võimalikult vähe loksutada, mõeldes samamoodi esmalt reeglitele ja alles siis lastele, kelle eest ta teoreetiliselt vastutama peaks. Kas ei meenuta seesugune pime usk kirja pandud autoriteeti mitte meie enda religioosse taustaga sihtasutuste käitumist, kes lubavad kaitsta perekondi ja lapsi, huvitumata põrmugi sellest, mida reaalselt eksisteerivad perekonnad ja lapsed nende tegevusest arvavad? Häröl on seda sorti jumalateenrite vastu vähe sümpaatiat, tema jaoks on keskne ligimesearmastus, mis näeb esmalt inimest ennast, mitte tema grupikuuluvust, olgu selleks "tapja", "riigivaenlane" või "pagulane".

Sellised vastandused ühiskonnas domineerivate võltsvagade ja marginaliseeritud õndsate tegelaste vahel on melodraamade leivanumber, ent filmides, mis siiski kujutavad konkreetseid ajastuid ja ühiskonnasuhteid, mõjuvad nad naiivselt ja isegi igavalt. Härö on valinud oma moraalse konflikti esitamiseks kõige lihtsamad sihtmärgid: väga lihtne on elada kaasa Nelisele, kes on vaid korraks Saksa armeest läbi põiganud endine metsavend, või mõista hukka direktor, kes on eestlasest kaasajooksik. Lihtne on andestada Leilale, kes tappis oma õde ahistanud mehe; lihtne on mõista Signet, kes leinab oma surnud tütart. Ent kas kristliku moraali tõeline proovikivi pole just andestamine neile, kelle teod peaksid olema andestamatud? Kas meie tähelepanu ei peaks keskenduma nendele olukordadele, kus pagulasnoorukit e i o o d a n u d Rootsis veidi tõre, ent põhimõtteliselt siiski armastav kasuperekond? Kas nõukogude ühiskonna mõistmise peamiseks probleemiks pole mitte just need olukorrad, kus osalejaid e i o l e v õ i m a l i k ühemõtteliselt kollaborantideks ja ausateks meesteks jagada? On mõistetav, et Häröt huvitab rohkem üldistamine kui konkreetse ajalooperioodi komplekssused, ent ohverdades esimese nimel viimase, kaotavad paraku mõlemad aspektid. 

V

Klaus Häröt on õigusega nimetatud väga visuaalseks režissööriks, see väljendub eeskätt keskkonna kujutamises. Kõik tema tegelased on looduslapsed. "Vehkleja" lembestseenid leiavad aset võililledega kaetud lossivaremetes ja kuldses päikesevalguses laiuvas metsasalus. Kui Kadri hurjutab Nelist tema otsuse pärast Leningradi naasta, toimub see täiesti seletamatul põhjusel talvisel rannal kõrkjate vahel. Kui Nelis väljendab oma siiraid tundeid kõrkjates, siis "Nähtamatus Elinas" elab nimitegelane oma igatsust surnud isa järele välja rabas laugaste vahel. "Parimas emas" on keskseteks refleksioonikohtadeks üksildane kirikuaed ning mererand. Kontrast vabastava looduse ja vaenuliku külakeskkonna vahel on keskne nii "Nähtamatus Elinas", filmis "Parim ema" kui ka "Vehklejas". Viimases toimib paradiisist väljaheitmise meenutajana ka Haapsalu linnakeskkond, mida Härö on kirjeldanud järgmiselt: "Eesti on ju vana Euroopa — siin on sellised traditsioonid, kultuur ja ilu, mida Soomes pole. See kõik oli vene ajal justkui tolmukihiga kaetud. Nüüd on tolm ära pühitud ja ilu tuleb välja." (Lääne Elu 22. III 2015.) Linnas domineerivad majad, mis kunagi olid suurejoonelised, ent kus nüüd on krohv lagunemas, kus kõike katab udu või Stalini plakatid, kus aknad on katki ja igal mööbliesemel puudub mõni jupp.

Maastiku visualiseerimine on ilmselt Klaus Härö loomingu tugevaim külg. Tema romantilised loodusplaanid ja 1950-ndate külakeskkonna taasloomine teenivad mitut eesmärki: need tekitavad ühtviisi nostalgiat, võõristust ja ajatuse tunnet, mis annavad tema mõistulugudele vajaliku üldistusastme. Need viitavad oma ehtsa loodus­ihalusega paradiisist väljaheitmisele, mis on loomulikult iga lunastusloo kriitiline komponent. Ent ühtlasi on tegemist järjekordse ülituttava kujundiga, mis kuhjudes teiste Härö lemmikkliieede peale kutsub esile aktiivse tõlgendamistõrke: vähegi filmilembeses vaatajas tekitavad need justkui William Turneri või Thomas Gainsborough’ maalitud maastikud nii kiiresti tüdimust, et igasugune huvi allteksti otsida kaob kui linalakse neiu pisar hommikuses kasteheinas. Imal värk.

VI

Hea režissöör võib jutustada lihtsat lugu huvitavate vahenditega või keerulist lugu lihtsate vahenditega. Eriti hea režissöör võib jutustada keerulist lugu harjumatu filmikeelega. Selleks et lihtsat lugu traditsioonilise filmikeelega edasi anda, on aga vaja geeniust. Ingmar Bergmani suurust geeniust. Klaus Härö on küll saanud Ingmar Bergmani nimelise auhinna, ent vanameistri mõõtu ta välja ei anna. Bergmani süžeed on küll pealtnäha lihtsad — võõrandunud ema ja tütar kohtuvad; üks abielupaar kasvab lahku —, ent katsutagu tema tegelaste motiive lahti võtta; neist võiks terveid monograafaid kirjutada. Härö tegelaste psühholoogia on lihtsustatud, nendevahelised konfliktid on mustvalged, ning mis kõige hullem, ta viitab neile iseenesestmõistetavustele pidevalt nii visuaalselt kui verbaalselt. Bergmani filmid on ökonoomsed, ta mängib ühe-kahe lihtsa, ent lööva kujundiga, samas kui Härö kuhjab kliieesid — olgugi nad meisterlikult komponeeritud — igasse kaadrisse.

Klaus Härö kavatsused on suurepärased, tema arusaam usust pole kaugel praeguse ülimalt edumeelse Rooma paavsti liberalistlikust teoloogiast mõjutatud vaadetest. Sellist kristlust, mis kaitseb "lapsi ja joodikuid", võitleb kivistunud autoriteetide silmakirjalikkusega; mis näeb lunastuse allikat ligimesearmastuses, mitte rituaalides ja indulgentsides, ja mis usub, et vangi mõistetud tapja võib olla parem kristlane kui terve elu jumalat teeninud pastor, — vaat sellist kristlust tahaks maailmas rohkem näha. Lihtsalt kunstis paraku on head kavatsused ainult pool võitu.

KLAUS HÄRÖ on sündinud 31. märtsil 1971 Lõuna-Soomes Porvoos, kus elab tänaseni. Ta on õppinud Helsingi kunstikõrgkooli filmiosakonnas. Enne "Vehklejat" oli ta soomerootslasena töötanud peamiselt kodumaal Soomes ja naabermaal Rootsis, Eestis oli ta seoses filmivõtetega esimest korda. Klaus Härö on lavastanud viis täispikka mängufilmi, samuti lühifilme ja telesarju. Tema esimene täispikk mängufilm "Nähtamatu Elina" pärjati 2003. aasta Berliini filmifestivalil parima noortefilmi tiitliga. 2004. aastal sai Härö selle filmi eest esimese välismaalasena Ingmar Bergmani preemia, mille puhul vanameister kiitis kirjaga noort režissööri suurepärase filmi eest. Eelviimane täispikk mängufilm "Kirjad isa Jakobile" pälvis 2009 13. Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil parima režissööri auhinna. Üldse on Härö filmid võitnud festivalidel üle 60 auhinna, kolm tema ekraaniteost — "Nähtamatu Elina", "Parim ema" ja "Kirjad isa Jakobile" — on Soome esitanud võõrkeelse filmi Oscarile.

Klaus Härö täispikad mängufilmid: 2002 "Nähtamatu Elina" (Näkymätön Elina / Elina — Som om jag innte fans); 2005 "Parim ema" (Äideista parhain); 2007 "Uus inimene" (Uusi ihminen / Den nya människan); 2009 "Kirjad isa Jakobile" (Postia pappi Jaakobille); 2015 "Vehkleja" (Miekkailija). Praegu on Häröl töös film, kus ta räägib Hessen-Kasseli maakrahvi Friedrich Wilhelmi pojast Friedrich Karlist, kes valiti 1918 Soome kuningaks.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: TMK



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: