Viljandi Music Walki lõpuüritusel nautis ka Pruul ise kohapealset melu ja tõi isegi välja, et nüüd lõpuks pärast kahepäevast rabamist saab korra ka ise vaadata ja nautida seda. "Sel aastal on aga jällegi teistmoodi läinud, iga aasta on erinev olnud - eelmine aasta, ma mäletan, kui läbi sai, siis jäi imelik tunne sisse," ütleb Erki Pruul seekordse Viljandi Music Walki kulgemise kohta festivali lõpuüritusel. "Selle festivali puhul on praegu küll väga hea tunne - siin on nii palju detaile, kas on hea festival või ei ole, kuid sel aastal meeldib mulle endale väga."

Huvitavaks ja täiesti ettearvamatuks detailiks selle festivali juures peab Pruul seda, et sa ei tea kunagi ette, kuidas mingid esinemispaigad toimivad. "Sa ei ole kunagi ühtki bändi seal näinud - eelmine aasta vaatasin näiteks, et mingid kohad üldse ei toimi." Sel aastal toimisid aga kõik kohad tema silmis väga hästi. Samas ei pea ta seda, et iga laiv peab toimuma alati täiesti uues kohas, selliseks konteptsiooniks, millest nad üritaksid väga kümne küünega kinni hoida - ta lihtsalt leiab, et see on praegu niiviisi kujunenud ja inimestel on ju ikkagi ägedam, kui saab minna mingit bändi kuulama kuskile kohta, kus varem kedagi kuuldud-nähtud ei ole.

"Ma olen ise tartlane, aga töötan Viljandi Pärismusmuusika Aidas - folgiteemalisi asju on Viljandis palju, rokiasja on, aga selliseid asju nagu ma ise kuulan, selliseid artiste ei esine siin kunagi," rõhutab Erki Pruul ning ütleb, et indie-bändid räägivadki, et Viljandis lihtsalt ei ole isegi sellist klubi või kohta, kuhu saaks esinema tulla. Selle probleemi ja küsimuse pealt tekkiski mõte, aga teeks ise mingi ürituse.

Esimene aasta läks festival aga kohe väga hästi käima. "Mulle ei meeldi väga need väljakujunenud kontserdikohad - Sakala keskusesse lähevad esinema kindlad bändid, Pärimusmuusika aita lähevad need artistid esinema, seal klubis käivad need DJ'd," ütleb Pruul ning leiab, et selle üritusega lööb aga selle süsteemi veidi ümber, sest enamikes spontaansetes esinemispaikades ei ole tehnikat kohapeal ja tuleb asjaga rohkem vaeva näha. "Kuidagi huvitavam on nii."

Samas ei ole see üritus jäänud ka selliseks, kus esinevad vaid Eesti bändid, sest eelmisel aastal oli näiteks peaesinejaks meeletult päikseline San Francisco indiebänd Sonny & The Sunsets ning sel aastal lõpetas esimese festivalipäeva Vetiver. "Mul ei olnud Vetiveri suhtes mingeid ootusi - ma kutsusin ikka enda jaoks, aga tegelikult läks ikka hästi. Nad ei ole muidugi mingi möllubänd - aeg oli hiline ja inimesed tahavad tantsida, kuid rahvast oli piisavalt ja sellessuhtes ma olin väga rahul."

Lõpuüritus koos Ugala teatriga kujunes välja juhuslikult - kuna nad otsisid suurt kohta, kus saaks lõpetuseks vägeva möllu hea, siis kuidagi omavahel suheldes hakkas järsku mingi mõte kerkima ning lõpuks jõudsidki nad ühise ürituseni, millega lõpetati nii kolmas Viljandi Music Walk kui avati ka värske Ugala ajutine maja. "Alguses tahtsime ainult majas sees teha pidu, aga siis saime aru, et meil on ambitsioonid suuremad - panime lisaks siia maja ette peotelgi," toob Pruul välja. Viljandi Music Walki tulevikuplaanidest ei oska ta aga midagi öelda veel - kõik paistab ning praegu ei taha sellele veel mõelda.

Oluline ning värske projekt on ka tema enda plaadifirma Frotee Records, millega nad nüüd koos sõber Martin Jõelaga juba kaks aastat tegelenud on. Nagu ka Viljandi Music Walkiga, on see lihtsalt tekkinud sellest, et nad mingihetk tundsid, et midagi on puudu ning tuleks see lünk ise täitsa - otseselt enda plaadifirma loomisest ei ole ta aga kunagi varem unistanud. "Mul ei ole sellist unistust tegelikult kunagi olnud - sõber Martin Jõelaga muusikast vesteldes tuli jutuks ERR-i arhiivis vedelev Tornaado instrumentaaltsükkel aastast 1979, kirjeldasime üksteisele värvikalt, missugune see plaat võiks välja näha kui see oleks olemas. Ühel hetkel tundus, et me võime selle ju siis ise välja anda, täpselt sellise, nagu me seda oma nägemuses näeme."

Pruul peab sellist asjade käiku kuidagi väga loomulikuks sünniks ning leiab, et tegelikult on nad suhteliselt igavad tüübid, kuna neil ei ole eriti suuri ambitsioone. "No meie ambitsioonid on suhteliselt tagasihoidlikud. On mõned unistused, et mida tahaks kindlasti oma plaadikogus näha, nende kallal siin vaikselt nokitseme ja mõtiskleme. Mingeid maailmavallutamise plaane meil pole, pressime plaate täpselt niipalju kui ära müüa suudame."

Huvitavat avaldamata Eesti muusikat on tema arust arhiivides aga veel piisavalt, et neil on mida avastada. "Küsimus on selles, kuidas see üles leida ning õigesse konteksti ja „pakendisse“ panna. See arhiivis sorimine on päris suur ja aeganõudev töö, sellega tegeleb meil Martin põhiliselt," rõhutab Erki Pruul. Samuti ta selgitab, et kuna materjali on seal meeletult ja "eelkuulamise" võimalust ei ole, siis peab ikka üsna täpselt teadma, mida otsid - see nõuab jälle eeltööd ehk muusikutega suhtlemist ning vanade tele- ja raadiosaadete arhiivide läbivaatamist.

Plaatide väljaandmise puhul esimeseks kriteeriumiks peab ta ikkagi seda, et plaat peab iseendale meeldima. "Anname välja ainult neid asju, mida enda plaadikogusse tahaks." Enda lemmiklooks, mida nad välja on andnud, peab ta Heidy Tamme "Suvi ei jää". "Sellest loost ei tüdine ma iial," mainib Pruul.

Kõige selle kõrvalt tegeleb ta aga igapäevaselt ka Eesti Pärimusmuusika Keskuses avalike suhete juhina ning ütleb, et kogu tema töö keerleb ümber muusika. "See on ideaalne variant minu jaoks." Samuti on ta ka Viljandi Folgi pressipealik ning leiab, et Folki saab teatud mõttes kuidagi vastandada Viljandi Music Walkiga. "Kui Folgi puhul on koguaeg see, et peab olema hästi palju inimesi, siis Viljandi Music Walki puhul olen ma isegi veidi uhke, kui kontserdile mahub vähe inimesi - selline eksklusiivne värk."