Nii "Unditund" kui "Moest väljas" on portreefilmid, kuid lähenemine oma subjektile on neis äärmiselt erinev.

Maria Avdjuško "Unditund" on meenutusfilm tema sõbrast ja eesti kultuuri ühest suurkujust – kirjanikust, esseistist, tõlkijast ning lavastajast Mati Undist. Toetudes intervjuudele Undi kaasaegsetega ja unikaalsetele videosalvestustele nii Undi erakogust kui rahvusringhäälingu arhiivist, loob Avdjushko tagasivaate tervele epohhile Eesti kultuuriloos.

See ajastu algas pöördelistel 1960ndate sulaaastatel ja lõpes Eesti taasiseseisvumisega. Avdjuško ei kehtesta oma filmis sedavõrd rangeid ajalisi piiranguid, ajastukroonika polegi siin eesmärk. Pigem on Avdjuško püüdnud teha omamoodi järelhüüet kümme aastat tagasi lahkunud andekale inimesele, kes on mõjutanud nii Eesti kirjandust kui teatrit. Samas jääb Avdjuško oma positsioonis kahevahele – film ei väljenda autori isiklikku suhet Unti, kelle lavastustes oli Avdjuško 1980ndate teisel poolel üks lemmiknäitlejaid, samuti ei taotle "Unditund" ammendavat kultuuriloolist üldistusastet.

"Unditunnis" saavad sõna mitmed Matit tundnud inimesed – Viivi Luik, Kersti Kreismann, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Maimu Berg, kel igaühel oma lugu jagada. Igaüks avab mingi uue tahu Mati Undi isiku juures, andes juurde oma võtme Undi loomingu ja ta ajastu mõistmiseks. Avdjuško enda positsioon on emotsionaalne ja peidetud, see ilmneb eelkõige tundeliselt laetud finaalis, aga ka ta kaadritagustes küsimustes, mida Avdjuško on traditsionaalset dokumentaalfilmi koodi rikkudes paar korda sisse jätnud. Miks need küsimused sisse jäid, jääb selgusetuks, sisulises plaanis saanuks ka ilma. Arusaamatuks jäid ka vahekaadrid Mati Undist, kus ta midagi kuulab, võib mõista autori taotlust panna Mati kuulama neid jutte, mida ta kaasaegsed filmis temast ja koosveedetud ajast räägivad, kuid seda oleks võinud lahendada kandvamalt. Mati Undist ja Undiga peaks telearhiivis olema üpris palju materjali, mida sellise dialoogi loomisel kasutada. Sisuliselt siduvamaks saanuks sel juhul ka Undi enda üles võetud videomaterjal, mida Avdjuško kasutab.

See kõik ei vähenda aga filmi väärtust dokumendina. Maria Avdjuško on võtnud ette raske, aga tänuväärt ülesande Unt filmi panna ja midagi see film ka teeb. Ta ärgitab mõtlema ajastu ja meie kõrval olnud ning olevate inimeste üle, ärgitab otsima, väljuma mugavustsoonist, järgima seda sädet, mida ka Unt endas kandis.

Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi "Moest väljas" on hoopis teistlaadi film. Reet Aus on endale teinud juba maailmanime eetilise moedisainerina, kes seisab inimväärse töö ning ressursse säästva tootmise eest. Kilmi ja Laberenz jälgivad Reeda tegemisi viie aasta vältel, kui Aus püüab viia taaskasutusideed masstootmisse.

Pildiliselt ja sisuliselt rikas film viib Tallinnast H&M rõivapoest Dhakasse, kus neid riideid tehakse ning Stockholmist New Yorki, suurte rõivakettide peakorterisse, kus Reet püüab oma ideid juurutada. "Moest väljas" näitab, et hea tahtmise korral on võimalik midagi muuta, ehkki suurtööstuste tekitatud ideoloogilisest seinast on äärmiselt raske läbi murda. Filmi väärtus on mitte ainult selle ainulaadses ja peaaegu uskumatuna mõjuvas loos, vaid ka selles, et ta annab omamoodi eetilisi suuniseid südametunnistusega tarbijale, kuidas selles kapitalistlikus tarbimisookeanis talitada. Revolutsioon on võimalik ja seda televisioonis üle ei kanta, kinnitavad Aus, Kilmi ja Laberenz.

Väljakutsuvalt ambivalentse pealkirjaga dokfilm visandab pealtnäha lootusetu olukorra, kus rõivad on keskkonda laastava ja inimesi ekspluateeriva masstootmise kaudu väärtust kaotamas; maailm upub prügisse, mida tekitavad juurde üha uusi üliodavaid hilpe ostvad vastutustundetud tarbijad; kooliealised lapsed arengumaades veedavad oma päevi aga tolmustes ja pimedates tehaseruumides neid rõivatükke olematu raha eest kokku õmmeldes. Eetiline kaubandus ja keskkonnasäästlikkus on argipäevas taandunud pelkadeks sõnadeks, "Moest väljas" annab neile käegakatsutava sisu.

Filmi ideeline joon mahub kahe küsimuse vahele, mida tavaliselt ei osata või ei taheta endalt küsida, kuid mille püstitamine annab võtme väljapääsmatuna näivast olukorrast välja murdmiseks. Filmi mõtteliseks alguspunktiks on küsimus "miks on teksapüksid nii odavad?". Küsimus ei jää muidugi vastuseta nagu ka - "mida saab ära teha, et olukord muutuks?". "Moest väljas" liigendub sisuliselt peatükkideks, lugu hargneb ja võtab ootamatuid pöördeid nagu põnevusjutustus, tuues esile Ausi visaduse oma aadete elluviimisel. Kilmi ja Laberenzi dok läheb just mängufilmi süžeele läheneva narratiiviga kaugemale tavapärasest dokumentaalist, mis lihtsalt portreteerib kedagi või midagi, ta läheb kaugemale kaasatundvast tõdemusest, kuidas maailmas asjad on, muutudes ekspressioonist deklaratsiooniks. "Moest väljas" annab tõuke muutuda ise eetilise kaubanduse aktsionäriks, asudes oma valikutega lammutama keskkonda ja rahvaid kurnavat ebaõiglast tarbimisahelat.

Mastaabilt ja haardelt on "Moest väljas" Eesti dokumentaalfilmis harukordne, film toob välja meist igaühe seotuse üleilmse kaubandussüsteemiga ja odavate valikutega kaasnevad ohud. "Moest väljas" on ajakohane film ning kindlasti üks põnevamaid kodumaiseid dokke tänavu.