Ain Agan: muusika on ainus sõber, kes jääb elu lõpuni
Viljandi Kitarrifestivali pealik Ain Agan rääkis "OP-ile" festivalist, kitarrist ja kitarristidest ja mis lõppude lõpuks üldse annab elule mõtte. Loe kogu intervjuud toimetatuna ja vaata videot siitsamast kultuuriportaalist.
Kas kitarrifestivali korraldamine on puhas rõõm või on selle juures annus stressi ka?
See on nagu osa elust ja elus on ka niimoodi, et ei ole puhast rõõmu iga päev.
Mis on tänavuaastase festivali magnetiteks?
Festival ise on üks suur magnet ja kindlasti on väga hea meel, et oleme suutnud siia pikkade läbirääkimiste tulemusena… Õige oleks öelda, et kogu festivali ajalugu kätkeb mõneti seda läbirääkimist, mida me alustasime 2007. aastal ehk siis Ralph Towneriga… ja nüüd on ta siin.
No sel aastal on üks esinejatest eesti publiku suur lemmik Vaiko Eplik. Mida sa Vaikost kitarristina arvad?
Ma pean temast kui kunstnikust ja muusikust väga lugu. Ja olen tema tegemisi ikka tasahilju kõige muu elu kõrvalt jälginud ja kuulanud tema muusikat ja olen näinud teda ka kitarri mängimas. See on ka põhjus, miks ta esineb Viljandi kitarrifestivalil, singer-songwriter'i kontserdi raames… Ta on väga hea.
Eranditult kõik, kes on nüüd siia festivalile saabunud, on osa kogu sellest tervikust ja ma olen ääretult üllatunud ja liigutatud, ning nende saabumise üle on rõõm lisaks sellele muusikale, mida nad siia toovad.
Kes on sinu lemmikud kitarrimuusikas üldse?
Kindlasti saadavad mind minu elu lõpuni mu lemmikud, kes on mu teekonda aidanud kujundada. Muidugi ma ahmin, otsin ka uusi muusikuid ja võib-olla viimane selline mind raputanud elamus oli, kui ma käisin Daniel Lanois' kontserdil, tema maailmaturnee kontserdil Stocholmis ja tema soojendusesineja, kes ka pärast mängis tema põhikavas, oli lap-steal'i mängija Rocco DeLuca. Jätke see nimi meelde, loodetavasti on ta varsti ka Viljandis.
Mis on üldse sinu jaoks väga isiklikult kitarri võlu, aga võib-olla ka valu?
No see on väga keeruline küsimus, et sellele siin lihtsalt niisama vastata. Aga kindlasti kitarr aitab… Võib-olla siin võiks tsiteerida sellist kultusbändi nagu The Doors, kes laulis, et "music is your only friend until the end".
Toimetaja: Valner Valme