Tõnu Karjatse filmikomm: Guillermo Del Toro astub peavoolu õudusfilmi rajalt kõrvale
Õudusfilm ehk horror on praegu üks parema läbimüügiga filmižanre romantiliste komöödiate kõrval. Tänapäeva fantaasiafilmide üks tugevamaid visionääre Guillermo Del Toro, kelle üks eredamaid töid on "Paani labürint" (2006), teeb “Veripunase mäetipuga” sammu peavoolu horrori rajalt kõrvale ja toob žanri tagasi visuaalselt nauditava maailma.
"Veripunane mäetipp" on romantilise alatooniga kummituslugu, kunstiliselt kujunduselt on lähtutud gooti- ja steampunk-esteetikast. Del Toro on loomult traditsionalist, ta austab vanu meistreid ning ta filmides on tihti märgata soovi astuda nendega dialoogi. Samas annab ta kvalitatiivse panuse käsitletava žanripaleti rikastamiseks. "Veripunane mäetipp" on kunstiliselt teostuselt ja lavadisainilt äärmiselt stiilne suurfilm ehk siis just suurelt ekraanilt tuleb selle võlu esile, kusjuures vaadata on soovitatav mitte tagareast.
Filmikunstis kõige lähemal on Del Toro "Veripunasse mäetipu" maailmale giallo-klassiku Mario Bava tööd oma vereesteetikaga, kuid siin on ka Stanley Kubricku "Shiningi" pingelisust ja Lovecrafti romaanide kõhedust. "Veripunane mäetipp" mängibki kirjandusega - peaosaline Edith Cushing (Mia Wasikowska) kirjutab kummitusromaani, millle kirjastus aga tagasi lükkab, kuna selles puudub romantiline liin. Romantika tuleb peategelase juurde aga ise, kui ta rikkalt isalt soovib laenu saada inglise aristokraat, savikaevanduse omanik Thomas Sharpe (Tom Hiddleston). Neiu armub ja läheb noormehe ning ta õega (Jessica Chastain) kaasa ta kodumaale, vaatamata oma isa äkilise surma kummalistele asjaoludele. Edithit jääb aga igatsema noor arst (Charlie Hunnam), kellele toimunu siiski rahu ei anna ja kes hakkab asjaolusid ise uurima.
Asjaolud lähevad aga aina koledamaks, õde ja vend Sharpe’id pole mitte ainult lihtsalt õde-venda ning nende kodukoha - vana häärberi seinad varjavad koletuid saladusi. Peaosalise Edithiga toimubki see, mida ta raamatusse kirjutab ja ta veendub lõplikult kummituste olemasolus.
Filmi lõpptulemus pole aga sedavõrd verdtarretav, kui võib filmi jooksul antud vihjetest eeldada. Del Toro jätab vastuseta ja arenduseta mitmeid küsimusi, mis filmi jooksul tekivad. Need jäävad nii-öelda šokiniitideks selles veripunases kangas. Süžee on üpris lihtne - ühe süütu tüdruku armumine ja sellele järgnev pettumus oma armastatus.
Oma mõõtme lisab tagasitulevate surnute ja teispoolsuse tasand, mis armastuslooga tihedalt läbi põimunud. Ometi pole see armastusfilm, sest naiivse Edithi lootused uue peigmehe suhtes on ilmselgelt rajatud lapsikule õhinale ja tema kaasaks saav Tom mängib tegelaskuju kaheldavuse selgelt välja.
Omaette tasand on filmi visuaalne pool meisterlikult ehitatud vanast mõisalossist arvuti teel loodud painajateni välja. "Veripunane mäetipp" suudab ehmatada, aga ei vapusta. Del Toro on valinud oma õudusloo lavastamiseks võtted, mis on iseloomulikud pigem klassikalistele horror-lugudele, kus piisab mõnest kergelt üle libisevast varjust, et vaataja ta mugavustsoonist välja tuua. Del Toro õudus "Veripunases mäetipus" pole niivõrd kehaline kui mentaalne. See, mis filmist meelde jääb, seostub selle atmosfääri ja keskkonnaga. Tegelased viktoriaanlikus riietuses ja mõisaloss ülestiliseeritud gootilisuses sobivad kujundama ka Edgar Allan Poe novellides viirastuvat maailma. Võib olla oleks ka lugu saanud tugevam, kui Del Toro oleks aluseks võtnud mõne Poe teose.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio