Arvustus. Lexsoul Dancemachine ehitas funki uuesti üles ({{commentsTotal}})

Lexsoul Dancemachine
Lexsoul Dancemachine Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus plaat
Lexsoul Dancemachine
"Deus Lex Machina" (ise välja antud)
9/10

Jazz-funk traditsioon on Eesti muusikas alati väga tugev olnud. Jaan Kuman, Jaak Jürisson ja Uno Naissoo kirjutasid valmis isikupärast NSVL kõladele truuks jäävat jazz-funki. See on veidi uimasem kui läänes, aga vürtsitatud flöötide ja rahvapillidega, andes sellele täiesti isikliku olemuse. Tõsi, seda võib kohati segamini ajada ka siinse estraadiga ja eks seal on palju äärealadel seisvat muusikat, kuid see ei ole ikkagi päris sama (Marju Kuudi & Uno Loobi 1971. aasta plaat on üks vahepealseid). Viimastel aastatel on seda sama voolu taaselustanud Estrada Orchestra - "I Talk Too Much" on selle üle valanud veel eriti tempokate süntidega.

Sealjuures on olnud aga ka palju ihalust lääne musta muusika poole - vaatame kasvõi praegu Frotee Recordsi poolt uuesti välja antud Velly Joonast või Elektrat. Kaverid suurtest Ameerika soul- ja funkhittidest, mis ei kõla nagu tuttavlik estraad ja madalatasemeline koopia. Seal on seda sama sära ja musta muusika olemust, mida me kuuleme James Browni, George Clintoni või Stevie Wonderi puhul. Seda ei ole mingilgi määral lahjendatud.

Aga kui ma kuulan praegu Lexsoul Dancemachine plaati, siis ei kuulu see kummalegi poole. Ei ole seda jazzilikku nõukogude funki olemust, aga samas ei ürita see muusika otseselt jäljendada ka midagi läänelikku. Nad on võtnud hoopis funk-essentsi ja pannud muusika tükk-tüki haaval uuesti kokku, aga neid tükke ei ole ilmselt eales varem sedasi kokku pandud. See on tänapäevase poppmuusika seisukohalt isegi pisut pooleliolev projekt, mida ei tohiks loogiliselt võttes rahvale näidata. Keda huvitab? See on sajakordselt ülelaetud ja hullumeelne - nii ausat musta muusikat näeb Eestis harva, võib-olla sama ehedad on olnud vaid Uku Kuut ja Sofia Rubina.

Plaadi avalugu "Funky Lump" toob pähe James Browni ühe naistest Marva Whitney, keda peetakse kõlalt ja lahendustelt kõige tooremaks funk-muusikuks. Tahumatus ja olematu produktsioon ongi just võlu, miks Lexsoul niivõrd hästi toimib. See, kuidas loos "Beef Grinder" süntesaator sind kaasa veab - meenub Ron Jeremy koondatud ilmumata 70ndate pornofilmide muusika kogumik "Pornosonic". Ja "Goodbye" on sama sädelev ja päikseline kui Kool & The Gang "Summer Madness". Sarnaseid võrdlusi võiks ma välja tuua iga looga. Sest siin on kõike enneolematult palju. Nii võimas kontsentraat, et võtab pea ringi käima.

Ent nende laivid on veelgi segasemad, kui see plaat. Sind ei soojendata sisse ega jahutata maha, vaid seisad otse keset möllu, mis kestab terve laivi. See on muusika, mis on disainitud panemaks sind tantsima ja Lexsouli Dancemachine kontserdil ei ole neid, kes seisaksid paigal. See kirjeldabki ilmselt kõige paremini seda, mis nende tähtsus on ja sellega saavad nad kuradima hästi hakkama!

Mul on hea meel, et Eesti funk on praegu nii kõrgel tasemel. Get up, move on...

Vaata Lexsoul Dancemachine videot loole "Tell Me, Tell Me":



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: