Sel nädalal selgusid teatriauhindade nominendid. Žüriil oli seega põhjust 2015. aasta lavastustele ring ümber tõmmata. Millised on tendentsid Eesti teatris ja kas oli üllatusi?

Eesti teatri tendentse kaardistades peame paratamatult arvestama, et üldjuhul ei saa me olevikuhetke fikseerides sellest välja joonistada mingit ühiskondlik-poliitiliste teemadega atraktiivselt suhestuvat graafikut. Suhe on küll täiesti vaieldamatult tugev, kuid "siin ja praegu" toimib see pigem sünergias, sõnadesse panna on seda lihtsam tagasivaates, siis, kui saame juba reaalselt toimunud sündmuste taustal öelda, mille niinimetatud eelootus lavaelus kajastus. Ma ei mõtle seda irooniliselt, vastupidi, üha rohkem hakkan seda omadust meie teatris hindama.

Vaadates meie üliaktiivset kooliteatrit, äärmiselt entusiastlikku harrastusteatrit ning üha kasvavat uuslavastuste kvantiteeti kutselises teatris, ei saa kuidagi öelda, et vähene sotsiaalsus – soovimatus laval otsesõnu kõnelda pagulastest, ravikanepist või järgmisest masust – peegeldaks meie teatritegijate ja publiku tuima närvi. Lava ja saali vahel on aastakümnetega kujunenud spetsiifiline keeletundlikkus ja vastastikune respekt – Eesti teater ei löö oma publikul jalgu alt ära seal, kus ta tajub, et pelgalt esteetilise erutuse pärast pole seda mõtet teha ja ebaaus oleks eeskuju võtta mõne heaoluriigi lavakujundikeelest, kus sotsiaalsüsteem hoiaks vaatajal juba enne etenduse algust vatitekki üll.

Ühesõnaga, ärme nii väga häbene seda, et meie teater ei küsi ainult valusaid küsimusi, vaid püüab ka toetada ja usaldada, teades, et mõne tõelise ühiskondliku väljakutse korral on Eesti publik ikkagi barrikaadidel kohal, vajamata selleks üleskutset teatrilavalt. Ju vajatakse siis teatrilavalt midagi muud.

Seetõttu tahangi eriliselt sümpaatse tendentsina välja tuua just selle, et lõppenud aasta lavaloomingus tajusin loojate suuremat vabadust oma sõnumi instseneerimisel. Me ei saa teatrit kirjeldada enam selliste mugavate vastanduste kaudu, mille kohaselt keegi hoiab kinni n-ö tolmunud vanast ja keegi pälvib märtristaatuse kodanlust epateerides. Lavale jõudis palju teatrit, mis on loodud sügava sisemise veendumuse toel, mitte ebakindlalt tuulesuunda testides. Kui minna eksperimendile, siis minna selles juba lõpuni, nii nagu NO99 oma "Kõntsa" ja "El Doradoga", kui lahata inimsuhteid, siis juba kogu psühholoogilise teatri pagasiga, nii nagu "Grace’i ja Glorie"” trupp.

Ümarasõnalise pressiteate nimel ei pea enam ammu samasse lavastusse toppima erinevaid eri suunda kiskuvaid ja üksteist vastastikku tühistavaid jõujooni alustades võimalikult nn neutraalsest näidenditekstist, vaid tuleks austada juba ammu oma teatritruudust vandunud publikut ning uskuda, et iga žanri ja suuna jaoks on oma vaatajasegment välja koolitatud. Ka institutsionaalne ruum on sedavõrd laienenud, et iga tegija ja iga vaataja leiab oma lava üles. Noored lavastajad, näiteks Laura Mets või Vallo Kirs, ei pea oma ühiskonnatundlikkuse tõendiks laval näitlejaid elektrišokiga piinama, vaid võivad valehäbita keskenduda oma tõelisele sõnumile ja kogenud tegijad nagu Lembit Peterson kinnitavad, et kui sõnum on selge, siis saab ka julgemalt vormiga mängida. Üks ei välista teist ja eri põlvkonnad teevad omavahel koostööd, kohati tundub, et sõbralikumalt, kui nii mõneski teises kunstiliigis.

Niisiis, põhitendents on see, et pärast kümnendipikkusi mõttetalguid teemadel, kas viljakam on repertuaari- või projektiteatri süsteem, kas kunst peaks ammutama kunstist või otse elust, kummas skaala otsas paikneks sel puhul kontseptuaalsuse mõiste ja mida selle progressi pärssiva professionalismiga peale hakata, näivad need teemad olevat läbi vaieldud ja andnud kõigile tegijaile loomingulise enesekindluse, nii et meeldis või ei meeldinud, aga piinlikkust sellest, et lavalolija ise ka ei tea, miks ta seal on, möödunud aastal eriti tunda ei tulnud.

Publikunumbrid aina tõusevad. Mis tagab Eesti teatri populaarsuse? Kas kõrge kunst kogub publikut ja kas saab üldse praegu vahet teha n-ö rahvatükkide ja tõsise teatri vahel? Kas sinu arvates populaarsust põhjustab suurem teatrite ja lavastuste hulk või kasvanud lavastuste kvaliteet, või hoopis inimeste teatriteadlikkus?

Numbrid näitavad, et kasvab nii uuslavastuste arv kui publiku huvi teatri vastu. Selline mitmepoolne teatriarmastus on kindlasti pinnas, mis annab palju võimalusi, kuid mida ei tohi kuritarvitada. Mulle tundub, et soov ahvatleda publikut eksitavate plakatite ja pressiteadete abil lihtsalt oma raha ära andma hakkab taanduma. Kui on teada, et publik on nii või teisiti kohal, siis pole ju mõtet ennast lolliks teha, pigem on siin peidus potentsiaal tõepoolest teatri abil maailma parandada.

Möödunud aastal tundus küll, et nahaalne kommerts on taandumas. Seda, et ka kõige teravam sotsiaalne sõnum jõuab paremini pärale popkultuuri kaudu, teadis nii Brecht kui teavad ka Semper ja Ojasoo, nii et avangardi ja rahvatüki eristamiseks ei piisa pelgalt žanritunnustest, vaid peame teadma ka tegijate taotlusi. Aga jah, kasvanud on nii valikute hulk, kui ka publiku valikupädevus, nii et hetkel tundub küll, et see võimaldab nõudlikemal valida parimate hulgast. Turunduslik müra tuvastatakse üsna varakult.

On märgata, et teatriauhindade nominentide seas pole Krahli või Vanemuise lavastusi, samas, kui esil on NO99, märgatav on Theatrum, ning eriti jõuliselt tagasi on Draamateater.

Seda ma ei oskagi otseselt kommenteerida. Žüriitöö köögipoolest nii palju, et ega meil seal mingit ideoloogilist mõjutustööd ei käi. Kõik me oleme aasta jooksul vaadanud ohtralt lavastusi, leidnud nende seast oma lemmikud ning toonud need hääletusvoorudesse kokku. Lõplikud otsused sünnivad kiretul matemaatilisel pinnal ehk vähemalt neli poolthäält seitsmeliikmelises žüriis, kuid nii-öelda nominentide nominentide nimekiri on ikka päris pikk ja sisaldab ka Von Krahli teatrit ja Vanemuist. Ma ei söanda üldistada, kas see tabel näitab iga teatri sisemisi arengutendentse eraldi.

Teatrivaatajana võin öelda, et Krahli põlvkonnavahetus võib tõepoolest olla tinginud mingeid nihkeid vaatajaskonnas, kuid see ei mõjuta žüriid, kes hindab ju ikkagi konkreetseid lavastusi. See ei ole negatiivne hinnang "Budapestile" või "Sünnisõnadele". Vanemuisest on osalt Tartu Postimehe initsiatiivil tehtud teatriauhindade kontekstis aastate jooksul mingi üldine tähelepanu objekt, mis minu meelest pole tore ei publikule ega žüriile. Ainsa mitmežanriteatrina Eestis kannab Vanemuine endal väga rasket vastutuskoormat ja oma erinevate tegevusvaldkondadega on pälvinud ka mitmekülgset tunnustust. Samuti osalevad Vanemuise lavastused ja rollid žürii tihedas hääletussõelas.

Võin kinnitada, et kui Tartu kontekstis võib tõusta teemaks ka Tartu linna erinevate teatrite vaheline oletatav konkurents, siis kogu Eesti teatrit jälgiva žürii jaoks see tõesti määrav ei ole. Hääletatakse lavastusi, rolle ja kunstnikutöid ning sageli jääb pärast tulemuste väljakuulutamist hinge kurbus tugevate, kuid mittetunnustatud tegijate suhtes, mis aga ei peaks varjutama rõõmu pärjatute pärast.

Theatrum on äärmiselt heas vormis. On alati olnud, omades ka väga lojaalset publikut ning toetavat mõttekaaslaste ringi, kuid viimase paari aasta tööd on ilmselt jõudnud ka nende vaatajateni, kelle jaoks varem on Theatrum mõjunud mõneti sektantliku siseringina. Lembit Peterson suutis Ivan Võrõpajevi näidendite jaoks leida vormi, mis kajastab nii vaimseid kui deemonlikke algeid. Koos Draamateatri "Tartuffe’iga" näemegi tema lavastustes väljapeetud vormi – sisuselguses ei ole ju keegi kunagi kahelnud –, seda, kuidas lavastuse kujundikeel on ühtses kontseptuaalses võtmes, kuid eri väljendusvormides mängitud lahti kogu lavastuse vältel, mitte juhulike kujundlike leidudena. Petersoni ja Semperi-Ojasoo lavamaailmade intensiivsus ei ole esteetilises mõttes sugugi võrreldamatu, olgugi nende sisu kohati täiesti erisuunaline.

Draamateatri teemat on keeruline kommenteerida, nende näitlejameisterlikkus on ju alati olnud Eesti teatri tipptase ning kui vahepeal tundus, et lavastajad ei taha seda kasutada, või siis arvavad, et vaatajat tuleb publikunumbrite huvides selle eest kuidagi säästa, siis see ei ole ju ammu enam nõnda ning vaadates Draamateatri lavastajaskonda, ei tohiks tekkida ka sellesisulisi kahtlus.

Millest on Eesti teatripildis puudu just praegu?

Ei tahakski praegu manitseda. Kui eelneva jutuga andsin mõista, et mu meelest on Eesti teatritegijad leidnud võtme, kuidas ajada just oma maailmavaatelist asja ja mitte mõelda sellele, mida neist küll arvatakse, siis tahaks lihtsalt hinge kinni pidades ning pöidlad pihus päkkadel kõndides soovida, et see laboratoorne vaimuseisund üha laieneks ja hoogustuks. Et tuleks juurde rohkem nii poliitilist, psühholoogilist, visuaalset, religioosset kui igasugust muud teatrit, mis vaid peegeldaks võimalikult ausalt ja vahetult tegijate elu- ja kunstikreedot. Seda ei tohiks häbeneda isegi mitte siis, kui uus masu kohe peale tuleb, pigem aitaks see paljus meie väikesel rahval raskeid aegu üle elada.