Usutavasti pärineb sõna "juubel" – varasemas pruugis ka "joobel" – iidsest heebrea sõnast yōbhēl tähendusega ‘juhtloom, jäär; jäärasarv’. Jäärasarve puhudes kuulutati juutide piduaasta algust, mil sõjategevus katkes, võlad kustutati ja orjad lasti vabaks. Heebrea kalender jagunes seitsmeaastasteks tsükliteks ja too piduaasta kuulutati välja iga seitsme tsükli järel ehk igal 50. aastal. Mainitud jäärasarve ehk yōbhēl’i – rõõmuaasta alguse sümboli – nimetus kandus metonüümiliselt üle kogu aastale endale.

Heebrea keelest jõudis sõna kreeka keele (iōbēlos) kaudu ladina keelde (jūbilaeus) ja sealt edasi juba teistessegi keeltesse. Kuid sõnadel on tavaks ajas ja ruumis rännates areneda, mitte ainult vormilt, vaid ka tähenduselt muutudes. Ja nõnda on juubelgi, esiti iga 50 aasta tagune hingetõmbeaeg juutidel, laienenud sisult mis tahes ümmarguseks tähtpäevaks.

Ja et "ümmargune" tähendab arvust ja hulgast kõneldes nulli või nullidega, harvem viiega lõppevat, ei ole midagi valesti, kui me nimetame juubeliks ka näiteks viiendat, kümnendat, kahekümnendat või kolmekümne viiendat, mitte ainuüksi viiekümnendat või sajandat korda või tähtpäeva.

Kes ikkagi tahab "juubeli" ajaloolis-etümoloogilisest tähendussisust kümne küünega kinni hoida, väites, et õige juubel on ainult iga 50 aasta järel, sellel soovitan järjepidevuse huvides nõuda sedagi, et juubelit tähistaksid ainult juudid – kollektiivselt ja aasta läbi, kuulutades piduaja algust jäärasarve puhumisega, nõnda nagu ennevanasti tavaks oli.