Arvustus. Underworld tegi restardi ({{commentsTotal}})

Underworld
Underworld Autor/allikas: FB

Uus plaat

Underworld

"Barbara Barbara, We Face A Shining Future" (Caroline)

8/10

90ndate alul tekitas Underworld briti plaaditööstuses segadust: küll kuulsid nad enne avaalbumit (tegelikult kolmas, aga kes hoolib, nemad ise küll kõige vähem) "dubnobasswithmyheadman" äraütlemisi, sest ei vastanud vormelile. Üks A&R boss ütles, et võtke laul ära, kui tahate tantsumuusikat teha, teine ütles, et pange trummar juurde, kui tahate indie't teha. Underworld ei kavatsenud midagi sellist teha ja jätkas oma mudeli järgi, mis tähendas, et mudelit pole ja juba seks ajaks mitte esimeses nooruses tüübid otsisid muusikat, mis neid ennast ergutaks pärast 15 aastat kestnud äpardusi ja eksirännakuid esmalt proto-electroclash-bändiga Freur (juba siis olid nad ajast ees: loe: vales ajas) ning teiseks juba Underworldi nime all, millega tehti kõigepealt 80ndail kaks nii viletsat plaati, et nendest ei hakka rääkimagi. Muuhulgas jõudis Karl Hyde mängida USAs kitra Debbie Harry taustabändis, aga ta mõtles, et see ei ole päris see, mille pärast ta teismelisena muusikuks ihkas saada.

1994. aasta album "dubnobasswithmyheadman" (parim albumi nimi maailmas siiani) sisaldas mikstuuri, mida Hyde ja põhiline muusikalooja Rick Smith ise ka sildistada ei osanud. Värske, relevantse klubimusapuute juurdelihvimiseks kutsuti kampa noor DJ Darren Emerson ja kokku kõlas see ikkagi nagu valesti tehtud techno, mille autorid on intellektuaalrockikalduvustega lunaatilised ambiendimehed, kel käivad hood peal - mis vastabki kõik tõele.

Underworldi võttis oma katuse alla Junior Boy's Own, Terry Farley, Andrew Weatheralli ja ko asutatud sõltumatu elektroonilise muusika leibel, kust alustasid teiste seas ka The Chemical Brothers ja X-Press 2. "dubnobass" tõusis briti müügitabeli 12ndaks! Plaat, mis ei arvestanud aja või kommertsi nõuetega absoluutselt, ja kus ei leidunud ühtegi singlit singlitabeli tarvis, aga mis kostab siiani suurepärase tervikuna, kuigi sealt võib välja noppida ka geniaalsed lood "Mmm…Skyscraper I Love You", "Dirty Epic" või "Cowgirl".

Kuna see ei ole ajalootund, siis edasisest ma ei pajata, kaasa arvatud ühest mitte-albumi-loost, mis mõne arvates võrdubki Underworldiga, sest seda on võimatu mitte teada: "Born Slippy .NUXX" - mis sai NUXX-lisandi mingi viiruse järgi, mis algse pala nimele "Born Slippy" selle NUXXi lisas.

Vaja on aga märkida, et kahel "Barbarale" eelneval albumil: "Oblivion With Bells" (2007) ja "Barking" (2010) ei olnud Underworld enam põikpäine uuendaja, vaid briti tantsumuusika hetkeseisul sabas püsida üritav saurus. Seejuures, niisama kuulamiseks, ega pole otseselt pahad plaadid. Kui need oleks valmis pununud mingid noored tulijad, siis kolleegid välismaa kriitikud öelnuks: värske puhang briti tantsumuusikas, mis on teadlik Underworldist, aga kõlab siiski moodsalt, meie päevade kohaselt.

"Barbaral" on vanad mehed Smith (56) ja Hyde (59) aga justkui krambist lahti saanud, võib-olla põhjustas seda Londoni olümpia, sest kui sa oled juba olümpiale saundträkki teinud, siis kuhu enam sul vaja ronida on. "Barbara" on Underworldi parim plaat sel sajandil ja Underworld Mk 2 seitsmenda albumina nende diskograafias paremuselt neljas pikk plaat, kohe pärast 1999. aasta albumit "Beaucoup Fish".

Kadunud on eelmiste albumite liigne, pingutatud tantsulisus, samuti poploo kirjutamise ind (kuigi "I Exhale" on minu jaoks puhas poplaul - vaadake alt videot), tagasi on mitmekihilised, kerivad rajad, mis vaatamata kohatisele eufooriale ja isegi hüsteerilistele kulminatsioonidele säilitavad igimõtliku olemuse, millegi, mis ongi Underworldi kogu aeg huvitavaks muutnud. Seejuures ei ole nad nohikud, nagu paljud tänapäeva elektroonikud. Isegi tasasemates, nostalgilisemates palades pulbitseb ekspressiivsus, muusikaliste vahendite osas mingi sügava trance-olemuse kaudu: näiteks laulus "Nylon Strung". See on melanhoolia, millest ka noored aru saavad, ja selline põlvkondade barjääre lõhkuv saavutus muudab Underworldi ajaüleseks.

Ega nad praeguse hüperelektroonika kontekstis ei ürita enam hõlmata kõike, mis kompuutrisse ja kõrvu kokku jookseb, aga nad vähemalt ei püüa erinevalt "Oblivion'ist" hüpata pop-d'n'b rongile või erinevalt "Barkingist" kajada kaasa post-dubstep-määramatusega. Nad ajavad jälle oma rida, millega Underworld taas ei sobitu kuhugi, aga mis kõlab paeluvalt: see on elektroonilise muusika autoriplaat meestelt, kel pole vaja enam endale midagi tõestada, aga kes ei kavatsegi pensionile minna, sest nad elavad oma muusikat.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: