Tiit Ojasoo: meie peenhäälestusele rihitud ajastust puudub ülevusetaotlus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tiit Ojasoo
Tiit Ojasoo Autor/allikas: PM/Scanpix

Teater NO99 toob 1. juunil Estonia kontserdisaali lavale Felix Mendelssohni ja William Shakespeare'i ainetel loodud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuse "Pööriöö uni", kus teevad kaasa ERSO orkestrandid, tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Olari Elts ja Teater NO99 trupp. Kokku toimub vaid üheksa etendust juunis ja augustis. Tiit Ojasoo vastas ERRi kultuuriportaali küsimustele: mis hullus kulmineerub tänapäeva inimesel pööriööl?

"Antiikmüüdi Narkissos vaatab veepeeglisse, tänapäeva Narkissos objektiivi ja ekraani. "Meie aja nartsissism on peaaegu paroodia tasemel," nentis Jean Baudrillard juba 1984, ometi pole see nähtus oma mõistatuslikkusest grammigi kaotanud, selfie'de ajastul pigem vastupidi." Nii ütlevad tegijad muuhulgas "Pööriöö une" kohta "ametlikus" tutvustuses.

Mitmed Eesti teatrid lavastavad "Suveöö unenägu", miks just selline valik ja kuidas erineb NO99 peale nime "Pööriöö uni" teistest samal ainetel tehtud lavastustest?

Kui kristalselt aus olla, siis algasid meie mõtted mitte Shakespeare'ist, vaid Mendelssohnist. Põigates korraks ajalukku: Shakespeare oli Mendelssohnile ja üldse paljudele saksa romantikutele, ka näitekirjanduses, peaaegu jumalaks. Ja mitte oma krestomaatilisuse pärast - tollal oli biidermeier alles jalgu alla saamas. Neile imponeeris Shakespeare'i totaalsus, üleküllus, tema pretensioon mõtestada mitte vähemat kui kogu maailma ning mitte mõistuse, vaid emotsiooni kaudu. Just see mastaapsus on meilegi oluline ja võib-olla on see ülevusetaotlus miski, mis on puudu meie peenhäälestusele rihitud ajastus.

Miks muutsite pealkirja, kas sel on teie eriline fookus unenäolisusse? Mis on lavastuse fookuses?

Olgem siinkohal täpsed - me mitte ei muutnud pealkirja, vaid mängime seda näidendit esimest korda õige pealkirjaga - "Midsummer Night’s Dream" viitab konkreetselt kesksuve ööle, pööriööle, jaaniööle, kui soovite. Tegu on täiesti pöörase, aasta suvist pöördepunkti tähistava perioodiga. Ööga, mil avaldub kirkana see, mis muidu argipäeva hägu alla mattub.

Pöörane unenäolisus on selle lavastuse tuum ja nagu ütles täna meie valguskunstnik Pietu Pietiäinen, loodetavasti vähemalt üheksakümmend protsenti vaatajatest lahkuvad etenduselt tundega, et nad on just ärganud ilusast unenäost ning näevad maailma hoopis teisiti. Seepärast tunduski pealkirja parandamine tunnetuslikult õige ja sisuliselt hädavajalik.

Shakespeare’i "Suveöö unenägu" ja ERSO kõlab üliklassikaliselt, ja ilmselt sellest tulenevalt toimub etendus Estonia kontserdisaalis. Kui palju toote sisse kaasaega või siis kui palju võtate originaali ära?

Mis on klassika? Midagi museaalset? Ei, klassika on see, mis ületab argipäeva hüplikkuse ja kõnetab inimesi läbi aegade üha uuesti ja uuesti. Loomulikult peab iga kord klassikaga kokku puutudes selle uuesti mõtestama, elavaks muutma. Olari Eltsi terava dirigendikepi juhatusel kõlab Mendelssohni muusika ääretult värskelt ja samas romantiliselt, kuulus "Pulmamarss" ei ole see, mida tuhandetes nõukogude perbüroodes häälest ära klaveril on terveid dekaade taotud, ERSO esituses kõlab see nagu Porschega vihmamärjal maanteel kiiruse ületamine.

Lavastuslik kontekst räägib loomulikult tänasest inimesest, praegusest hetkest ja igatsusest. Hullusest, mis kulmineerub pööriööl, kuid mis rohkem või vähem varjatud kujul saadab meid kogu aeg. Nii mõtlemise kui tehniliste lahenduste poolest oleme me nii tänases päevas kui üldse olla saab. Ja Estonia kontserdisaal esinemispaigana ei ole valitud mitte klassikahuvist lähtudes, vaid selleks, et orkester võimalikult hästi kõlaks, visuaalsed-teatraalsed väljakutsed ja võimalused on siin samuti vägagi inspireerivad.

Miks näeb lavastust vaid loetud arv kordi?

Mõne kunstiteosega on nagu haruldaste astronoomiliste fenomenidega - neid näeb harva ja nad eeldavad paljude tegurite kokkulangevust.

Shakespeare kirjutas oma näidendi aristokraatide pulmapeoks, Mendelssohn lõi "Pööriöö une" muusika Preisi kuninga tellimusel - mõlemad tellimused olid puhas luksus ja esteetiliste naudingute pillerkaar. Eesti kontserdi, ERSO, Ellerheina ja NO99 ühise pingutusena, Eesti kultuuri tour de force’ina saab meie publik end hetkeks kuninga õukonnas tunda. Aga nagu nende muinasjuttudega ikka kipub olema - kui kell lööb südaööd, muutuvad hobused hiirteks tagasi ja tõllast saab kõrvits. Carpe diem. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: