Triin Ruubel: inimestel on janu maagilisuse järele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Triin Ruubel
Triin Ruubel Autor/allikas: Erakogu

Teater NO99 toob 1. juunil Estonia kontserdisaali lavale Felix Mendelssohni ja William Shakespeare'i ainetel loodud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuse "Pööriöö uni", kus teevad kaasa ERSO orkestrandid, tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Olari Elts ja Teater NO99 trupp. ERSO kontsertmeister Triin Ruubel ütles ERR kultuuriportaalile, et inimestel on praegu janu millegi reaalsusekaugema järele ja lavastuse unenäoline maailm aitab korraks aktuaalsest kaugeneda.

Mida "Pööriöö uni" ERSO üldiste püüdluste kontekstis tähendab?

Triin Ruubel: Tegemist on ühe hästi põneva ja värskendava projektiga. Sõnateatriga kõrvuti ei satu ERSO eriti sageli koos töötama. On huvitav jälgida teatri prooviprotsessi, mis tegelikult meie prooviprotsessist niiväga ei erinegi. Kujundid ja tempo, üleminekud, arendus – kõikide nende asjade kallal töötame ka meie muusikas.

"Pööriöö uni" toob Estonia kontserdisaali kindlasti ka publikut, kes siia ERSO-t kuulama võibolla nii tihti ei satu. Nüüd saavad nad klassikalisele muusikale läheneda teistmoodi, läbi sõna ja teatri.

"Pööriöö unes" ei ole muusika enam nii abstraktne. Kõik need karakterid ja emotsioonid, mis Mendelssohn on helidesse komponeerinud, ärkavad seal laval ka päriselt ellu.
Sinna juurde see valgus ja video! Tegemist on nii mitmetasandiliselt ilusa projektiga! ERSO muusikud rõõmustavad väga, et saavad sellest kõigest osa olla.

Millisena sa tajud Mendelssohni muusikat?

Mendelssohni muusikas on eufoorilist rõõmu ja ülevoolavust. Tema muusikat, isegi seda, mis pole kirjutatud "Pööriöö une" jaoks, iseloomustab alati teatud muinasjutulisus ja ka ta kõige lüürilisemates fraasides on alati optimismi.

Milline on tavaliselt muusikute standardreaktsioon, kui nad kuulevad, et kolleegid teevad Mendelssohni?

Mingit standardreaktsiooni ei olegi eriti ja võib-olla sellepärast, et Mendelssohn ise on nii tuttav. Tema muusikat mängitakse alati rõõmuga. Tugevaid reaktsioone kutsub esile pigem muusika, mida nii tihti ei mängita ega tunta.

Mis on Mendelssohni muusika esitamise puhul tehniliselt spetsiifiline?

Kiire, väga nobe dünaamiliste ja karakteersete kontrastide vaheldumine. Üldse palju väledust ja kergust, mis on pillimängijale väljakutseks.

Kuidas sa tajud muusikuna koostööd näitlejatega?

See on nii huvitav! Alati tundub, et teatrilavastusted on peamiselt improvisatoorsed ja emotsionaalsed, aga nüüd ma näen seda tehnilist poolt – ajastamise täpsus, laval liikumine, sekundiga karakterisse minek. Eks muusikuna on ka sellest palju õppida. Ja NO99 noored näitlejad on täiesti erakordsed! Neis on sellist sügavat jõulisust ning nende emotsionaalne mitmekesisus on nii kaasahaarav.

Milline dirigent on Olari Elts?

"Pööriöö uni" projektina peegeldab minu meelest kõike seda, milline ta ise on. Ta on hästi avatud olemise ja mõtlemisega. Ta ei ole ainult muusikapõhine, vaid huvitub ka teistest meediumitest ning oskab neid klassikalise muusika juurde tuua. Me oleme näiteks Olari Eltsiga teinud huvitavaid projekte videoinstallatsioonide ja animatsiooniga. Ta toob sellesse, mis me teeme, teistsugust mõõdet. Tal on hästi avatud fantaasia. Muusikuna on ta energia lõputu ja sütitav.

Esietenduseni on jäänud üks päev ja lavastus hakkab lõplikku vormi võtma. Milline kogemus on seda lavastust vaadata?

See on täiesti muinasjutuline kogemus! Koos täiesti imelise valgustehnika, originaalsete videolahenduste, elava orkestrimuusika ja virtuoosse näitlemisega on tegemist tõeliselt mitmetasandiliselt unenäolise elamusega.

Kuidas sa tajud – miks selline lavastus praegu?

Võib-olla on inimestel praegu janu millegi reaalsusekaugema järele. Ja eriti just millegi kergelt maagilise ja ärkveololekust eemalduva järele.

Täna ma mõtlesin näiteks proovis, et üldse: kui lahe, et praegu just selline teos välja tuleb. Just nüüd, kui kõik ärkab jälle elule pärast nii pikka ja sünget talve. Sellest ajast peale, kui ma eelmisel nädalal esimesse proovi tulin, on olnud hea mõelda nendele maagilistele ja unenäolistele asjadele, millest "Pööriöö uni" räägib. See lavastus loob võimaluse sellisesse kergelt unenäolisesse maailma ära kaduda ning eemalduda korraks kõigest aktuaalsest.

Mis tunne on olla pärast kümmet aastat tagasi Eestis?

(Ohkab ja naerab.)

On see standardküsimus?

Seda küsitakse jah hästi palju. Sügisel, kui ma tagasi tulin ja ERSO-s tööle asusin, siis taheti väga teada, et kuidas siin Eestis siis ikkagi on olla jälle. Ja kõik küsisid mult sedasama küsimust, et ma kordaksin, et on küll äge. Talvel pimedas ja külmas ma natuke aega korraks kahtlesin, et kas ikka on nii äge. (Naerab.) Aga nüüd, kus on jälle suvi ja selline projekt ja issand jumal, selline valgus, siis ma olen jälle seda meelt, et väga hea on.

Sa mõtled valgust õues või seda valgust, mis on teatrisaalis?

Jah, õues. Ja teatrisaalis ka. Inimesed naeratavad ja kõikidel on veri soontes üles sulanud.

Toimetaja: Jaanika Valk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: