Kas sa mäletad, mis su esimene reaktsioon oli, kui Tiit ja Ene-Liis ütlesid, et hakkame tegema Mendelssohni ja Shakespeare'i?

Minu aeg teatris on alanud üsna füüsiliselt. Ma võin vist kahe käe sõrmedel kokku lugeda need sõnad, mida ma läbi lavastuste laval ütlen. Nii et minu esimene reaktsioon oli pigem Shakespeare'i peale. Ma olen kuidagi juba mõnda aega tundnud, et tahaks laval suuremat mahtu teksti kõnelda ja eriti tore oleks veel, kui värsis, rütmistatud kõnes. Proovida kanda teksti kaudu pikki mõtteid.

Selles mõttes oli minu reaktsioon: hurraa, väga tore!

Kuidas sa tajud värssteksti?

Proosa on argisem. Värss on tõstetud, mõtted on keerulisemad. Ja sada korda nutikamad ja suuremad kui mina või see, kuidas ma ise suudaksin mõelda. Need on kuidagi hüperinimlikud.

Üks teema, mida  see lavastus argikontekstist välja üldistades puudutab, on selfie'd. Mida sa ise neist arvad?

Muidugi olen ka mina ennast olukorra nõudmisel pildistanud, aga selle massiliseks minek on mingi uus vool, mis võtab kõik endaga kaasa. Meie lavastuse kontekstis on see pigem seotud tunnetega – vaata, kui suuri tundeid ma tunnen, kui tundeline ma praegu olen! Kogeda üleelusuurusi tundeid ja neid näidata. Muidu on selfie'd rõõmsad – vaadake, kui õnnelik ma olen, kui ilusas kohas ma olen, kui ilusat sööki ma söön. Aga Shakespeare annab võimaluse näidata: vaadake, kui traagiliselt ma võin nutta!

Mida sa tunned, kui sa kuuled Mendelssohni muusikat? Kuidas see sulle mõjub?

Ta annab kõigile nendele suurtele tunnetele mahu. Mingi totaalsus tekib sinna. Ja samas ka kergus ja teatud vaimukus. On hetki, kus vaimukamat kommentaari pildis toimuvale on raske ette kujutada.

Ei juhtu iga päev, et teed lavastust koos sümfooniaorkestriga. Mille poolest orkestrandi ja näitleja maailm erinevad ja sarnanevad?

Mina näitlejana olen paratamatult selle sees, mida ma esitan. Liha ja luuga osa sellest. Orkestrandid, jah, nemad ka esitavad, aga nad on sellele, mis neist lendu tõuseb, allikaks. See, mis nad loovad, on alati neist kõrgemal.

Täna ma vaatasin Olari Eltsi – issand jumal, mis kirega võib juhatada orkestrit! See on lahe kombinatsioon nootidest, mingisugusest käeliikumisest, impulsist, sellest, kuidas keegi selle vastu võtab, selle peale mingisuguseid nuppe vajutab ning kuidas viimaks tuleb sellest kõigest kokku see, mis peab tulema.

Mõnda aega tagasi käis meie lavastust „Kõnts” vaatamas Florian Donderer, Deutsche Kammerphilharmonie Bremen kontsertmeister. Simeoni teadis teda ja me rääkisime veel pärast etendust juttu. Ta ütles, et see on väga lahe, mis te laval tegite: milline kokkumäng! Ta tahaks sellist asja näha ka orkestris: et mitte pillid ei mängi pillidega, vaid omavahel mängivad inimesed. Peaks ju olema võimalik, et orkestrandid paneks samamoodi ennast täielikult sisse. Loomingu põhimõte on ju sama, lihtsalt näitlejatena oleme me iseenda instrumendid, aga neil on eraldi instrumendid.

Üks selle lavastuse peateema on armastus. Kuidas sa tajud, millisena see lavastus armastust näitab?

Igatsevana. Enesekesksena. Väga enesekesksena. Ja samas on väga ilus, et see lavastus annab võimaluse sellele, et armastus võib olla ükskõik kus, ta ei pea olema midagi käegakatsutavat ja siinsamas, midagi reaalset. Ta võib olla ka unistuses, unenäos. Ja see, et ta ei toimu reaalsuses, ei tee teda vähem tähtsamaks, vähem tõelisemaks. Igatsus armastuse järgi võib olla sama suur.

Milline maailm selles lavastuses tekib, milline kogemus on seda lavastust vaadata?

Väga oluline osa, mida me ei ole veel tervikuna näinud, on valgus. Ma arvan, et see hakkab mängima tohutut rolli. Ühest küljest noored armastajad oma armujagelustes, samas mingi vääramatu jõud, mis neid vannutab. Reaalsus ja unenägu, mis omavahel segunevad. Ma kujutan ette, et oleks lahe, kui see olekski mingi ebamaine maailm. Toimub mingisuguseid kummalisi asju, mida muidu ei juhtu. Ilus, helge maailm. Maagiline.