Leelo Tungal: õnnelik lapsepõlv ilma hüüumärgita ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: Ave-Lii Idavain/Tartu ülikool

Sõnapaarist "õnnelik lapsepõlv" on ajapikku saanud nii põhjalikult pruugitud klišee, et suurem osa täiskasvanutest — mina kaasa arvatud — kasutab seda enamasti ainult iroonilise alatooniga.

Minu põlvkonna emad ostsid oma lastele küpsisepakke nimega "Õnnelik lapsepõlv" — küpsised olid kandilised ja kõvad, aga nendest sai meisterdada maitsvaid küpsisetorte, ja kui seda tehti koos lastega, siis oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses. Praeguseks on vist enamikul meelest läinud omaaegne Vovotška-anekdoot: õpetaja esitab lastele küsimusi selle kohta, kus on kõige ilusamad linnad, kõige paremad raamatud, kõige mugavamad kodud, kõige maitsvamad kommid ja kõige õnnelikum lapsepõlv, ning tublid õpilased vastavad igale küsimusele kooris: "Nõukogude Liidus!" Lõpuks puhkeb väike Vovotška nutma ning teatab: "Mina tahaksin ka Nõukogude Liidus elada!"

Nõukogude Liitu enam pole, kuid Vovotškaid, kes ei oska klišeedest hoolida, leidub igal maal ja küllap iga riigikorra ajal.

Ometi tahavad kõik — mina kaasa arvatud —, et nende lapsed oleksid õnnelikud. Ja mitte ainult lapsepõlves, vaid eluaeg. Õnnelik saab aga inimene olla ikka ainult siis, kui ta tunneb end turvaliselt, tal on lähedasi sõpru ja sugulasi ning ta usub, et saab elus hakkama. Muidugi ei käi ka õnnelikust inimesest kaarega mööda mured, pettumused, haigused ja kaotused, kuid alati leidub keegi, kes teda toetab ja julgustab. Vahel on see "keegi" ema või isa, vahel sõber või õpetaja, mõnikord aga hoopiski raamat.

Teos, mis annab jõudu ja tõstab tuju, ei pea ilmtingimata olema lõbus ja naljakas, kuigi ma ise olen ennast täiskasvanunagi tihti turgutanud Astrid Lindgreni "Vahtramäe Emiliga" ja arvan, et nii lastele kui ka nende vanematele on mõnusaks kosutuseks täpsustus, mida kirjanik ka Emili kõige üleannetumaid vempe kirjeldades väsimatult kordab: suurest peast sai temast vallavanem. Eesti kirjandusest võiks Emilit võrrelda Joosep Tootsiga, kellest sai ju hoopiski mõisavalitseja!

Tähtsaim on see, et kirjanik kõneleks lugejaga siiralt, ilma liigse manitsemise ja maneeritsemiseta. Tean õige mitut tüdrukut, kes täiskasvanuna on tunnistanud, et Silvia Rannamaa "Kadri" oli neile kooliajal abiliseks, mis aitas leida optimismi ja usku enesesse. Kuigi eluolu on palju muutunud, võib "Kadri" küllap praegugi nii mõnegi tüdruku lemmikraamat olla.

Mul endal oli kolm aastat tagasi üllatav kohtumine Moskva Gorki-nimelises pargis toimunud kirjandusfestivalil, kus pärast venekeelse "Seltsimees lapse" esitlust astus mu juurde noor naine ja ütles, et "Kirju liblika suvi" muutis tema elu radikaalselt. Olin juba unustanud, et see jutustus Gennadi Muravini tõlgituna üleliidulise kirjastuse kaudu kunagi 1980-ndate lõpul ilmus, ja ausalt öelda arvasin, et tegu on lihtsalt slaavipärase liialdava komplimendiga. Kuid Doni-äärsest Rostovist pärit Jana mäletas isegi peategelase nime — Tiina — ning kinnitas, et esimest korda elus avastas ta plikatirtsuna, et ka temasuguse õnnetu pereeluga laste peale on mõeldud. Seni oli ta arvanud, et alkohoolikust isa "vägitegude" tõttu jääb ta eluajaks koolikaaslaste pilgete ja õpetajate haletsuse objektiks, kuid Tiina eeskujul oli ta lõpuks saanud ema nõusse teise linna kolima, lõpetanud seal edukalt kooli ning saanud sisse Moskva Ülikooli, kus õppis — ja nüüd õpetab — rootsi keelt.

Ilmselt on tegu väga andeka inimesega, kes niikuinii oleks rasketest tingimustest välja rabelnud, kuid ikkagi soojendas see lugu mu südant — seda enam, et mäletasin, kuidas omal ajal jutustust "Sädeme" toimetusele andes tuli päris tükk aega vaielda selle üle, kas ikka sobib joodiku tütrest peategelast teha. Tollal pidi ju kolhoosielu kajastama rõõmsates heledates toonides: maal elasid siis ainult särasilmsed, nobedad ning töökad naised ja rakkuskäelised, napisõnalised mehed, kelle masinaõliseid põski valgustas lapsi silmitsedes heatahtlik naeratus…

Kui veel kolhoose meenutada, siis meenub, et 1970. aastate lõpul sõlmis kirjastus "Eesti Raamat" lastekirjanikega nn sihtlepinguid kaasaegseid teemasid käsitlevate teoste kirjutamiseks. Minule pakuti teemat "Kuidas elatakse kolhoosis". Kirjutada polnud raske, sest maal elades olin külaeluga üsna hästi kursis. Võtsin kaasa oma lapsed, kes kuulusid tollal just tulevaste lugejate "sihtgruppi", ning käisin koos nendega sigalas, loomalaudas, masinatöökojas ja mujal. Ülistuslaulu kolhoosielule sellest raamatust, mis sai pealkirjaks "Kartul, lehm ja kosmonaut", ei tulnud ja õnneks seda vist ka ei oodatud: tähtsam oli jutustada, kuidas saadakse piima, liha ja kartulit ning mida teevad maalapsed vabal ajal. Kirjastus valis kunstnikuks Jaan Tammsaare, pildid tulid kaunid ja dekoratiivsed. Ja ometigi lõi tsensuurivälk sisse täiesti ootamatus kohas: mind ja Jaani kutsuti kõrgete funktsionääride ette ja teatati, et oleme hakkama saanud dissidentlike solvangutega nõukogude võimu aadressil.

Me olevat tahtnud vihjata, et maainimeste osaks on Nõukogudemaal ainult töö ja vaev ning Toompea seltsimehed lasevad singil, suitsuvorstil ja muudel hõrgutistel hea maitsta. Nojah, tollal polnud tavalistes poodides küll sageli sinki ja vorsti müügil, aga eks Jaan Tammsaarel olnud üht-teist mälusopis, ning joonistada ta oskab… Praegu tundub see küll absurdne — keegi võiks ju küsida, miks me mõnda teise kirjastusse ei läinud —, aga tollal ilmusid lasteraamatud ainult "Eesti Raamatu" kaudu. Mind ja Tammsaart kuulda ei võetud, Jaan rebis defitsiitse singi-vorsti pildi halvasti varjatud pahameelega pooleks ja jäi tööotsast ilma. Uued illustratsioonid telliti Vladimir Taigerilt — samalt kunstnikult, kes hiljem meie Eesti krooni kujundas — ja tegelikult sai raamat päris kena. Aga see, et ka singi ja vorsti joonistamine võib osutuda dissidentlikuks teoks, paneb siiani pead vangutama.

Eks pikapeale tekkis kirjanikes nõukogude ajal mingi väike ja isemoodi "sisetsensor", kes hoiatas juba ette, et üks või teine teema või kujund võib osutuda riigivastaseks, aga ikka tuli ette üllatusi. Et Helvi Jürissoni luuletuse "Mägra maja" juurde joonistas "Pioneeri" kunstnik Ene Pikk sonide ja vatikuubedega kährikkoerad, oli teadagi omamoodi julgustükk, nagu ka Hando Runneli luuletuse "Julm ilma peal, kulm silma peal" avaldamine "Tähekeses". Aga et Leonid Iljitš Brežnevi sünnipäevakuul ei tohtinud laste­ajakirjades ühelgi illustratsioonil kujutatud olevusel pakse kulme olla, tuli küll kummalise uudisena. Kas sellist "kulmutsensuuri" nõudsid üleliidulised funktsionäärid või püüdsid meie oma ideoloogid valvsusega kannuseid teenida, seda ei oska tagantjärele arvata… Igatahes sai lastekirjanikele ja küllap ka lugejatele Runneli luuletus kulmu-mehest, kel märk mütsi peal, särk püksi peal, mõnusaks muigamapanevaks maiuspalaks.

Väideti küll, et lastekirjandust ei tsenseerita, kuid ometigi pidid "Eesti Raamatu" lastekirjanduse osakonna töötajad trükikojas ära rebima Andres Ehini tõlgitud Hoffmanni lasteluuleraamatu kaane, millel oli kujutatud ingleid, ning minu tõlgitud Pia Perkiö mudilaste luulekogu "Õnnelaps" jäi enne trükkiminekut ootamatult seisma, kuna ühes luuletuses esines seesama ohtlik tiibadega tegelane ning teises oli mainitud koguni taevaisa ennast. Pidin kiiremas korras küsima soome kirjanikult inglivabu värsse, mis luule­kogu maketti ära mahuksid. Tagantjärele päris koomiline tundub see, et probleeme tekkis isegi Lenini-lembese vene kirjaniku Zoja Voskressenskaja raamatuga "Isa kirsipuu". See õhuke raamatuke pajatas nimelt tões ja väes Vladimir Iljitši lapsepõlvest ja pidanuks end tundma julgelt nagu vanajumala selja taga, aga… Asta Venderi lennukal kaanepildil olevate laste jalad paistsid tsensoritele liiga õblukesed ja kõverad.

Noorsoojutustusega "Neitsi Maarja neli päeva" mul "Eesti Raamatus" erilisi probleeme ei tekkinud, ent kui see tõlgiti vene keelde, sai "Viru" hotelli­toas tõlkija Gennadi Muravini seltsis raamatu toimetaja juhendamisel tehtud kolm päeva väga tõsist tööd. Sellest, et religioosse varjundiga sõna "neitsi" pidi kaanelt kaduma, sain ma veel aru, aga see, et Maarja tädikesel tuli tsiklikorvi istudes loobuda kiivrist, jäi mulle mõistmatuks: meil oli juba tollal nii mootorrattajuhil kui ka kaassõitjal kiivri kandmine kohustuslik, kuid "Detskaja Literatura" toimetaja, intelligentne ja igati meeldiv naisterahvas, väitis, et mootorrattakiiver väljendab lääne ees lömitamist… Detaile, millest tulnuks loobuda, oli loendamatul hulgal, kuid tänu Muravini sõnaosavusele sai üht-teist siiski päästetud. Enne käsikirja trükkimine­kut sekkus aga asjasse Moskva tsensor, kelle juures Muravin käis pikal ja pineval audientsil. Tema sõnul oleks raamatust veel üksjagu lehekülgi välja lennanud, kui Lenin poleks appi tulnud. Nimelt olevat tõlkija tahtnud käsikirja kaitsmiseks tsiteerida Lenini artiklit rahvusküsimusest ning palunud tsensorit ulatada talle oma riiulilt vastav köide. Siis aga selgus, et funktsionääri kabinetis polnud Vladimir Iljitši teoseid olemaski. Ei kujuta küll ette, mismoodi õnnestus Gennadil tsensorile selgeks teha, et eesti lastekirjaniku teost ei saa üldse lugeda, kui Lenini teoseid pole käepärast, aga trükki see raamat läks — sajatuhandelise tiraažiga ja pealkirjaga "Maarja neli päeva".

Nõukogudeaegsest tsensuurist võiks pajatada veel paljugi, kuid vahest oleks aeg tulla tänapäeva ellu. Nn üleminekuajal rõõmustasin koos teiste lastekirjanikega, et enam pole karta mingeid piiranguid ega tsensoreid. Ent ootamatult selgus, et piiranguid hakkas seadma elutu, aga kõikvõimas tegelane — raha. 1990. aastatel pidid eesti lastekirjanikud oma käsikirjad koos illustratsioonidega "Eesti Raamatu" lasteosakonnast ära tooma — või siis lendasid need kirjastuse prügikasti, sest meile kinnitati, et algupärane lastekirjandus on äärmiselt kahjumlik nähtus: nüüdsest hakatakse avaldama ainult koomikseid ja muud tõlkekirjandust, millest seni on siinmail puudust tuntud. Esimese priske pääsukesena lennutas "Eesti Raamatu" lasteosakonna pinnal moodustatud kirjastus "Tiritamm" poelettidele sajatuhandelise tiraažiga (ilmselt tasuta saadud avaldamisõigustega) Winnetou-koomiksi, nähtavasti teadmata, et sama raamatu andis samal ajal välja ka Hans Luige kirjastus "Kuldsulg" — võin eksida, kuid trükiarvuks öeldi olevat 50 000. Neid köiteid viidi hiljem meetrite kaupa välja Kirjanike Majas asunud kaupluse "Lugemisvara" keldrist. Kuidas "Tiritamme" indiaanikoomiksil läks, sellest ajalugu vaikib…

Kui mõelda toonastele oludele, siis võiks öelda, et praegused noored eesti lastekirjanikud on lausa kaelani võis: lasteraamatuid välja andvaid kirjastusi on rohkem kui kirjusid koeri ja kultuurkapitali toetuste nimekirjast leiab hulganisti ka verinoori ja seni tundmatuid lastekirjanikke. Muidugi ei tekkinud selline olukord üleöö, tähtsaks pöördsündmuseks oli Soome lastekirjanike 1992. aastal algatatud aktsioon, millega koguti raha kuue eesti autori lasteraamatu korralikult illustreeritud heas trükis väljaandmiseks. "Naabrivalve" korras tekitas see mitmes meie kirjastajas trotsi: kas me ise siis ei suuda ilusaid lasteraamatuid teha? Ning 1994. aastal kirjastuse "Ulvi Postkaart" avaldatud Edgar Valteri "Pokuraamatu" müügiedu andis teistelegi hoogu.

Teadagi ei saa lasteraamatuid tehes ega kirjastades Eestis miljonäriks, kuid suuresti tänu kultuurkapitali toetusele ei ole enam põhjust öelda, et raha mängib XXI sajandi lastekirjanduses tsensori rolli.

Õnneliku lapsepõlve tagamiseks leiutatakse aga heaoluriikides lastekirjanduse tarbeks uusi kriteeriume. Heaoluriigid asuvad meile lähedal ja neid jäljendades loodame ka ise maailma viie või viiekümne viie rikkama sekka jõuda. Õige mitu aastat tagasi soovis üks kirjastaja kasutada minu luuletust "Ema abilised" oma kooliõpikus, mida aitasid rahastada kanadalased. See värsslugu oli õnnetuseks ilmunud just sel raskel üleminekuajal, mil lasteraamatuid trükiti ajalehepaberile, ning hoolimata Viive Noore uhketest illustratsioonidest oli tulemus üsna kesine, nii et olin loo taasavaldamisega rõõmsalt nõus. Siis aga selgus, et soorolle silmas pidades tuli kõikjal asendada sõna "ema" sõnaga "isa". Värssjutustus pajatas kodumasinatest ja tegelikult oli minu meelest päris ükskõik, kumb masinaga pesu peseb või tolmu imeb! Muidugi on meil palju vahvaid isasid, kes kõike seda rõõmuga teevad, kuid kui ikka päris aus olla, siis kasvatavad väga paljusid lapsi üksikemad, nii et eluvõõraks seda värsslugu küll pidada ei saanud. Ega ma väida, nagu me ei võiks kirjutada lugusid ja laule ka nüüdisaja ideaalperekondadest — ja eks neid ole ka ilmunud —, kuid varem valminud kirjatööde kallale minek on minu arust patt.

Sellest võib veel aru saada, et kooliõpikute koostajatel soovitatakse klassi­pildile panna vähemalt üks mustanahaline ja üks puudega laps ning keelatakse vanaemasid kujutada rätiku või krunnsoenguga, kuid ilukirjandus on ilukirjandus — seda ei saa "korrektsemaks" muuta pildi-vanaisalt piipu suust kustutades või noorsooraamatutes veini simaga asendades, nagu mina ja Muravin "Neitsi Maarja" venekeelses variandis tegime.

Ajad ja kombed muutuvad. Minu põlvkond mäletab veel aega, kui õpetajate toas suitsetati ja koolipidudel müüdi einelauas täiskasvanutele õlut ja veini, lapsed aga olid loomulikult suitsust priid ega mõelnudki peopuhvetist midagi peale limonaadi küsida. Seda, et täiskasvanutele on rohkem lubatud kui lastele, peeti tollal täiesti loomulikuks. Tänapäeval on lood vastupidi: õpetajad on range järelevalve all, lapsed joovad koolimaja nurga taga longerot, teevad suitsu ja pruugivad ehk muidki aineid. Ja eks kirjanikele hakkabki juba sisse kasvama uus tsensor. Näiteks mina olin üpris üllatunud, kui lugesin saksa lasteklassiku Erich Kästneri "Lendavast klassi­toast" auväärt koolidirektori õpilastele lausutud sõnu: "Täna õhtul lähen ma välja. Ma tahan klaasi õlut juua. Priimalane Henkel asendab mind. Käituge mõistlikult."

Ja internaadipoisid käituvadki mõistlikult ning rõõmustavad selle üle, et nende armastatud õpetaja kohtub oma vana sõbraga, keda poisid kutsuvad Mittesuitsetajaks — kuigi mees suitsetab isegi väga palju, ent oma elamuks on ta valinud vana raudteevaguni, mille seinal on silt "Mittesuitsetajatele". Seda raamatut lugedes mõtlesin: huvitav, kas "Tänapäeva" kirjastuses ka kõheldi niisugust "korratut" teksti trükki lastes?

Nii et mingi valvsus on ikka juba külge kasvanud…

Kui aga lugesin internetist uudist selle kohta, et üks lapsevanem on Pipimaal avastanud poliitiliselt ebakorrektsed aknakardinad, millel on kujutatud kahte väikest mustanahalist Pipile tuult tegemas, ja nõuab nende eemaldamist, siis tekkis küll hirm, et kas nüüd vaatavad valvsad ühiskondlikud tsensorid kogu lasteklassika kullipilguga üle ja löövad küüned sisse kõigele, mis nende meelest on rassiliselt või sooliselt ebakorrektne. Mis saab Tootsist Kiire ristjatsel? Kuidas nimetatakse tulevikus Julk-Jüriks hüütud köstrit? Millega asendatakse Paunvere poiste lahing, kus Toots kutsub üles punanahkadele valu andma?

See, et lastekaitseasutused kaitsevad lapsi vägivalla ja igasuguse alanduse eest, on suurepärane. Laps on inimene, kellel on oma õigused. Aga laps ei ole üliinimene, ta peaks maast madalast harjuma sellega, et väikese inimesena on temalgi oma kohustused. Mulle näib, et skandinaavlased kipuvad lapse õigusi rõhutades neid kohustusi unustama. Valus oli vaadata, kuidas Tallinna sadamas tagus väike tüdruk kõigest jõust vihmavarjuga oma ema, kes ei jõudnud küllalt kiiresti laevale minna, kuigi seal olid poed arvatavasti juba avatud. Ema kaitses end häbelikult käsi ette sirutades: "Älä nyt! Älä nyt!" — mis tal üle jäi, sest kui ta oleks tütart kas või näpuotsagagi puudutanud, võinuks see ta kohtusse kaevata.

Arvasin, et tegu on absurdinaljaga, kui üks soome ajakirjanik väitis, et neil ei soovitata lastega kirjalikult suheldes kasutada hüüumärki — see väljendavat käskimist, mis pole korrektne ja võib noort inimest traumeerida. Kui aga selgus, et hüüumärgi-asja võetakse täiesti tõsiselt, siis jäi mul üle ainult käsi laiutada ja vaikselt rõõmu tunda, et meil pole asi veel nii kaugele läinud ja loodetavasti ei lähegi. Aga mine tea: eks meiegi ju soovi elada heaoluriigis ja kinkida oma lastele õnneliku lapsepõlve?

Tabuteemasid ei oska tavamõistusega kirjanik tänapäeval ette aimatagi. Näiteks ei osanud ma arvata, et minu venekeelsele lasteluulekogule oli tõlkija, Peterburi poeet Mihhail Jasnov, pannud poliitiliselt ebakorrektse pealkirja: "Без двадцати двести" — nimiluuletuses väitis nimelt laps, et "kell on kolmveerand kakssada". Kuid asjatundjad leidsid, et pealkiri võib sisaldada vihjet Vene-Tšetšeenia sõjale, kuna rindelt tagasi toodud hukkunute kohta kasutati väljendit "груз 200" (laadung 200). Raamatu sisuks olnud luuletused olid küll kirjutatud ammu enne neid sündmusi, kuid sellegipoolest võttis kirjastaja uue, korrektse pealkirja ühest teisest luuletusest — "Чем измерить озорство?" ("Millega mõõta põngerjatempe?"). Lugejad võivad end tunda nüüd turvaliselt ja õnnelikena.

Jah, mida kõike pole aja jooksul ära keelatud, et seda õnnelikku lapsepõlve tagada: nii puhmaskulme kui ka mootorrattakiivreid, nii sinki-vorsti, neegrimusi-maiustusi kui ka hüüumärke! Kirjanikuna tahaksin väga loota, et lapsed, kellel pole muid kohustusi kui hommikust õhtuni õnnelik olla, leiavad siiski ka tee raamatute juurde, kuigi sealt võib avastada tegelasi, kes pole pooltki nii õnnelikud…

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: