Kui soovite vaadata mõnd muhedalt mõnusat komöödiat, siis "Jaht metslastele" on õige valik. Siin on küll traagilisi teemasid, kuid see pole naer läbi pisarate, koomilised situatsioonid on esitatud ehedalt ja pigem kaob traagika siira naiivsuse ja lapsemeelsuse varju, see pole mingi totter ülim optimism, millega peategelased rasketest olukordadest välja tulevad.

Optimismi on seal ka muidugi omajagu, kuid see pole kätteõpitud hoiak või kuidagi eriliselt rõhutatud optimism, kui mõistate, kuhu tüürin. No selles mõttes, et filmi režissöör ei koo loo sisse mingit varjatud sõnumit, et olge positiivsed, siis elu naeratab teile või midagi sinnakanti. Õigupoolest ei ole kaks peategelast, orvust poiss Ricky (Julian Dennison) ja värskelt lesestunud vanamees Hec (Sam Neill), kumbki kuigi positiivsusest pakatavad. Vähemalt mitte pealtnäha. Nad pole mingid reipad kretiinid, aga ka mitte mornid torisejad, nad on omamoodi kulgejad ning seda kulgemist kütab sügaval sisimas selline triivin-vooluga-kaasa ürgpositiivsus. Mitte, et nad vastuvoolu ei ujuks, vaid neis mõlemas on alles lastele omane olukorraga kohanemine. Sa lihtsalt võtad olukorda nii nagu see on. Tuli keeruline jutt? Tegelikult on film kõike muud kui keeruline, lugu on lustakas ja hoogne, kohati on visuaalseid kujundlikke liialdusi, kuid need ei mõju kohatuna ega hakka närvidele käima, nendega pole üle pingutatud. No ainsana on täiesti üle võlli tegelane lastekaitseametnik Paula (Rachel House), kuid see rolliesitus on nii karikatuurne, et toob silme ette pilauudiste lehe The Onion toodangu. Vürtsikalt lopsakas daam.

Lugu linastub lastefilmide programmis, kuid kindlasti pole see titekas, pigem on see koguperekomöödia, mille puhul täiskasvanud publikule on suunatud tänuväärselt suur osa nalju. Lugu põhineb Uus-Meremaa kirjaniku Barry Crumpi romaanil "Wild Pork and Watercress", mis ilmus 1986. aastal. Crump oli (elas aastail 1935-1996) Uus-Meremaal armastatud autor, ta kirjutas peamiselt koomilisi lugusid ning pani raamatutesse palju selliseid juhtumeid, mis olid tema endaga juhtunud. Kui peaks mõne kodumaise autoriga võrdlema, siis mingit liini pidi võiks võrrelda Andrus Kivirähaga, kes on ka armastatud humorist ning avaldanud romaane nii täiskasvanuile kui ka lastele. Naerutada Crump igal juhul oskab ning režissöör Taika Waititi, kes loo ka ekraanile sobivaks stsenaariumiks kohendas, on koomika suurepäraselt edasi andnud.

Taika Waititi on ise ka näitleja, režissöörina on ta teinud lühifilme, teleseriaale ja ühe täispika filmi "What We Do in the Shadows" (2014, maakeeli: "Mida me teeme varjudes"). Seda sai Eestis näha kaks aastat tagasi PÖFFi ajal. See oli erinevatel festivalidel palju auhindu pälvinud õuduskomöödia, mis 2014. aastal ka meie oma PÖFFil publiku kõige lemmikumaks filmiks valiti. Meie festivalil oli see nomineeritud ka parima noortefilmi kategoorias, seda auhinda film ära ei napsanud. Igal juhul võiks arvata, et publik nüüd ruttu ärkab ja kasutab võimalust Waititi uus film ära vaadata.

Film jutustab sellest, kuidas asendusperede vahel vintsutatud poiss jälle uude kodukohta maabub, teda nimetatakse hirmsaks paskaagiks, kuid lastekaitseametliku traagiliseks paisutatud jutust võib aimata, et ega ta vist midagi nii õudset ei olegi. No teeb grafitit ja vist midagi lõhkus ära ka, aga tegemist pole mingi süstiva narkomaani või liiminuusutajaga, kellel oleks psühhopaadikalduvusi.

No enam-vähem tavaline puberteedieas poiss viiakse nüüd maakolkasse, kus on vanemaealine paar teda ootamas. Alguses on mõningasi kohanemisraskusi, kuid vanapaar osutub üsna tervemõistuslikuks tandemiks, mis end peale ei pressi ja laseb poisil põgeneda ka nii palju, kui tal süda lustib (pole tal seal kuskile põgeneda), üle nad ei muretse, notivad aga metssigu ja kitkuvad väiksemaid ulukeid. Saatuse tahtel tekib olukord, mil poiss ühel päeval ikkagi metsa põgeneb ning vanamees järgneb talle, väänab jala välja ja nüüd peavad nad kahekesi metsas senikaua hakkama saama, kuni jalg paraneb. Kui nad mitu nädalat hiljem metsast välja tulevad, on nad tagaotsitavateks kuulutatud, mispeale algab suur ja vägev klaperjaht, mis tõesti võib kohati pisarateni naerutada.

Kogu film on väga muhedas ja mahedas võtmes, üldine emotsioon on helge, filmil on silmapaistvalt hea soundtrack (kui teile meeldivad Õunpuu filmide soundtrack´id, siis meeldib see ka) ja noh, nalja saab kõvasti. See pole mingi jalaga-kõhtu nali, ikka veidi intelligentsem, kuid kindlasti ei kista siin mingit kaastundepisarat ega laskuta liigsetesse sentimentaalsustesse ega püüta olla kuidagi hirmus kunstipärane. See pole PÖFFi pelgurite hirmuunenägu kohutavast seisundifilmist, mida ainult filmifriigid välja kannatavad, see on mõnus maalähedane kraam, mis kindlasti kõnetab ka tavalist eestlast, kellel on maaelu, või täpsemalt, metsaga, ikka mingi kokkupuude olemas. Kui nalja tahate saada, ärge maha magage. Hea lugu, head näitlejad, mõnus muusika. Lörts ununeb mõneks tunniks.