Arvustus. Fantastilised elukad on leidmist väärt
"Fantastilised elukad ja kust neid leida"
Režissöör: David Yates
Osades: Eddie Redmayne, Katherine Waterson, Dan Fogler, Alison Sudol, Ezra Miller, Samantha Morton, Colin Farrell, Jon Voight
9/10
Kui mult küsiti, kas fantastiliste elukate filmile on mõtet minna ka neil, kellele Harry Potteri seeria ei sümpatiseerinud, siis – ei! See ei ole kindlasti koht fantaasiavaenulikele, kes loodavad leida midagi sootuks uut ja teistsugust. Samas ei ole see ka järjekordne Potteri-film, kuigi põhitegijad suures osas kattuvad.
Filmi lavastas David Yates, kelle käe all on valminud ka neli viimast Potteri-filmi. "Fantastilised elukad" on küll märksa helgem teos kui näiteks "Surmavägised", kuid arvestades asjaolu, et J.K. Rowling on lubanud sellele veel neli järge kirjutada, siis suure tõenäosusega lapsi järjefilmidele kaasa ei peaks võtma. Tegemist on Rowlingu esimese stsenaariumiga, kuna Potteri-saaga pani filmide tarvis paberile Steve Kloves. "Fantastiliste elukate" juures mängib suurt rolli asjaolu, et see ei ole kunagi raamatuna ilmunud, millega lugejal kinos äratundmisrõõmu tekitada. Kuna Rowling on tuntud oma väga elava ja spetsiifilise kirjelduskunsti poolest, siis said Potteri-filmid uhkustada küllaltki tõetruu filmimaailmaga (Rowling ei kirjutanud küll stsenaariumi, kuid käis oma valvsa pilguga võtteplatsi alati üle).
Seekordne "Fantastilised elukad ja kust neid leida" on küll ka trükis ilmavalgust näinud, kuid seda vaid pisikese vihikuna, millel linateosega suurt pistmist pole. Me võime vaid eeldada, et seekordne võlumaailm sai samuti täpselt selline nagu Rowling seda vaimusilmas ette kujutas. Potteri-saagas on antud teost mainitud kui ühte õpikutest, mida võlukunsti õpilased Sigatüükas tudeerima pidid.
Üldjoontes pole Sigatüüka-eluga võrreldes filmiloos suuri muudatusi, ikka maailma päästev tagasihoidlik noormees koos osavate abilistega ning pahalane, kelle vastu võidelda. Voldemort pole õnneks veel sündinud.
Hall ja tuhm New York
Filmi tegevus leiab aset 1926. aastal New Yorgis, kuhu saabub terve kohvritäie kummaliste elukatega loomaarmastajast võlur Newt Scamander, keda kehastab Oscari-võitjast näitleja Eddie Redmayne. Osa loomadest pääseb linna peale lahti, põhjustades sellega kogu lugu läbiva sündmusteahela.
Kui Harry Potteri filmide läbivaks jooneks on Inglismaa kaunis maastik ja salapärane Sigatüüka loss, mis sümboliseerib millegi suurema osaks olemist ja kokku kuulumist, siis oma filmidebüüdis on Rowling New Yorki kujutanud küllaltki halli ja depressiivsena. Rusuv õhustik, mida raamib ilmne sotsiaalne ebavõrdsus on keskne kujutis sellest suurlinnast, mida ei muuda grammi võrragi sõbralikumaks võlumaailma ametiasutused. Lisaks sombusele New Yorgile on Rowling kujutanud ameeriklasi kui tagurlikke tüüpe, kelle seadusandlus vajaks vähemalt võlukogukonnas kiiret parandust ja Euroopale (Inglismaale) järele jõudmist. Nii on võluritel näiteks keelatud luua suhteid inimestega, kelle veres ei voola tilkagi võluriverd.
Küll aga mängivad filmi helgeks peaosalised, eesotsas Redmayne’i enda ja kindlasti ka Dan Fogleriga, kellest lausa õhkab mängulusti. Redmayne’i kehastatud Scamander on pigem inimpelglik noormees, kes väldib silmsidet ja eelistab kontakti leida imetabaste elukatega. Tema vend oli tõeline sõjakangelane, kuid tema kõigest loomauurija. Huvitav on see, et ühes hiljutises intervjuus kurtis Eddie Redmayne, kuidas põhjalik Rowling oli tegelaskujudele kõik käigud pisiasjadeni kirja pannud, kuid stseen, mis nõudis paaritumistantsu hiiglasliku ninasarvikulaadse elukaga, tuli Redmayne’il endal välja nuputada. Sellega sai ta küll suurepäraselt hakkama.
Fogleri rolliks on tagasihoidlik Kowalski – ülekaaluline sell, kelle unistuseks on avada üks tõeliselt hea pagaripoekene. Filmi naispeategelast Tinat mängib Katherine Waterston, kes küll ise jääb võib-olla veidi newyorgilikult halliks, kuid kelle külvab säraga üle õde Queenie ehk Alison Sudol. Queenie on huvitav karakter, kes oma ülimalt flirtimisalti suhtluse taga ei kasuta kurjalt mõtetelugemisvõimet. Ta ei ole kunagi oma elus kohanud võlujõudu mitteomavat inimest ning pühendab seetõttu kogu oma ülevoolava tähelepanu Kowalskile – tema jaoks fantastilisele elukale.
Häid näitlejaid ja osatäitmisi leiab filmist muidugi veel. Colin Farrelli kehastada on Ameerika võlukogukonna salapolitsei juhi Percival Gravesi roll, kes muu hulgas painab Ezra Milleri kehastatud Credence’it. Ma olen Milleri osalusega filme näinud palju, kuid ühtegi tema rolli nimetada ei suudaks. "Fantastilised elukad" ja Credence Barebone’iga jääb ta vääriliselt meelde küll.
Esile toomist väärib kindlasti ka Oscari-võitja Jon Voight. Pisikese rolli saab filmis Johnny Depp, kuid tema sooritust lubatakse täies hiilguses näidata juba järgmises osas.
Vildakas tõlge
Kes vähegi eestikeelsesse Potteri-maailma sisse elanud, teab väga hästi, et ilma Krista ja Kaisa Kaera fenomenaalse tõlketa oleks siinsete fännide elu palju kurvem. Seda häirivamad oli filmis otse üle võetud uued terminid, millele Kaerad oleksid kindlasti suutnud märksa tabavamad vasted leida.
Nii oli näiteks Ameerika vaste mugudele (muggle) leidnud ka eestikeelsetes subtiitrites kohmaka väljendi no-maj, mis inglise keeles on lühend mitte-maagilisest inimesest, kuid meil näeb tõelise sõnavärdjana välja. Selliseid näiteid oli muidugi veel, kuid no-maj riivas eriti tobedana silma.
Uus film juba 2018
Praeguseks on filmikompanii Warner Bros on juba ametlikult kinnitanud, et kinodesse jõuab ka fantastilistele elukatele pühendatud järjefilm ning see valmib samuti David Yatesi käe all.
Kuna "Fantastilised elukad ja kust neid leida" on kokku toonud lisaks Rowlingule ja Yatesile veel hulga Potteri-filmide kallal vaeva näinud inimesi, ei pea võlumaailma fännid õnneks pettuma. Kindlasti lihvib Rowling järgmiseks korraks filmi veidi ladusamaks ning samas ka põnevamaks.