90 raamatut 90 päevaga. Wimberg, "Lipamäe"
90 aasta jooksul, mis lahutavad meid regulaarsete raadiosaadete algusest Eestis, on ilmunud maailmas palju põnevat kirjandust. Need raamatud on kõik oma ajastu lapsed ja ühtlasi selle kujundajad, peegeldades erinevaid tehnilisi, kultuurilisi ja poliitilisi olusid. Vikerraadio toimetajad Urmas Vadi ja Peeter Helme valisid välja 90 teost ajavahemikust 1926 kuni 2016, mida tutvustatakse iga päev alates 5. septembrist. Teksti kujul saab neid lugeda ERR kultuuriportaalist.
Aasta on 2002.
See aasta nimetatakse rahvusvahelise ökoturismi aastaks ja ka rahvusvaheliseks mägede aastaks. Miks mitte pöörata mägedele natuke rohkem tähelepanu, muidu nad seisavad nii nukralt ja tummalt. Ida-Afganistanis viiakse läbi operatsioon Anaconda, Ameerika Ühendriikide väitel on Taliban ja Al-Qaeda kaotanud 500 võitlejat. Sel aastal toimub Eestis Eurovisiooni lauluvõistlus. Pea sama palju kui Eurovisioonist räägitakse ühest plekist välikäimlast, mis paigutatakse Tallinnas Toompeale. Rahvas hakkab seda kutsuma miljonipeldikuks. Alustab tegevust Tartu vangla, Pärnus Academia Grata, mis on Eesti kunstiakadeemia Pärnu kolledž. Kaks aastat hiljem kool suletakse.
Wimberg on ilmselt üks kõige pikemat kasvu Eesti kirjanik, kes enamjaolt on kirjutanud lapselikke luuletusi. Sel aastal annab kirjastus Varrak välja Wimbergi proosaraamatu "Lipamäe". Mõned ütlevad, et see on romaan, mõned, et ei ole. Igatahes on see igati hea ja tore raamat, kus Wimberg väga teadlikult jätkab ja samas lõhub eesti klassikalise kirjanduse traditsiooni. Kirjapilt näeb tal vahepeal selline välja, justkui oleks keegi tulnukas, kes eesti keelt ei oska, istunud põõsa taga ja kirjutanud üles, mis ta kuulis. On sellised sõnad nagu "teattas", "ärkkasin", "aga" asemel kasutab Wimberg vahest "a". Neid veidrusi pole ka üleliia palju ja lugemist ei sega.
Kogu lugu ise aga on nagu Eesti romaanides ikka on. Minnakse maale. Andres ja Krõõt lähevad maale, läheb Nipernaadi, Veera Saare "Ukuarus" lähevad mees ja naine maale, Villem Grossi romaanis "Talvepuhkus" läheb naine maale sauna kütma. Lihtsam oleks vist küsida, kes ei lähe maale? Ka Vilde "Pisuhännas" ütleb Ludvig Sander Piibelehele: "Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee, kõik meie kultuur on tulnud laudast ja aganikust". Nii on ka Wimbergil. Tema peategelane, noor töötu, ema palgast elav Eesti filoloog läheb oma vanaisa juurde Lipamäele, vanaisa sureb ja noor mees jääbki maale elama. Paratamatult meenuvad Runneli read: "Oh, tule noor ja tugev mees ja vaata ringi veski sees". Ja selle maalemineku juures on huvitav see, et Wimberg ei ole kuidagi irooniline, vaid tema jaoks lisaks mingitele nostalgilistele mälestustele ongi seal midagi olulist, juured või nii.
"Lipamäe" lõpus on ka järelsõna Toomas Liivilt:
"Wimberg kirjutab ilmselt oma (põlvkonna) elust ja arusaamadest ning ta teeb seda oskuslikult ja robustselt. Ta teeb seda rõvedalt. Ent tänase Eesti elu ongi rõve, see tähendab, Wimbergi kirjeldus on adekvaatne... Kõige meeldejäävamad on Wimbergi kirjeldused ENSV lõpukümnendi maaelust – selleaegsed töötegemised, pidutsemised jm". Oma saatesõna lõpus ütleb Liiv veel: "Eelkõige esindab Wimberg vastandpoolust Pariisi-Brüsseli orientatsiooniga peenutsevale õnnepalukirjandusele. Sellist kirjandust on praegu väga vaja. Arvan, et Wimbergi "Lipamäe” on vajalik teos".
Toimetaja: Rutt Ernits