Jaak Urmet. Kui impeerium on andnud vastulöögi ({{commentsTotal}})

Jaak Urmet
Jaak Urmet Autor/allikas: Alar Madisson

Tunnen esimest korda oma elus, et Eesti poliitilised arengud on raksatanud vastu takistust ja võtnud suuna allapoole. Sinna, kus tasahilju kaovad vabadused ja surub järjest jõulisemalt üht, ainumaksvat tõde ja elamiseviisi peale riik. Me oleme tagasiteel sinna, kus oli Nõukogude Liit ja kus praegu on mitmed selles riigis olnud Kesk-Aasia riigid, kirjutab oma essees kirjanik Jaak Urmet.

Olen saanud Eesti poliitilistele arengutele teadlikult ja vahetult kaasa elada alates laulvast revolutsioonist. Alates umbes 1988. aastast kuni viimase paari aastani, aga eriti just 2019. aasta kevadeni on see areng olnud minu silmis pidevalt tõusev. See on olnud poliitiliselt lootusrikas ja optimistlik aeg, alati on olnud tunne, et riigiga on kõik enam-vähem korras, üldine poliitiline õhustik on vastuvõetav ja muutub aina paremaks, olgugi igapäevast skandaalitsemist ja sekeldamist pidevalt ja hulgi.

Ma olen elanud pea 30 aastat Eesti riigis, kus ma tunnen, et ühiskonnaga mu ümber on lood põhimõtteliselt hästi. Lennart Meri ajastu, Arnold Rüütli ajastu, Toomas Hendrik Ilvese ajastu – neis võib leida küll põhjusi norimiseks, aga üldjoontes liikus mu koduriik suunas, kuhu pidigi liikuma. Liberaalse, avatud, vabameelse Euroopa poole, kus kõik inimesed on võrdsed ja kõigil on võimalused elada oma elu just selliselt, nagu nad tahavad, eeldusel, et nad ei takista selle juures teisi sama tegemast.

Aga nüüd tunnen esimest korda oma elus, et Eesti poliitilised arengud on raksatanud vastu takistust ja on võtnud suuna allapoole. Sinna, kus tasahilju kaovad vabadused ja surub järjest jõulisemalt üht, ainumaksvat tõde ja elamiseviisi peale riik. Me oleme tagasiteel sinna, kus oli Nõukogude Liit ja kus praegu on mitmed selles riigis olnud Kesk-Aasia riigid. Samas suunas on teel juba Ungari ja Poola. Selle langemise põhjaks on riigid nagu Põhja-Korea. Me oleme tagasiteel sinna, kus kunagi märatses Hitleri Kolmas Riik.

See on ohtlik areng. Ohtlik seda enam, et see võib olla märkamatu. Täna eristame inimesi nahavärvi ja rahvustunnuse järgi, keelame abordid, kehtestame seadused seksuaalelule. Homme muudame trahvi ähvardusel kohustuslikuks hümni kaasalaulmise, suuname ebaseaduslikku seksuaalelu elavad inimesed sundravile, jätame kohalikel valimistel hääle andmise õiguse ainult kodanikele, määrame ainulubatud viisi, kuidas kujutada Eesti ajalugu. Ülehomme hakkame rääkima avalikes raamatukogudes ebasobilikest raamatutest ja filtreerima internetilehekülgi. Ja nii edasi, samm sammu järel, nii et ei märkagi. Kuni aeg läheb ja ühel hetkel on keelatud abiellumine mittekodanikuga ja lapse eostamine etniliselt mittesobiva partneriga. Kuni ühel hetkel on avalikult keelatud kritiseerida võimu. Kuni ühel hetkel põletatakse jälle raamatuid, hävitatakse mälestusmärke, tullakse öösel koju järele, pekstakse välja ülestunnistusi, lükatakse püssitorude ette.

Selliseid märkamatuid arenguid on maailmas alles nüüdsama nähtud! Meie hulgas siinsamas riigis elab veel inimesi, kes on ise näinud ja kogenud seda hullumeelsust, kuhu võim võib välja jõuda. Stalini Suur Terror, natside tapalaagrid, eri poliitiliste jõudude poolt tagakiusamised, küüditamised, arreteerimised, mahalaskmised, genotsiid. Alles 1990ndatel nähti selliseid asju siinsamas Euroopas, endise Jugoslaavia riigi piirkonnas. Ei tohi arvata, et nüüd on inimene haritum, rahulikum, õilsam ning kõik need koledused on kuskil kaugel ajaloos. Või et seda kõike ei saa teha, kui käisel on sinimustvalge embleem. Ei! Inimese olemus on endine – anna ainult psühhopaadile, maniakile, hullule võim ja võimalus ning need koledused võivad taas olla argipäev, olgu kalendris kas või 21. sajand ja kohaks Eesti Vabariik.

Tehkem ühiskondlikult kõik, et võimalikult vara märgata sellise arengutee algust! Ka Stalini isikukultus ei tekkinud päevapealt, vaid samm sammu järel.

Mis on kõige hirmsamad asjad, mida karta? Kõige hirmsamad asjad on need, mis tapavad ja hävitavad inimesi. Sõda, genotsiid, epideemiad, nälg. Mitte see, kui eesti naine saab lapse musta mehega. Mitte see, kui kuskil kellegi arust ei ole miski piisavalt eestimeelne. Sõda, epideemiad ja nälg ei küsi rahvustunnust ega geenipassi, õhust langev pomm purustab kõik, mis alla jääb, kuri bakter või viirus ei erista eestlast venelasest ega musta valgest. Kui süüa pole, siis koriseb puhastverd eestlase kõht samuti nagu Süüria pagulase oma. Just neid asju tuleb karta, ja kui kellelgi on vähimgi aimus, et midagi sellist võib olla ootamas või tulekul, siis olgu tal julgust lüüa lärmi ja anda häirekella. Parem karta kui kahetseda. Olgu või valehäire, olgu või hirmul suured silmad – ükskõik mis on parem sellest, kui ühel hetkel on tõesti õudus saabunud.

Eesti Vabariigi etteotsa on samm sammu järel liikunud ja nüüd kohale jõudnud poliitiline jõud, mis seostub EKRE nimega. Ma olen selle jõu ilminguid ja arengut jälginud hoolikalt juba palju aastaid, ma olen uurinud nende ajalehti ja voldikuid, kuulanud nende juhtfiguuride sõnavõtte, lugenud nende artikleid ja intervjuid. Ma olen algusest peale teadnud, et see seltskond on ühiskonnale äärmiselt ohtlik. Kasvava rahutusega olen jälginud nende populaarsuse tõusu. Ja nüüd on nad otsapidi valitsuses ja Riigikogus. Nende retoorika on lihtsalt kohutav. Miks peaks keegi lootma või arvama, et selle retoorika taga pole soovi minna sõnadelt üle tegudele? Selle retoorika taga on raudselt soov ja valmidus minna sõnadelt tegudele. Tegudele, mis viivad Eesti ühiskonna arengu eelkirjeldatud suunas. Ning ma löön lärmi ja annan häirekella. See retoorika ja praktika, millega EKRE ühiskonnas üles liigub, sarnaneb hirmuäratavalt ajaloost tuntud tüüpilisele ühiskondlikule arengule, mis on lõppenud ühiskondliku õudusega. Mis on lõppenud sellega, et ühed inimesed tapavad teisi.

Kui kellelegi paistab, et ma äkki liialdan, siis võtkem meenutada, kui kõva rõõmu- ja toetuskisaga võeti just EKRE valijate seas vastu 2015. aastal uudis sellest, et Vaos pandi põlema põgenikekeskus, elusate inimestega sees. Võtkem meenutada mullu sügist, kui meie demokraatia esindusväljakul ründasid EKRE meeleavaldajad füüsiliselt Indrek Tarandit ja keegi sealt kandist ei öelnud ka, et palun vabandust, see on kahetsusväärne juhtum, teeme kõik, et seda enam ei kordu. EKRE valijate lärmakam osa on inimmass, kellest võib lihtsasti saada tänavatel relvadega märatsev ohtlik jõuk. Võtkem siinkohal ka meenutada politseile konkurentsi pakkuvat Odini sõdalaste liikumist.

Ärme unusta, et EKRE ei ole üksi. Nii nagu filmis "Sõrmuste Isand" levivad Sauroni võimu tõustes mustad laigud üle kogu Keskmaa, et lõpuks ühineda, samamoodi levivad praegu äärmusparempoolsed mustad laigud üle Euroopa. Ungari, Poola, Saksamaa, Soome, Prantsusmaa – kõigis neis riikides leiduvad mustad laigud, lääne suunalt soodustab nende levikut veel Brexit. Ida suunalt aitab kaasa Venemaa, kellele loomulikult on meelepärane, kui Euroopa end oma kätega lammutab ja kägistab. Täpselt samu tendentse võimendab USA Donald Trumpi isiku kaudu. Liberaalne Euroopa on maailma kõigi teiste suurjõudude surve all. Mida laiemaks need mustad laigud muutuvad, seda enam hakkavad need üksteisega liituma ja ühinema. Mida mustemaks muutub Euroopa kaart, seda vähem jääb siia inimlikkust, humanismi, liberaalsust, vabadusi, demokraatiat. Seda vähem on siin kellelgi võimalik elada oma elu nii, nagu ta soovib, ja seda rohkem peab ta oma elu siin elama nii, nagu keegi teine seda soovib.

Ma kardan väga seda Euroopa musta kaarti ja ma löön lärmi ja annan häirekella. Ma kardan ka Eesti mustaks muutumist, aga Eesti pole Euroopas ju eraldi, ja kui Euroopa mustaks muutub, siis ei jää sellest puutumata ka Eesti. Ma loodan südamest ja siiralt, et liberaalne Euroopa suudab mustade laikude pealetungile vastu seista ja need tagasi lüüa. Üks viis selleks ongi seista vastu Eesti mustaks muutumisele. Üldises võitluses loeb iga väike liigutus, ja meil, kes me Eestis elame, on mängus ju me endi elu kvaliteet. Olgu esmaseks lootuskiireks teadmine, et selle musta jõu taga ei ole õnneks kogu Eesti, vaid ainult 17,8 protsenti neist, kes käisid 2019. aasta märtsis Riigikogu valimas. See on alla viiendiku valinuist.

Niisiis, 30 aastat edulugu. Ja nüüd on impeerium andnud vastulöögi.

Eepilise filmi ülesehituse juurde kuulub süžeekäik, mida võiks nimetada lootuse madalseisuks. Lugu areneb, kõik läheb hästi, peategelased on peaaegu saavutamas eesmärki, aga siis tekib ootamatu tagasilöök, kurjuse jõud suruvad peale ja headuse jõudude kaotus paistab vältimatu. Filmides rõhutatakse seda momenti eriti. Meenutame peale "Tähesõdade" esimese triloogia ka "Kääbikut" ja taas "Sõrmuste Isandat". Ja siis, kui kurjuse triumf on käega katsuda, juhtub midagi, toimub pööre lahingus, jõuavad kohale abiväed või käivitub peategelaste kaval plaan. Ning sündmused tormavad meie poolt vaadatuna jälle ülesmäge, kurjuse jõud purustatakse ja sünged pilved hajuvad võitlustandri kohalt.

Pole mõtet eitada, praegu oleme faasis, kus impeerium on andnud vastulöögi ning need poliitilised jõud, mis Eestis seisavad kõigi inimeste võrdsuse ja vabaduste eest, on surutud võimukoridoride nurkadesse. Paraaduste foonil naeratavad võiduootusest joovastunud vastasjõud. Kahtlemata on lootus madalseisus. Mida nüüd teha? Filmi puhul määravad edasise režissöör, stsenarist ja operaator. Aga kuidas toimida reaalses maailmas, meie tänases Eesti Vabariigis?

Tunne vaenlast. Aastatepikkuse hoolika EKRE jälgimise käigus olen teinud järgmise tähelepaneku: see on vanade inimeste klubi*. Peamiselt kurjade ja tigedust täis vanainimeste klubi. Rõhutan, et mitte kõik vanainimesed me ümber ei kuulu sinna klubisse, ärme unusta protsendinumbrit 17,8! Aga uurides näiteks fotosid EKRE koosolekutelt ja meeleavaldustelt, siis noori – pean siinkohal silmas isegi alla viiekümneaastasi – seal palju silma ei hakka. Ka erakonna enda ridades on märgatavatel positsioonidel ainult paar-kolm noort, mis moodustab statistilise vea piires oleva suhtarvu. Kindlasti tõttan siinkohal rõhutama, et ka kõik EKRE toetajad ei ole veel kurjad ja tigedust täis, aga nad on endil oma muredes ja pettumustes siiski lubanud sattuda nende õelate tigedike meelevalla alla, nende pea kohal lehvib siiski see sõgeduse ja kurjuse loosung, mis ei küsi, kas selle alt vaatab vastu vimmas psühhopaat või lihtsalt segaduses ja ära kasutatud seenior.

Noorte sisuline puudumine EKRE mõjuväljas on mõistetav – mida on EKRE programmil, ideaalide komplektil pakkuda tänasele noorele Eesti inimesele? Kõik, mida see neile pakub, on kitsendused, reeglid, kohustused, nõuded, ähvardused, hirmutamine. Aga tänapäeva Eesti noor inimene on harjunud olema vaba. Siin näengi võimalust, kuidas lähitulevikus, näiteks juba järgmistel kohalikel valimistel anda omakorda vastulöök impeeriumile. Tuleb aktiveerida Eesti noored valijad. Kohalikel valimistel on sõnaõigus juba 16aastastel. Kõik need põlvkonnad, kes üles kasvanud viimase 30 aasta jooksul ja kelle jaoks on oluline elus võimalikult suur hulk vabadusi ja valikuvõimalusi, on tarvis suunata hääletama. Ja mitte ainult hääletama, sest see on demokraatlikus riigis ainult osa elaniku kohusest, vaid ka avalikus elus kaasa rääkima, vaimsel ja ideoloogilisel plaanil enda eest seisma, oma väärtushinnanguid julgelt välja näitama, oma arvamust välja ütlema.

EKRE toetajaskond on peamiselt minu põlvkonna isad ja emad, tänase Eesti pensionärid. Ma ei ole nõus uskuma, et isegi juba minu, ehk 40aastaste põlvkond võiks EKRE-le enam mingit märkimisväärset toetust pakkuda. Ja hoopiski pole ma valmis uskuma, et tänased noored ehk minu põlvkonnast nooremad võiksid seda teha. Just nimelt Lumehelbekesed – kui koondada selle mõiste alla kõik uues Eesti Vabariigis seni sündinud põlvkonnad – võivad olla see oluline tegur, mis suudab EKRE võimu väärata. Ning noori tuleb ju aina juurde, seevastu kui EKRE toetajaskond variseb sõna otseses mõttes teisest otsast hauda. (Sel teemal tasub lugeda ka Kaarel Tarandi huvitavat artiklit 5. aprilli Sirbis.)

Jah, võib ju üleolevalt ühmata, et oh neid Lumehelbekesi, ei oska nad teha peedist pesumasinale trumlit, nagu meie omal ajal, ja kui nad lõikavad saega kätte, siis jooksevad oma haavakesega kohe arsti juurde, mitte ei kleebi seda südamerahus isoleerpaelaga kinni. Ja mis, hahaha, kas siis Lumehelbeke üldse saagi kätte julgeb võtta – naljakoht. Aga ometi, neil Lumehelbekestel on midagi ülimalt olulist, mis neist vanematel puudub – neil on vabas ühiskonnas üleskasvamise kogemus. See, et igaüks võib olla selline nagu tahab, on nende jaoks teadmine, millega nad on üles kasvanud ja mis on neisse sisse kasvanud. Kõiki erinevusi võrdselt kohtlev ühiskond on neile elementaarne reaalsus. Ja kui neile teha selgeks, mis plaanid on nende kurjadel ja tigedatel vanavanematel nende tuleviku osas... Et ühel hetkel ei pruugi nende mustanahalised sõbrad välismaalt enam julgeda neile Eestisse külla sõita. Et nende seksuaalse sättumuse ja seksuaalkäitumise üle võib ühel hetkel otsustada riik, mitte nad ise.

Jah, kui teha neile noortele selgeks, et kui nad ei tõsta pilku oma nutiseadmest, siis nende lastel ei pruugigi olla enda nutiseadmest midagi muud lugeda, kui ilmateadet ja parajasti võimul oleva Suure Juhi õpetusi. Ma tahaks näha seda teismelist tüdrukut, keda paelub väljavaade, et pärast 18. eluaastat kujutab tema keha endast üksnes ühiskondlikke huve teenivat sigitusanumat ja tema munarakud on riigi omand, millega tohib kokku puutuda ainult tõupaberitega valge eestlase seemnerakk pärast abielu sõlmimist rakukandjate vahel. Või perspektiiv, et esmane ja põhimõtteliselt ainus, mida naisel on ühiskonnale anda, on küps üsk, ja kui ta on otsustanud elada lastetult või teha aborti, on ta ühiskonnale kahjulik element, kasutu inimühik.

Küsimus on, kuidas need noored Eesti elanikud – kellest osa pole praegu veel keskkooligi jõudnud –, lähimas tulevikus poliitilises mõttes häälekaks muuta. Nad ei vaata telekat ega kuula raadiost midagi peale muusikatausta, nad ei loe ajalehti, nad ei loe isegi seda artiklit siin, juhul muidugi, kui seda neile Facebooki kaudu ei saadeta. Kuidas neile ligi pääseda?

Selleks on mitmeid võimalusi. Noorte suunamine ühiskonna arengute üle otsustama on täiesti võimalik koolide ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate, samuti huvi- ja ringijuhtide, raamatukogude ning õpilasomavalitsuste kaudu. Hakakem koolides ja mujal looma noorte poliitringe, kus arutatakse ühiskonna, päevauudiste ja poliitika üle. Viimase 20 aasta jooksul olen käinud esinemas tohutus hulgas koolides üle Eesti ja olen korduvalt märganud, et põhimõtteliselt on koolinoored valmis ja huvitatud sellistel teemadel arutlema, eriti linnades. Need poliitringid võiksid koostööd teha kohalike kodanikuühendustega, ja ideaalis võiksidki need, mitte parteide noorteinkubaatorid, olla see pinnas, kust kasvavad uued poliitikud, ühiskonnategelased, arvamusliidrid, mõtlejad. Meie riik, meie ühiskond ei vajagi niivõrd uusi poliitikuid, kui elanikke, kes suudavad enda eest ühiskondlikult seista. Noored valima! Poliitringid koolidesse! Laskem neil endal võrrelda elukvaliteeti, mida pakub neile must laik kaardil ning mida pakub neile vabadusi ja erinevusi aktsepteeriv liberaalne ja demokraatlik euroopalik kodanikuühiskond. Siis on võimalus anda vastulöök omakorda impeeriumile.

Kõigi maade liberaalid, ühinege.

Vabadus, võrdsus, vendlus.

Loe läbi ja jaga teistele. 

* Toodud väite lükkab ümber see artikkel.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: