ERR.ee video: Paul-Eerik Rummo vestlus Wimbergiga festivalil HeadRead
Reedel, 29. mail kell 18 usutles Paul-Eerik Rummot Kloostri Aidas Wimberg. Neljapäevasest Marusja Klimova vestluse otseülekandest on kultuuriportaalis samuti väljas video (vaata lisatud materjale).
Järgmised ülekanded toimuvad 31. mail.
Mats Traadiga on võimalik kohtuda Kloostri Aidas pühapäeval, 31. mail kell 17, mil temaga vestleb kirjandusminister Mart Juur. Arvo Valtoniga vestleb sealsamas kell 16 kirjandusteadlane ja kirjanik Jaanus Vaiksoo. Mõlemad sündmused kannab üle siinne kultuuriportaal.
Autoritest:
Paul-Eerik Rummo (1942) on kirjanik ja poliitik ning tundub, et alates 40 kirjale allakirjutamisest on poliitika muutunud tasapisi, aga järjekindlalt Rummo tegevuses üha olulisemaks, nihutades ilukirjandusliku tegevuse tagaplaanile. Eks Rummo tähendus luuletaja ja näitekirjanikuna on seotud eelkõige 1960. ja 1970. aastatega. Just sellest ajajärgust pärineb tema vormiliselt uuendusliku ja ühiskondlikult tundliku luule tuumik. 1969. aastal jõudis aga lavale Rummo epohhiloov näidend "Tuhkatriinumäng". 1980. aastate lõpust tänase hetkeni aga on olnud esiplaanil Rummo kui poliitiku roll (1992. aastal sai temast näiteks kultuuri- ja haridusminister). Uuel aastatuhandel on Rummo ilukirjandusliku tegevuse keskmes olnud pigem varem tehtu kokkuvõtmine (näiteks „Kogutud luule“ 2005. aastal). Ometi võib eelnev jutt olla ka omal moel petlik: just hiljuti pälvis Rummo koos Sigrid Toominguga Aleksander Kurtna nimelise auhinna Henrik Ibseni värssdraama "Brand" tõlke eest. Mis tähendab, et Rummo öeldud või vahendatud ilukirjanduslikul sõnal on jätkuvalt suur kaal.
Arvo Valtonist (1935) on harjutud rääkima ennekõike kui lühiproosameistrist, kelle 1960. ja 1970. aastatel ilmunud lühijutud kuuluvad kahtlusteta Eesti novellikirjanduse paremikku. Valtonit võib pidada Eesti oma Sergei Dovlatoviks, sest nende lähtekoht oli sarnane: mõlemaid painas lõhe ühiskonna ametliku ideoloogia ja valitsevate olude vahel. Aga kui Dovlatov kasutas autobiograafilisi elemente üsna otseselt, siis Valton otsis ootamatuid tegevuskohti, mille seotus tema enda eluga polnud oluline ja mis seetõttu kõlasid laiemas mõttes sümboolselt. Samas on oluline meeles pidada, et Valton äärmist mitmekülgsust: ta on kirjutanud romaane, lasteraamatuid, aforisme, luulet, näidendeid ja stsenaariume (ärgem unustagem Valtonit kui "Viimse reliikvia" stsenaristi!). Viimastel aastatel on Valton paistnud silma Venemaa aladel elavate soome-ugri rahvaste loomingu süsteemse vahendajana – see on mastaapidelt täiesti omaette elutöö.
Mats Traat (1936) on mitte ainult mitmekülgne kirjanik, vaid mees, kes on mõjutanud eesti kirjandust kõikides žanrites, milles ta põhjalikumalt kirjutanud. Tema luulelooming ulatub ühelt poolt 1962. aastal ilmunud „Noorte autorite“ esimese kassetini, teisalt aga on ta rääkinud tugevalt kaasa uue aastatuhande luules, seda eelkõige tänu Harala elulugudega jätkamisele. Mats Traat on Jaan Krossi kõrval ainus kirjanik, kes pälvinud Tuglase novelliauhinna neljal korral. Romaanikirjanikuna on Traat kirjeldanud põhjalikult Eesti lähiajalugu, täpsemalt ajavahemikku 19. sajandi keskpaigast nõukogude ajani. Tema teoste kangelased kõnelevad Tartu murret ja sageli Nuustakust kaugemale ei kipu. Traadi peateoseks võib pidada 13 osast ja umbes 3000 leheküljest koosnevat jõgiromaani "Minge üles mägedele", mida nimetatakse ka Palanumäe sarjaks. Teose esimene osa „Puud olid, puud olid hellad velled” ilmus 1979 ja viimane osa "Õelate lamp" peaaegu kolmkümmend aastat hiljem. Romaan haarab endasse umbes sada aastat, kus suured ajaloolised hoovused põimuvad lokaalse küla- ja loodustundega. Kirjanik ja kirjandusteadlane Jaanus Vaiksoo on väitnud, et "Minge üles mägedele" on "Eesti ajalugu lõhnades".
Toimetaja: Valner Valme