Auhinda ootas ja oleks väärinud ka filmigalale tulnud Pedro Almodóvar, kelle "Julieta" on talle endale olnud tõsine samm naasmisel psühholoogilise draama juurde. Prantslaste pettumuseks jäi auhinnata ka Paul Verhoeveni "Elle" Isabelle Huppertiga. Itaallased olid võidukad, sest Gianfranco Rosi "Tuli merel" sai filmiakadeemialt tunnustuse parima dokumentaalina. Filmiakadeemia auhinnavalik näitab seda, kuidas ligi 300-liikmeline filmiprofessionaalide kogu oma otsuseid teeb. Siin pole määrav mitte poliitiline korrektsus ega tasakaal, mis justkui tingiks seda, et mingi auhinna peavad saama kõik nomineeritud. Otsustav on see, kas ja kuidas film vaatajale korda läheb, milline on ta kunstiline kvaliteet.

Euroopa filmil on suur eelis võrreldes muu maailmaga: see on sisuline sõltumatus poliitilistest ja turumajanduslikest huvidest, mis on määravad näiteks Ühendriikides. See sõltumatus on saavutatud tänu rahvuslikele filmitööstustele, mis edendavad eelkõige oma riigi filmitoodangut. Muidugi arvestatakse toetuste jagamise juures ka seda, kui laia vaatajaskonda film võib haarata, kuid olenevalt rahvusliku filmitööstuse suurusest on suurem ka riskivalmidus võtta tootmisse projekte, millele ei saa ennustada suurt vaatajaskonda.

"Toni Erdmann" ongi üks selliseid filme nii sisult kui ka teostuselt, kuid vaataja- ja festivalimenu on kõik ootused juba ületanud. Kui aga vaadata seda, mis toimub maailmas, on "Toni Erdmann" mõnes mõttes film eilsest päevast – ajast, mil kõik oli rahulik ja inimesel oli aega tegelda oma sisekaemusega. Wroclawis aplodeeris Euroopa Filmiakadeemia suurkogu püstijalu Ken Loachi üleskutsele kineastide jõud ühendada, et seista vastu paremäärmusluse ja võõraviha tõusule.

Loach leiab, et Euroopa Liit pole suutnud lahendada väärtusprobleeme Euroopas ja on algusest saadik teeninud hoopis rahvusvaheliste suurkorporatsioonide huve, tuues ohvriks tavalise inimese, töötegija. Vaba turumajandus kui aluspõhimõte tuleb kõrvale heita ja Euroopa Liit uuesti üles ehitada, võttes riikliku kontrolli alla rahvuslikult olulised sektorid. Loach märkis, et kapital kolib sinna, kus on odavam tööjõud, ehk siis sinna, kus inimesed on nõus töötama vähema raha eest, kui peaks.

Näiteks tõi Loach Iiri farmerid, kelle juures töötavad Balti riikidest tulnud naised, kes sisuliselt maksavad oma töö ise kinni. Eesti ongi vabaturumajanduse kahvlis: inimesed jätavad oma kodud, et teenida raha elamiseks, samas räägivad poliitikud ikka veel kohe varsti tulevast majanduskasvust, mis peaks kõik probleemid lahendama. See sotsiaalpoliitiline ja ka väärtuslik kriis – püüd olla midagi enamat, saavutada ja teenida rohkem.

Loach kutsus üles tugevdama ametiühinguid, kes seisaks üleekspluateeritud tööliste eest. Nende eest, kes otsivad kinost pigem meelelahutust, sest ei taha mugavas kinosaalis või kodus televiisori ees uuesti üle elada neid katsumusi, mis iga päev niigi näkku kargavad; ja ka nende eest, kes valivad protestimärgiks populiste, kes omakorda ehitavad oma kampaaniaid üles hirmule ja vihale.

Poola filmirežissöör, üks tänapäeva Poola kino legende Krzysztof Zanussi ütles, et Loach soovitab sisuliselt plaanimajandust, mis on ajaloos läbitud etapp, Zanussi hinnangul on küsimus hoopis muus: väärtustes, mida Euroopa on unustamas. Need on peidetud judeokristlikku pärandisse, mida Zanussi sõnul tuleks uuesti avastada.

Õigus on mõlemal, Eesti on siinjuures raskemas olukorras, kui Kesk-Euroopa riigid, sest meil puudub traditsiooniline religioosne ventiil, millele rasketel aegadel toetuda. Samas on püüd Põhjalale järele jõuda olnud ka teatud veduriks, mille tõttu oleme jõudnud euroalasse ja saame näiteks Poolas käies nautida sealseid ülisoodsaid hindu. Küsimus ongi selles, kuidas me ise end ära tunneme ja kuidas me oskame seda äratundmist kunsti vahenditega väljendada ja edendada.

Tänavu valmis Eestis kümme täispikka mängufilmi, see oli rekordiline aasta. Kasvanud on ka vaatajanumbrid, kodumaist filmi soovitakse vaadata, kuid vaataja kardab teravaid teemasid. Nii on Kadri Kõusaare "Ema" vaatajate hulk mitu korda väiksem kui René Vilbre "Klassikokkutulekul", mis pole teadupoolest Eesti algupärand. Euroopa Filmiakadeemia president ja üks selle asutajaid Wim Wenders ütles, et Euroopa filmi ja autorifilmi päästmiseks üha enam pealetungiva ja nüüd ka Hiinalt tuge saava Hollywoodi meelelahutusliku massikino eest, tuleb Euroopa riikide valitsustel tõsiselt mõelda filmiharidusele.

See tähendaks vastavate programmide sisseviimist juba põhikooli õppekavasse, et lapsed saaksid juba koolis aluse sellele, kuidas suhestuda pildikultuuriga, mida tähendab kujund ja kuidas töötavad fotod, filmid, videod ja videomängud. Heaks näiteks on siinjuures needsamad Põhjamaad, mis hakkasid filmiharidusega tõsisemalt tegelema 20 aastat tagasi. Ehk siis selleks, et mitte olla suurtööstuste ja üleilmse kapitali poolt meelelahutuse kaudu manipuleeritav odav tööjõud, tuleb suurendada teadlikkust nendest samadest Euroopa filmidest, mis räägivad vaatajaga otse ja aitavad luua sidet maailmaga, milles elame.