Hallo! Õnne missioonipreemia puhul! ERMi AV-objektide loomine erines kindlasti sinu kui filmitegija tavatööst, räägi pisut sellest protsessist, palun.

Eeltöö algmaterjali tekitamiseks koos kuraatorite ja teadlastega oli pigem ilma valmis näidendita teartitüki tegemine; eksponeerimise probleemid pigem videokunstimaailm.

Ideaalis on iga ekraan näitusel tundmatus formaadis eksperiment. On see siis näiteks karm kaasaegne antropoloogia nagu terve päev supermarketi kassalindi jäädvustust ühest ja samast vaatenurgast või kuueteistkümne näitlejaga "Nõiaprotsessi" lavastus kuuele ekraanile, mida sai paralleelselt filmitud kahe kaameraga nii-öelda lõppematu lindina, nii et ühe protsessi lõpp on teise algus ja kunagi ei satu ühegi ekraani lõikekoht kokku mõne teise ekraani kaadrivahetusega.

Enamusest narratiivsematest audiovisuaalsetest eksponaatidest sai kohe ERMi oma kino tarvis niinimetatud kinoversioonid tehtud, mis omakorda tähendas paralleelset lisamaterjali filmimist.

Ja siis läheb see kõik sahtlisse ootama, kas maja ka ikka tuleb, seitse aastat tagasi, kui esimesed võtted sai tehtud, see liiga kindel ei olnud.

Preemiatest rääkides: kuidas sulle tseremooniad meeldivad?

Keeruline formaat, ei tea kedagi, kellele tähelepanu rõõmu ja kõhedust korraga ei tekitaks.

Tseremooniate vajadusest ja samas oskamatusest nendega hakkama saada meie pragmaatilises maailmas räägib ka üks film, mis mul praegu pooleli.

Mis nime sa paneksid aastale 2016?

"Õrn ja rõve".

Mis sul õnnestus ja mis tegemata jäi?

Sai aasta lõpus kaks kuud järjest iga päev ühte dokki filmida, ei ole sellist kogemust varasemast.

Õnnestus ikka veel nuppudega telefoniga ja Facebookita olla.

Lahe! Parim film 2016?

Seoses ikka selle samaga, Tartu saja filmi lõpetamise ja pakendamise misiooniga väga palju muud ei näinud, aga nüüd aasta lõpus sattusin Kanadas kinos Rainer Werner Fassbinderi "Satansbrateni" peale, mida polnud näinud. Tihedamat ja hüsteerilisemat kraami ma ei tea.

Peab ka Kanadasse minema. Mis sul hetkel käsil ja mida toob 2017?

Nagu ikka, köidavad äärealad ja intiimsus, pooleli on dokk elust eksiilis läbi usu ja matuste. Jätkame pikaaegset hämarat koostööd Mart Kangroga, mis võtab vaikselt filmi kuju. Ja siis on mänguka stsenaarium, mis jäi õhku ammu.

Tuhat tänu! Edu!