See, et Eesti Rahvusmeeskooril on tema kunstilise juhi ja peadirigendi Mikk Üleoja käe all hammas nüüdismuusika peale verel, pole ammu mingi uudis. RAM on – nui neljaks! – püüdnud kuldrannakese turvalises mälestuses võbelevat publikut kohandada uuemat sorti heliloominguga mitme aasta kontserdiprogrammide jagu. On nii järgijaid kui põlgajaid, aga RAM galopeerib isepäiselt nüüdishelide ettekandmise kurvilisel alleel. Teinekord imetlemas suurem, teinekord väiksemaarvulisem saatjaskond.

Tallinna Metodisti kirikus tuli 20. jaanuaril täies mahus ettekandele Norra nüüdishelilooja Henrik Ødegaardi (sündinud 1955) kolmas autoriplaat. Plaadil on üks laul meeskoorile ja kolmele solistile ning ülejäänud teosed schola cantorum'ile (katoliku kiriku termin liturgilist muusikat esitava lauljategrupi kohta) ning seda toetavale meeskoorile. Plaadimaterjali salvestas Klassikaraadio 2015. aasta jaanuaris (helirežissöör Tanel Klesment) ning albumi andis välja plaadifirma Grappa kaasaegset norra muusikat tutvustava kaubamärgi Aurora all.

Peamiselt kirikumuusikataustaga (veerand sajandit kirikukoguduse organisti ja koorijuhina) heliloojale on see kolmas autoriplaat, RAMile aga viimaste aastate salvestustest teine kaasajamuusikakogum. Eelmine (samuti koosköös Klassikaraadioga ilmunud) helikandja oli Galina Grigorjeva autoriplaat "In Paradisum", mis pärjati tiitliga Aasta Klassikaplaat 2014. Meeldetuletuseks – hiljuti oma 20. aastapäeva tähistanud Vox Clamantise viimatine album "Arvo Pärt. The Deer"s Cry" on täna nomineeritud Aasta Klassikaplaadi kategoorias Aasta Heliloomingu Albumi tiitlile.

Lisaks RAMile ja ansamblile Vox Clamantis esinesid Metodisti kirikus hinnatud löökpillimängijad Vambola Krigul ja Madis Metsamart. Vaimuliku sisuga väikevormide kõrval tuli nendega koos ettekandele albumi tuumakas nimilugu, ulatuslik “Te lucis ante terminum” (Sind videviku valguses) – kloostrites hilistel õhtutundidel lauldav palvetsükkel.

Valdavalt sügavatähenduslikud tekstid on heliloojale loomuldased, armastab ta ju mängida sõnarütmide ja häälikutega ning inimkonnale aastasadadega oluliseks saanud sõnumitega. "Inimsüda ei muutu ühiskonnamuutuste ja ajavoolude kiuste," on ta kindel.

RAMi peadirigent Mikk Üleoja on nüüdismuusikast kui hüpnotiseeritud – närvikõdi pakkuvad partituurid loovad tema veendumusel meeskoorile piisavalt tempoka ja töömahuka elurütmi, tänu kaasaja muusikaga süvendatult tegutsemisele on koor viimasel ajal julgemalt vaadanud ka peadpööritavate nõuetega minevikuheliloojate poole, nt Saksa hilisromantikud. Vox Clamantises üle dekaadi lauljana kaasa löönud Üleojal on piisav kogemus ka varase muusikaga, seega oli norrakast Ødegaardi gregoriaanilauluga käsikäes käiv looming suhteliselt loogiline valik. Ja kuigi Ødegaardi muusika jõudis Üleojani juba aastaid tagasi, polnud aeg selle esitamiseks mitmes mõttes küps enne tänast.

Henrik Ødegaard on ausate mängureeglitega, trikivaba ja suhteliselt avatud olemisega helilooja – iga kuulaja laob soovi korral laiali endale sobiva kaardipaki. Gregooriuse koraal äratuntavas turvalisuses ja Vox Clamantise meeliülendavas esituses keerdub kui rahutuvi helevalge sulg, helilooja lisatu on aga sootuks muu, kui oleme popkultuuri kaudu harjunud kuulama – ei mingeid maani mantlites kapuutsidega mehi, elektrisinist uduhajet ega süntesaatoritega väljatimmitud rütmitaustu. On hoopis löökpillide julged aktsendid, väiksemamahulised solistideansamblid ja suure koori sügavad väljad. Kokku moodustus kontserdilkuuldust helikogum, millest vähemkogenud koorimuusikaarmastaja esimesel kuulamisel ehk läbi ei närigi.

Teatavasti oleme teel (või juba otsati sisenenud) Veevalaja ajastusse, millele on omane vaimne paindlikkus, uuenenud side intuitsiooni ja instinktidega ning isikliku identiteedi tunnetus uuendusliku kogemuse kaudu. Selle valguses jääb siinkirjutajal üle vaid julgustada neid, kes peavad lugu uuest koorimuusikast - Ødegaardi fjordidekajalisest, värskest, mõttetervest vahendivalikust ja sajanditevanusest allikast sündinud sümbioos peaks kuulmismeelte kaudu andma vaimselt pidulikke naudinguid. Henrik Ødegaard on ehe näide muusikast, mis sünnib praegu meie kõrval ja me ümber – klaarilt aimatav minevikurenessanss sootuks tänapäevaste toonidega värvilõuendil.

Henrik Ødegaardi muusika sobib julgetele kuulajatele. Veevalajatele kindla peale.

Kontserti saab kuulata Klassikaraadiost.