Vana hea. Raamat maaelu võludest ({{commentsTotal}})

Nikolai Kummitsa maal maaelust.
Nikolai Kummitsa maal maaelust. Autor/allikas: Nikolai Kummits / ZA/UM

103 aastat tagasi ilmus Jakob Mändmetsa jutukogu "Isa talus". See pole küll ümmargune tähtpäev, kuid seda raamatut on igal ajal paslik meelde tuletada. See raamat võiks olla aukohal kõigil, kes veel seotud maaeluga.

Kahjuks pole see teos uuesti ilmunud, ainult üksikud lood on trükitud hilisemates väljaannetes. Mändmets vaatleb maaelu, kirjeldab taluelu ja loodust ja inimesi ja sündmusi. Me näeme talurahvast laupäeval, mil kirikukellad löövad ja algab töörahva puhkuseaeg. Inimesed saavad nagu uueks. Ja saun on kesksel kohal, lausa leivavõtmisest tähtsam, sest iga vihalöögi eest peab tänama, kuid leiva eest ainult korra, kui istutakse lauda.

Ja on ka lugu pühapäevast, mil perenaine ikka kõikse varem ärkvel. Sulane ei oska tööta olla, vaatab ringi ja lõpuks heidab rohule magama. Pühapäeval minnakse kirikusse ja lõunasöök on tavalisest pidulikum, lauluga. Ja kui õhtul pereema teeb patjadele ristimärgi ja ohkab: "Oh oleks nii hea ka taevas!", siis puhkus on magus enne pikki argitoimetusi. Ja töö kohta ütleb Mändmets: "Töö on muinasjutuline üheksa peaga madu, kellele ühe maharaiutud pea asemele üheksa uut kiiresti otsa kasvavad."

Ei ole praegu ega olnud ka sada aastat tagasi talu kerge pidada. Tööd palju ja kui loomi peetakse, siis ollakse seotud kogu aeg. Pole siis ime, et talusid aina vähemaks jääb. Küll mäletame veel, kui vabariigi tulekuga kutsuti jälle talusid rajama, alustati innuga, kuid ega paljud näinud ette raskusi. Võib ju ka oma eluks-oluks talu pidada, mitte kasu taga ajada, kuid kui palju neid inimesi on, kes seda tahavad. Kuigi, kui lugeda Mändmetsa, siis on lausa rõõm lugeda kõigist neist võludest, mis maal on: kevade tuleku õndsus, mida raske on sõnutsi edasi anda. "Ülepea lendava linnuparve tiibade vingumine, kärestikul voolava vee kohin, rabast kostva metskitse õõnes mökitamine, soost kuulduv konnade kontsert - kõik see sulab kevadeöö kõneks kokku" - nii kuuleb-näeb Mändmets loos "Kevade". Ja imeline on Mändmetsa järvekirjeldus: ilu ja salapära, õhtul isegi natuke õudne, kuid pühapäeviti noorte laulus ja tantsus kõlav järveäär. Me elame kaasa kevadise kasemahla puurimisele ja sellele, kuidas vanaemake palub lapselapsel videvikus karastavat mahla tuua, näeme, kuidas pulmalipp lööb lehvima hiiglasliku kuuse otsas, kuhu ronis vapper noormees, käime vainul, peame videvikku, oleme teel ja künname maad. Ja lõhnad! Heinalõhn, metsahõng, igal loodusenähul oma nägu ja lõhn.

Ja paneme pereisaga õlu käima. Pereisa on parimaid õllekeetjaid külas. See on tõeline tegu, mis pühadeks valmib. Ja muidugi piibumehed! Igal piibul on oma nägu ja kuulub ainult omanikule, kes saab oma ilme selle piibuga. "Kui endisel ajal piibumees videvikul toas istus, oma ette maha vaatas ja rahuliselt piipu suitsetas, siis oli see sellele inimesele püha tund," kirjutab Mändmets. Raske on kujutada talumeest ilma piibuta vanal ajal. Ja Mändmets juba sada aastat tagasi kurvastas, et uuel ajal pole enam õiget piibutõmbamist. Inimestel on kiire, pole aega istuda ja mõelda, mälestusi silme ette manada ja aru pidada. Ei osata enam suitsetamisele seda endist iseloomulikku pühadust anda. Vanasti oli piibutõmbamine iselaadi videvikus, isemoodi peale sööki, omapärane pühapäeval õunaaias.

Me elame kaasa 80aastase vanaema lahkumisele siit elust. Vana naine, kelle eluülesanne on täidetud ja kes ka surmas näitab, et on saatusest võitu saanud. Ja rahvas jätab temaga hüvasti, soovides talle head teed. Ja autor jalutab ka kalmistul, kus ollakse nagu isemoodi valda jõudnud, kus elakse rahus ja üksmeelel. Ja siis peatub minajutustaja vanemate haudade ees, põlvitab ja viibib nendega kaua, meenutades nende lahkust ja headust.

Rikas on Jakob Mändmetsa raamat, kirjanik maalib me silme ette eri inimesi, looduspilte, olukordi, me loeme ja elame kaasa, saame rikkamaks. Ja pärast raamatu sulgemist on meie meel puhas, me tahame veelkord üle lugeda meeliköitvaid kohti ja minna maale, et seal kogeda midagi sellist, mis ei unune kunagi.

Toimetaja: Valner Valme



Fragment raamatust "Eesti läbi saja silmapaari"

Juubeliteose "Eesti läbi saja silmapaari" noorim portreteeritav on ühe-, vanim 100-aastane

Vabariigi 100. aasta juubeli puhul on raamatukaante vahele jõudnud ka mahukas kinkeraamat "Eesti läbi saja silmapaari". Kokku on kogutud saja eestlase portreed, iga aasta kohta üks, kes kokku moodustavad läbilõike Eesti ajaloost ja ühiskonnast. Raamatu vanim portreteeritav on 1918. aastal sündinud 100-aastane Linda Erika, noorim eelmisel aastal sündinud Jako.

FILM
"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: