Laupäeval käisin vaatamas Bloki poeemi "Kaksteist" lavastuse esietendust. Olin trupiga varem kohtunud, teater palus mult loengut Blokist ja tema ajastust. Selle salvestas ööülikool ja salvestust võib kuulata siit (lugesin, nagu alati, peast, aga kuulates osa salvestusest, märkasin, et mälu hakkab mind alt vedama ja tsitaatides esineb väiksemaid vigu, mis ei muuda sisu, kuid siiski piinlik). Eraldi võtsime trupiga teksti läbi. Ma tunnen lavastaja Saša Pepeljajevi loomingulist käekirja ja teadsin, et tema Blok tuleb väga omapärane (vrd puht pepeljajevlikku nalja, kui Aleksander Blok seostub Aleksandri õllega).

Käsikirja ma ei näinud ning ei teadnud täpselt, mida Pepeljajev plaanib teha, kuid olin isegi veidi üllatunud, kui täppi läks mu loeng. Tavaliselt käsitletakse seda Bloki poeemi kitsas revolutsioonilises kontekstis. Mina aga püüdsin avada seda Bloki iluideaali otsingute taustas ning Pepeljajev käsitlebki Vene revolutsiooni kui kauni daami, igavese iluideaali, hukku Vene revolutsioonis (mida kehastab Lenini peaga kaheksajalg). Seal oli palju naljakaid puht pepeljajevlikke teravmeelseid leide, mida ei hakka siin kirjeldama, aga lavastust võin julgelt soovitada.