Arvustus. Kui süda lööb revolutsioonile ({{commentsTotal}})

"NOДВЕНАДЦАТЬ" Autor/allikas: Jekaterina Abramova

Uuslavastus
"NOДВЕНАДЦАТЬ"
Teater NO99
Lavastaja Sasha Pepeljajev
Esietendus 11. märtsil

Sasha Pepeljajev on end visuaalse mänguri ning osava vormimeistrina tõestanud juba varemgi. Niisamuti seostub tema nimi ennekõike Vene klassika ja sümbolismiga omanäoliselt tavatus võtmes. Lavakooli lõpetajatele jälle sobib vene hingest laetud materjal, mille pulbitsev ja tuline loomus ühtib noorusliku idealismi ning eksaltatsiooniga. Ühendada need kolm – Pepeljajev, lavakunstikooli 28. lennu tudengid ja Vene kirjanduse üks vastuolulisemaid tähtteoseid, Aleksander Bloki revolutsiooniline poeem "Kaksteist" – see tähendab luua esteetiline plahvatus, kus kõik, mida arvame end pidavat klassikaks, lammutatakse tükkideks, värvitakse siis iga tükk erinevat tooni, visatakse need tükid lavale ja viimaks moodustatakse neist peadpööritav kaleidoskoop. Just nii võib kirjeldada kogemust, mille lavastus "NOДВЕНАДЦАТЬ" tekitab.

See on esimene hea füüsilise teatri tunnus – oluline pole niivõrd mitte see, mida öeldakse, vaid kuidas nähtu vaatajat tundma paneb. Füüsilisus ja pidev liikumine on kindlasti ühed peamised märksõnad, mis lavastust läbivad. Vahel lausa näitlejate füüsilise vastupidavuse piirini, kui üheaegselt tuleb pöörata tähelepanu teksti rütmile ja kordustele, liikumismustritele ja akrobaatiliste positsioonide muutustele pöörlevatel metallstangedel. Viimased on ühed peamised lavakujunduselemendid, mida ringi kärutatakse ning keerutatakse, millel riputakse, turnitakse ja lausa tantsitakse. See dünaamika ja hoog, millega neid tegevusi tehakse, kasvab kohati veidi kõhedakski, kui mõtted paratamatult vihisevate stangeraamide peale lähevad – et kas nad ikka käest ei libise. Ärevusseisund, millega laval nähtule kaasa elatakse, püsib terve kolmetunnise etendusõhtu kestel.

Foto: Jekaterina Abramova

Noored ja lausa toorest jõudu täis näitlejad üllatavad oma revolutsiooni kui meelelaadi ja sümboli vaatemängulise kujutamisega. Riietatuna punase ning linahalli koloriidiga stiliseeritud vene kuubedesse, paigutavad nad Bloki teksti nagu telliseid uude vormi – sellest saab heliline formaat, esteetiline mantra, kõikeloov turvis. Sinna juurde pepeljajevlikud nüansid kategooriast "küberpunk": näiteks mütoloogilis-fantastiline tegelane Tundmatu Naine, kes on saatnud reaktsioonilisi mõtlejaid aegade algusest peale, sealhulgas ka Lenini peaga kaheksajalg Pauli, kes samuti lavastuses oma koha leiab.

Poeetiline tähendus sünnib ootamatutest kontrastidest, valgusest ja muusikast: tuhm päevavalgus vaheldumas tumesinise kontravalgusega, helikujundus kaigub traditsioonilistest sõdurilauludest tulevikulise techno-house'ini, laval kasutatakse erinevaid materjale – voogavad kangad, plastikust panged kirikukelladeks kaelas, hüpernaturalistlik klaaskuplis kaheksajalg, teravmeelse referentsina Aleksandri õlle pudelitel kõndimine...

"NOДВЕНАДЦАТЬ" on kõike muud, kui etteaimatav. Selle mitmekihilisus ning esmapilgul lausa lõputud tähendusväljad ja tõlgendused ei lase publikul hetkegi end liiga mugavalt või enesekindlalt tunda. Kõik tuleb pidevalt kaasa, ringi ning pahatihti isegi üle mõelda. Bloki irooniast kantud tekst kaheteistkümnest bolševiku sõdurist kesk talvist lumetuisku, vormub läbi visuaalsete kujundite hoopis uuetähenduslikuks, pigem vormiliselt esteetiliseks kui sisuliselt kaaluvaks. Mitte et poeemi algne mõte ja lugu kaoksid, vaid neile lisandub mingi täiesti uudne väärtus – üllatuslikkus, värskus, meelelisus. Revolutsiooni käsitletakse kui meeleseisundit, mitte ajaloolist artefakti. Ning kui see meeleseisund saaks maise kehastuse, ilmutaks see ennast naise kujul. Niisiis on Pepeljajev selle lavastusega visanud kaasaja auditooriumile metafoorse kinda, vihjates, et ideeliste murrangute taga on naisefiguur, kes kogu sündmuse viimaks esteetilise enesedestruktsioonini juhib – revolutsioon sööb oma lapsed. Aimu antakse sellest juba alguses, kui pikka monoloogi räppivat ja ajuti Karl Marxi "Kapitalist" keelega üle käivat Leninit kehastab naisnäitleja (Teele Pärn). Revolutsioon on Naine. Võta või jäta.

Endas nii laia võtete ja elementide arsenali kätkev diplomilavastus paneb lavaka 28. lennu korralikult proovile, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Teise vaatuse kulminatsiooniks on teatud rituaalne tasandivahetus – tõusmine kõrgemale, argisest välja, lähemale pühalikkusele ja paratamatule lõpule. Väsimine ning keskendumisvõime kadumine paistavad üha enam välja, mistõttu on lavaline meeskonnatöö äärmist täpsust ja tähelepanu nõudev. Et kohmakus ei muudaks sirgejoonelisi mõtte- ja liikumismustreid hajusateks ja nürideks. Kuid sellegagi saadakse hakkama ja publik ei pea pettuma. Raamid jäävad hoituks, inimesed terveks, süda õigesse rütmi lööma.

Toimetaja: Madis Järvekülg



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: