Klassika poleks klassika, klassika ei peaks aegu vastu, kui ta ei suudaks elada eri aegadel erinevat elu, tähendada vana ja uut, luua sildu.
Elementaarne jutt, aga laval oli selle kehastamine nagu õpikust. Koolitöö ongi, kuusteist 28. lennu noort, aga kui profid juba.
Üks hetk oli esikal, kus üks kutt jäi seina äärde seisma, kui pidanuks liikuma grupi keskele. Iga samm oli ju välja lavastatud, mõõdetud. Nii, aga mis tehti. Kas mindi verest välja. Ei. Vaikne, aga kindel hõige, tüüp tuleb omale kohale, kõik läheb õlitatult edasi, täielik enesekindlus. Pausi, nihet ei salata ega häbeneta, aga ei lasta sel end ka eksitada. Esikal! Selline komfort. Laus-sula-noortelt.
Esika publik ei lakanud plaksutamast ja tegi seda püsti. Mitte siis plaksutamise algusest peale, aga üks ja teine hakkas tõusma, lõpuks me kõik. Püsti plaksutamist ei näe tihti esikatel.
New kids laval olid hämmingus nägudega: meile? Juba? Õige on hämming. Ärge veel ära tõuske. Palju teha veel, vinge seltskond on tulemas, seda oli näha juba sama lennu Mart Kolditsa Krahli lavastuses „Impeerium“, aga seal nad kehastasid rohkem iseend või abstraktseid näitlejaid tegemas rolle/sketše. Praegu kehastasid (kehastavad) nad revolutsiooni, inimkonda, traagikat, armastust, võimuiha, iha, suuri asju. Tegid nalja ka. Kõik ei ole tõsine. Miski pole tõsine. Kõik on tõsine. Midagi sinnakanti.
Tänapäeva näitlejad on teistmoodi. Sportlased-koreograafid. Mõni läinud aegade tötsakas karakternäitleja ei löökski läbi praegu? Ei tea. Ei suuda trossi otsas võimelda. Ei tea. Tähtis on, et see põlvkond, või noh, kursus antud juhul, oskab draamat teha ka ja oskab teksti anda, täie põlemisega. Kiitus õpetajatele.
Lõpus natuke läheb konarlikuks. Tulevad motiivide kordused, ekstaas lahjeneb, pisut võinuks teisest poolest kärpida. Mõni teise vaatuse stseen on liiga pikk. Seevastu algusest mõni stseen võiks pikemgi olla. Teele Pärna räpp: kroonik-Lenin-raggamuffin tegemas psühhedeelset dancehall'i. Ma võinuks seda kuulama jäädagi. See ajas naerma poole pealt: see jätkub, jätkub, on nii jabur ja söakalt välja mängitud.
Tooks nimeliselt veel kedagi välja, aga neid kuusteist tükki, kõik hindele 5. Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus.
Meeldiv tutvuda.
Artikkel ilmus algselt: edasi.org
