Vooglaiu sõnavõtu põhjustas Postimehes ilmunud Eero Epneri kirjutis "Kurjuse normaliseerumine", milles Epner kujutab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda varjamatult essentsiaalse kurjuse kehastusena ning hoiatab selle hukutava mõju eest.

Katkend Vooglaiu artiklist:

"Epneri sõnul oli kirjeldatud hädise reaktsiooni tagamaaks tõdemus, et EKRE-st vaatab vastu “kurjus, mis poob ilma nöörita” ehk midagi niisugust, millel “pole mitte mingit pistmist rahvusluse, konservatiivsuse või üleüldse mingi maailmavaatega.” “See on labane kurjus, kurjus ilma sisemise tervikuta, hommikust õhtuni plinkiv raev ilma selge eesmärgita või usuta, et see võiks kuhugi viia,” raiub ta raevukalt iseennast korrates.

/.../

Olgu eelnevaga kuidas on, teatud mõttes võib Epneri ärevust mõista. Tõtt-öelda muretseks ma Epneri nahas olles samuti EKRE populaarsuse kasvu pärast, olgugi et muudel põhjustel kui need, mille Epner oma artiklis esile tõi.

Nimelt on ju selge, et EKRE võimule saades jääks Epner ühes paljude oma sõpradega suure tõenäosusega tööta, sest sellistelt asutustelt, nagu NO99 teater, võetaks riiklik rahastus kas täielikult või valdavas osas ära. Jah, poliitiliste jõujoonte muutudes jääb suur hulk riigipalgaliste ideoloogiatöötajatena tegutsevaid nn kultuuritöötajaid oma teenistusest ilma ning ilmselt pannakse nende töökohaks olnud asutused üldse kinni või profileeritakse ulatuslikult ümber. Pole imestada, kui mõte sellest toob neile inimestele pisara silma, aga sellegipoolest on raske endas selle halina suhtes kaastunnet äratada. Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale."

Täismahus siin.

Katkend Eero Epneri artiklist:

EKRE esiletõus viimastel aastatel pole olnud ainult konservatiivsuse reljeefsem väljajoonistumine, sest EKRE ei ole pelgalt ega isegi ennekõike konservatiivne ning rahvuslik partei. End sellisena esitledes on nad tegelikult kaasa toonud midagi sünget, midagi, mille olemasolu tundus veel kümme aastat tagasi uskumatu, kuid mis nüüd ei ole mitte ainult legaliseerunud, vaid hakanud muutuma juba iseenesestmõistetavaks − ja millel pole rahvusluse ning konservatiivsusega midagi pistmist.

/.../

Küsimus ei ole arutelus kvootide üle, vaid kellegi nimetamises «rämpsuks» ja «mustuseks». See on kurjus, mis poob ilma nöörita. Inimest alandav, inimest mõnitav, inimeselt tema inimeseks olemist rööviv kurjus, mis on ühtäkki sedavõrd levinud, sedavõrd tavapärane ja isegi ootuspärane, et on muutumas normaalsuseks. Millekski, millega on isegi võimalik leida − nagu Reformierakond ütleb − «teatud kokkupuutepunkte».

Täismahus siin.