"Juhal Ulfsak on lavastanud kimbu stseene, mis tõepoolest on võetud üsna otseselt Bertolucci samanimelisest filmist "Unistajad", aga mitte asjatult ei ole teater reklaamis viidanud, et oluline on ka Jean Cocteau," rääkis Valle-Sten Maiste. "Bertolucci film põhineb šoti kirjaniku Gilbert Adairi romaanil ja Cocteauga seob teda üsna vähe, võimalik ainult, et see õe ja venna intsestimaiguline suhe. Ja mingis mõttes isegi Cocteau ja Bertolucci on vastandlikud."

"Bertolucci ütleb, et ärgem olgem nii vallatud nagu kuuekümnendatel püüti, ärgem laskem sel orgial nii uljalt vohada. Ta näitab, et poliitilises mõttes olid need noored ju täiesti romantiliselt segased," märkis Maiste.

"Nüüd Juhan Ulfsak ei ole tahtnud tegelda ei kuuekümnendate üliõpilasrahutustega ega tegelikult ka Bertolucci filmi tervikuga. Ta on võtnud Bertolucci filmist ikkagi ühe osa, ta on võtnud ainult selle suhetealase osa ja välja jätnud kõik poliitilise, mis Bertolucci filmis on. Ja tundub, et Juhan Ulfsaki soov on ikkagi rääkida midagi inimsuhetest, inimlikust lähedusest, inimlikust kaugusest tänapäeval. Inimestevahelistest läheduseotsingutest, aga ka nende raskusest, sellest, et need põrkuvad alati mingisuguste tabude vastu, mõistmatuse vastu, ja siis ei jää muud üle, kui tulebki India moodi trummi põristada, lavastuses see formeerub moodsaks hardcore trash'iks."

"Jörgen Liik, Rea Lest ja Simeoni Sundja olid ühtne ansambel ja ka eraldi võetuna lihtsalt suurepärased," kiitis Erle Loonurm näitlejatöid. "Mulle eriti meeldis tegelikult Simeoni Sundja roll, selles tükis läks ta väga lahti, tal on mingi enesekindlus, mida ma ei olnud tema mängus varem näinud, ja ma arvan, et üks Juhan Ulfsaki tugevusi lisaks sellele, et ta loob omanäolisi ja esteetiliselt kõnekaid maailmu, on see, et ta suudab ka ülimalt hästi näitlejat juhtida ja juhendada, tuues tas esile parima, süstides näitlejasse loomerõõmu."