Lavastaja Mart Kangro on läinud lihtsa vastupanu teed. Viimasel ajal on ka Eesti teatris moes nn bändi-meetod. Näitlejad kogunevad ja vaatavad, mis saama hakkab. Rühmatööd võib teha nii, et lavastajateks ongi trupp ("Budapest") või trupp on kaasautorid lavastaja juhtimisel, nagu "Koguduse" puhul. Sarnases vormis sündinud Lauri Lagle "Paradiis" Von Krahlis õnnestus üpriski, paljuski ka tänu tugevale kaadrile (Mart Kangro, Mari Abel, Tiina Tauraite, Erki Laur, Mehis Pihla). Teisalt luuakse lavastuses ka veider džunglimaailm, luuakse iga etenduse käigus jälle.

Kangro "Fantastika" Teater NO99s oli samuti värskendav kogemus. Näitlejad istuvad toolidel ja räägivad oma elust. Ja siis tekib see küsimus, et kas nad räägivad enda elust. Nad ikka mängivad! Nad lollitavad meid. Natuke ikka. Aga see looming sisaldas intriigi ja põnevust, tundus särtsakana inspiratsioonipuhanguist sündinuna. Lihtne, väändega, kõnekas.

Neid näiteid leiab NO99 ja Krahli viimaste aastate lavadelt hulgi. Ka Juhan Ulfsaki "Unistajad" NO99s on kahtlemata bänditöö, kuigi tugeva lavastaja-aktsendiga.

Kõiki ei jõua mainida, viimaste aastate eredaim näide meetodist "trupp tuleb kokku ja vaatab, mis saama hakkab" on Von Krahli "Budapest". Vaataja ei või aimata, kuhu SEE tegevustik omadega välja jõuab. Kuhu trupp omadega jõuab ja kuidas vaatajat suudab sellele jaburale, hämmastavale, naljakale retkele kaasa viia. Pole küsimustki! Ma olen sees. Tiina Tauraite lavastusesiseses kommentaaris publiku poole: "Noh, parem ikka kui kodus passida?" Me olime naisega just arutanud enne tookordset Krahli minekut, et ei jaksa. Kogu aeg kuhugi minna! Andke armu, eesti kultuur. Jääme seekord koju passima? Mingi klõps käis ja ikka kohale. Ei kahetsenud.

Nüüd mida pakkus "Kogudus". Publik pannakse kitsasse ruumi kinni, öeldakse enne, et kõik kotid-kodinad-joped tasub maha jätta, garderoob läheb lukku, järelikult poole pealt lahkuda ei saa. Jätan igaks juhuks kileka selga.

"Unistajad" ütlesid kohe meile, vaatajatele: võite liikuda, saali uksed on lahti, võite ka lahkuda. Lisaks: filmimine on rangelt okei. Oli, mida filmida (bändi kontsert).

"Koguduses" me oleme umbses kastis kinni. Õhku pole, selgub peagi, ei lavastuslikult ega puhtfüüsiliselt. Vaatajad alul seisavad, siis toovad näitlejad tasapisi taburette. Ise hakkavad rääkima ja liikuma rahva sees, samuti taburettidel istudes või ka väikestviisi koreograafiat tehes. Okei.

Jutt aga on trivi. Alustatakse isiklikust, jõutakse ka teatavate üldistusteni. Kahjuks ei toiminud üks ega teine. Lahkun seltskonnast, kus räägitakse igavatel teemadel (toit, olme, poliitika, seriaalid, eneseimetlus, huumorivaba lämin) ruttu. Teisel juhul andke mulle võimalus irooniline sõna sekka öelda. Keegi pole öelnud, et ma olen ingel. Aga mul on tihe elu ja ma ei jõua isegi sõpradega suhelda. Mõne puhul ma pole kindel, kas sõbrad enam oleme, sest ei mäleta, millal viimati suhtlesime.

Ja siis kuulen kaks tundi, kuidas noored andekad näitlejad räägivad, kuidas ühistu ei pane trepikotta õigel ajal koristamise graafikut üles või kuidas kui sul on üks pann, siis teedki kogu aeg ainult ühte toitu või kuidas bussist ei saa maha, sest lapsed või mutid tolgendavad uste ees või kuidas rikkuge reegleid ja minge punase tulega üle, miks kõik passivad ka juhul, kui tänav tühi! Sel hetkel tahtsin rikkuda reegleid ja lahkuda saalist, jäin ja kahetsesin.

Rebel on punase tulega üle tee minna? Vähe fantaasiat! Ma olen noor olnud.

Asi läheb siiski mänguliseks. Kui noored kirjeldavad oma kodusid ja need järjest paisuvad ja glämmeeruvad, suuga teen suure linna ja eestlase ruutmeetri-kompleksid, saan irooniast aru. Jaa, näitleja mängib ja mitte ainult ennast, aga kõiki olnud ja tulevasi rolle. Aga mida. Sellest on vähe. VÄÄ-HEEE!!, nagu kriiskab Marika Vaarik Ene-Liis Semperi "NO42. El Dorado: Klounide hävitusretkes". Sest neid rolle me tegelikult eriti ei näe. Me näeme kursusetäit andekaid näitlejaid, kes tegid sama asja paremini juba Mart Kolditsa "Impeeriumis". Asja nimi: näete, me tuleme, me teeme sketše ja tutvustame ennast. Me tuleme!

See "Impeeriumis" kohati mõjus. Ma nägin, et lahe kaader. Eriti võimas on selle trupi (EMTA lavakunstikooli 28. lend) "NO37 NOДвенадцать", Aleksandr Bloki poeemile "Kaksteist" tuginev lavastus Sasha Pepeljajevilt, kus luule, tants ja lava-show moodustavad vastupandamatu dramaatilise terviku.

Olengi kindel, et sellest seltskonnast võrsub mitmeid talente ja jään ka selle juurde, et lennu sünergia on super.

Aga "Kogudus" siiski ei kanna. Näiteks, kui läheb tülgastavate netikommentaaride ettelugemisele, kus väikse hingega inimesed oma ksenofoobset maailmavalu välja valavad, siis tunnustan lavastuses pakutava sotsiaalkriitika iseloomu ja eesmärki, aga see idee tehniliselt olnuks ehk värske kümme aastat tagasi.

Elementidest ei sündinud kunsti. Tool pea kohal jääbki tooliks pea kohal. "Impeeriumis" tõusti vahepeal argitasandist kõrgemale, "Koguduse" liinid ei kanna. Ei ole mingit tulevikku. Ei ole hardust, nagu lubati.

Ma ei adu "Koguduses" rõõmu, ängi, mängu. Vabadust. Ma tunnen kogu see aeg, et miks mina siin olen? Miks publik on saalis? Miks tegijad ei võiks seda juttu ajada omavahel?

Neljanda seina jõuline, ja eelkõige moraalne kaotamine toob efekti publiku kaasamise puhul. Olgu see kaasamine või näiline. Näiteks et seinaga ei arvestata, publik tunneb end saladuse osalistena, nagu oleks juhtunud midagi pealt nägema salaja. "Koguduses" pannakse publik mööbli rolli, tuleb kuulata näitlejaid, samas eriti kuulata ei tahaks, võibolla mind huvitaks hoopis rohkem, mida ütleb mingil hetkel keegi publikust. Kaasamist ei toimu "Koguduses" otse ega kaude. Otse kaasamine ongi kahtlane asi ja ise eelistan eksperimentaalteatris mitte sõna võtta (on olnud olukordi, kus publikult midagi küsitakse ja mõni vastab ka, tore). Teisalt töötab ka otse kaasamine (jälle "Budapesti" näide, aga ka Kangro enda "Fantastika").

Kaude kaasamine tähendab publikust lugu pidamist. Tegijad peavad arvestama, et publikul on ehk rohkem kogemusi, publikut peab rikastama uute kogemustega, mitte pakkuma triviaalset teksti, mis tundub paljunäinud osale publikust vaataja alahindamisena.

Ka kohustuslik finaalimöll mõjus pigem klišeena. Et teeme pidu ja paneme hullu. Laske siis vähemalt šefimat musa.

Et saada uuteks ulfsakiteks ja eelmaadeks ja laurideks ja tauraitedeks, et panna kunstiliselt hullu, on vaja rohkem pingutada ja isiksusi kasvatada. Etendus algas unistuste rolli teemaga ja Hamleti üle iroonitsemisega. Näitleja peakski kasvama, tehes klassikat, jäljendades, lugedes näitetekste, kogedes eri rolle läbi, enne kui laval ISEENNAST pakub.

Anname aega ja tuleb. Kõik lavastused ei saa õnnestuda ja see on osa protsessist.