Aastal 1958 oli prantsuse kunstnik Yves Klein oma ateljees ja tegi revolutsiooni. Temaga koos oli ruumis üks naisterahvas, üleni sinise värviga koos ja Klein kasutas teda elava pintslina. Naise kehast tekkisid lõundile kujundid ja vormid. Sellest sai teos nimega "Antropomeetria", revolutsioon kunstimaailmas, kuna esmakordselt kasutati inimkeha kunsti tegemise viisina, s.t elusa pintslina.

Ligi 60 aastat pärast Kleini teose sündi võime rääkida Eesti teatris näitleja rollist loomeprotsessis aktiivse osalejana, kes kollektiivsesse loomingusse reaalse intellektuaalse ja füüsilise panuse annab, pigem juba kui peateest, mitte alternatiivsest nähtusest. Jättes kõrvale mõningad erandid, siis meie teatrimaastikul on näitlejad kui "elavad pintslid" viimase ca viieteistkümne aasta revolutsioon. Kõige tugevamad ilmingud algasid Von Krahli teatrist, edasine tee viis juba teatrisse NO99.

Miks see jutt? Sest kui neid "bändi"-teatri lavastusi vaadata, tekib tunne, nagu iga näitleja jätakski füüsiliselt oma sinise värvilaigu lavastusse. Ja Mart Kangro lavastatud "Kogudusel" on peal tugeva noore näitleja isiklik pitser. Kangro (hariduselt koreograaf) tööd sõnateatrilaval on endast maha jätnud tugeva jalajälje tänase teatri pinnasele. Need on värsked, piire kompavad ja segavad jäljed. Viimasena meenub "Fantastika" teater NO99 lavalt, kus suurepärane trupp ja meisterlik dramaturgia pani lavastuse hingama ja värelema teatri ja päriselu piirimail. Või kompas ta lihtsalt "elu" ilma piirita seal juures?

"Kogudus" juhindub sarnasest mõttest: vaataja ette tekib klots klotsi haaval siiras portree noorte näitlejate hetkeseisust ja meeleolust, tunnetuslik kollaaž praegusest ajast ja õrnadest tuleviku piirjoontest. Klotse ühendav läbiv niit on koguduse idee ja seda erinevate nurkade alt.

Lavastuse tegevus toimub väikses kinnist karpi meenutavas ruumis, seinteks mustad kardinad, peal lagi, millest kumab läbi valgust ja mille värv muutub vastavalt atmosfäärile. Nii et enne veel kui lavastus alata võib, on ta tegelikult juba alanud kontseptuaalses, ruumilises ja füüsilises mõttes. Vaatajate seas ringi jalutavad näitlejad, vaatajale istumiseks tooli toovad näitlejad, vaatajaga koos hingamisharjutusi tegevad näitlejad. Üks on kindel, "Kogudus" loob ühtse ruumi ning kustutab lava ja publiku vahelise piiri. Lava teeb sammu publiku poole, võtab tal piltlikult käest kinnigi, et siis ühine tee ette võtta.

Sotsiaalmeedia revolutsioon on andnud sõna kõigile, kel julgust seda võtta. Ja see on samal ajal viinud sõna väärtuse ühiskonnas alla – see tõdemus ei üllata enam kedagi. Midagi arvata ei ole enam eriline kunst. Mida aga arvata ja kuidas seda väljendada – selles kogu kunst seisnebki.

Sama on juhtunud ka teatris. "Koguduse" tutvustuses on kirjas, et lavastuse tekstimaterjalina on kasutatud omaloomingut, teatriklassikat ja anonüümseid kirjutajaid netiavarustest. Dramaturgi nime tutvustuses ei leia. "Koguduse" sõnakasutus on noorte nägu, valdavalt kuuleb teksti, mis tõenäoliselt sündinud etüüdide käigus. Sellega saavutatakse kindlasti teatud siirus. Samas kipub ununema, et näitleja ei ole (ja ei peagi olema) üliinimene, totaalne looja ja meister igas kunstilises valdkonnas.

Tekstiline osa oleks kindlasti vajanud dramaturgi pilku ja hoolitsevat kätt. Nn argipäevapoeesia, keel meie endi igapäevast, toob kahtlemata laval toimuva inimesele lähemale, muudab selle lihtsamini mõistetavaks, kuid ka igapäevane võiks pakkuda halli argipäeva gurmee-elamusi. Teater võiks, vaatamata oma muutuvale natuurile, siiski olla ka tekstiliselt miski, mis oma argipäeva veergudelt vaatajat arendab, edasi viib, et iga järgmine lehekülg avaks uusi sfääre ka inimese peas ja teadvuses.

Mart Kangro lavastus avab koguduse ja kogukonna mõistet mitme tahu alt, olles ühtaegu toetav ja lahutav. Ja see on õnnestunud ning nauditav. "Koguduse" konteptsioon oma õrnas, täpses iroonias ja tähelepanelikkuses on kindlasti lavastuse tugev külg.  

Vaatajale avaneb koguduse mõiste kaudu noorte näitlejate portree: kuhu nad kuuluvad, kes nad on ja millest nad unistavad. Vaataja tõmmatakse näitlejate sekka ning sissevaade noorte näitlejate ellu on sõnasõnaline, s.t publik saab hingata nendega ühes rütmis, näitlejad viivad vaataja kogemuslikule ja tunnetuslikule retkele kaasa.

Järjekordselt selgineb sellest lavastusest see, et tänapäeva vaataja ootab teatris käigult midagi enamat kui lihtsalt "istun vaikselt oma toolil ja vaatan vaatemängu" kogemust. Tahetakse ehedaid emotsioone, tunda end osana protsessist, minna teatrist ära tundega, et midagi on justkui läbi elatud.

Kui laval võtavad koha sisse 17 noort näitlejat, kes kohe hakkavad teatrikoolist välja astuma, siis on tahes-tahtmata selles uuenduse ja revolutsiooni hõngu.

"Kogudus" näitab, et revolutsioon ei pea olema mäss ja karjumine barrikaadidel, vihased noored oma tahtmist häälekalt kuuldavale toomas. Kango lavastus oli talitsetud, justkui vaga vee all sügava põhjaga vaikus enne tormi, hillitsetult oma hääle kuuldavaks tegemine. Ajad on muutunud, võib-olla ei peagi enam oma tahtmise välja ütlemiseks seda üle teiste karjuma, saab ka leebemalt, intelligentsemalt.

"Koguduses" defineerib lavalolija end oma aja ja ühiskonna kaudu. Oma nime all "näitlemine" (kas neid saab nimetada näitlejateks, etendajateks?) segab aga piirid näitleja ja päris inimese vahel ning määravaks saab isiksus. Tänapäeva teater ootabki kohati "isikuseks" olemist rohkem kui näitlejameisterlikkust: vaataja tahab uskuda, et lugu, mida ta kuuleb, on oma ja ehe. Paleti isiksusi "Kogudus" kindlasti ka pakub.

Ja veel. Yves Klein armastas ka öelda, et tema jaoks on kunst ainult üks tundlik tunnistus oma ajast, peegeldus ühiskonnast. Tudengid olid "Koguduses" oma lugude kaudu samuti tunnistus meid ümbritsevast, justkui elus filtrid, millest ajaliiv läbi läheb. Ajasõel sõelub välja olulise ebaolulisest. Isiklik muutub universaalseks.