Arvustus. Sissejuhatus lumehelbeulmesse
Uus raamat
Anna-Maria Penu
"Eesti veri"
Tammerraamat
221 lk.
Oleks vist pidanud enne lugemist mediteerima.
Mitte et halli aimugi oleks, mis see on või kuidas käib.
Puhastanuks vaimu ära kõigist eelarvamustest, ammugi kurikuulsast ja äraleierdatud kallutatusest. Tõsi küll, kas kellestki väheke lõbustatud, aga muidu haigutama aetud olemine on ikka niivõrd vildakas või vaenulik, kui esitada püütakse.
Antagu andeks, arvatavasti pole ma ainus, kes teatud diskrimineerimisega, mis ei tähenda muud kui liigitamist või vahetegemist, hakkama saanud. Nimelt mõnigi arvamusliider läheb pärast paari tüviteksti lugemist patta sildiga: vaata nime, pealkirja, lugeda pole vaja, kõik on ette teada. Ei välista, et ise võin paljudele samas pajas olla. Kuigi, kes mulle arvamusliider ütleb, saab kere peale, tähenduseta sõnade tarvitamine on ropendamisest hullem.
Vaat eks neiu Penu oleks lihtsalt seal potis, ma poleks teda elu sees elusast peast kohanud, kui polnuks üht jaburat juhtumit, mis ta meelde jättis.
Kutsuti kunagi mingile feministide aktiivile. Oletatavasti seksistliku sea tüüpilise näidisena. Kole, paks, karvane ja endaga jõledalt rahul. Loodetavasti täitsin rolli ootuspäraselt. Vähemalt lõi neiu Penu mõned päevad hiljem mu kvaliteetpäevalehes kenasti risti... ee... kristlik sümbol... noh, gaasitas ära või ma ka ei tea. Ise poleks teadnudki, juhiti tähelepanu.
Lühidalt käitusin küll ootuspäraselt. Istusin lohakalt, jalad laiali. Tõstsin irvitamiseks käe, kui küsiti, milline naine tunneb end kööki mõistetuna ja teatasin end olevat habemega naise. Mängisin punase telefoniga – spetsialistid ootasid õllekas ja saatsid sõnumeid, et mul nii igav ei oleks kuulata, kuidas naiste keha on teistmoodi kui meestel, nad elavad kauem ja kehvemini. Ajasin, jah, minu kõrvale paigutatud presidendiproua Eveliniga salajutte, ta nimelt lubas mulle leivajuuretist sokutada, ei olnud Eesti tuumasaladused. Normaalne tõbras. Mulle see jutt meeldis.
Aga nüüd võiks oletada, et kasutan võimalust neiu uus põhjapanev teos maha teha. Tagasikeeramise korras.
Ega keegi niikuinii usu, et polnud mõtteski. Kuigi oli, eestikas.
Ei läinud kaua, kui saadi aru, et ei pääse kuhugi. Et ei ole mingit mõtetki võtta seda kui kirjandust, olgu hea või halvana. Ikka täie rauaga hoiatusromaanikeseks vormitud lumehelbekese maailmavaate lehvitamine. Kultuuriantropoloogia materjal. Umbes nagu jälgida metslase hirmu välgu ees, kellele see on jumala hoiatus. Samas võib metslasele huvitav olla, miks loll massa potil käib, kui see ometi tähendab loomuvastast soolikate kokkuväänamist.
Kahetseda tuleb, et päris hea mõte, läbi mängida võimalik Hea Uus Ilm, on siin ära raisatud. Mis parata, lumehelbekesed on juba sellised ajaloo, matemaatika, füüsika, inimlikkuse eitajad, et väldivad loetute segamist igasugusesse oma unelmasse. Ehk võimalik mõttemäng teemal, mis siis juhtuks, kui segased, neiu maalitud õudukas siis marurahvuslased ja sigitusmeelsed, täielikult võimule tuleksid, on üsna visinana välja tulnud.
Polda küll eriti naine, aga hullemat võib välja mõelda vasaku jalaga. Abordi ärakeelamine, mis siin teoses õuduseks ruudus lauldud, oleks selle kõrval lalin. Huvitav, et õiguslased muudkui tantsivad abordi kui inimõiguse ümber, samas halvustades neid suguõdesid, kes peavadki seda rasestumisvastaseks vahendiks, lollideks. Ja miks õiguslus aina nabaalustel teemadel keerleb, on veel segasem.
Sõnaga, kole õnnetus tabab Eestit. Kapitalism, patriarhaat pistavad möllama. Väitekiri teemal "Rahvuslik range keelepoliitika kui rõhumise põhjus, tagajärg ja õigustus" jääb kaitsmata. Eriti kuna autor on Zeineb. Teadagi. Heterofašistid ja natsisead. No ja algatab ärksam osa midagi vastupanu taolist. Mis on suisa lõbustav. Arvata, et kui lumehelbekeste kollid võimule tulevad, ei kasuta nad ära roosade üles ehitatud Suurt Venda kohe roosade enda vastu. Mässujutud teatri sildi all... häh, kivimurru bussid oleks kohe ees seiklusmängule viimas.
Naljakas. Jabur. Omamoodi huvitav just lumehelbekese maailmapildi ja unelmate uurijale. Või on siin tegu peene irooniaga, millest paks siga aru ei saanud.
Toimetaja: Valner Valme