Madis Kolk: kultuuriajakirjanik ei saa elada enesekeskses mullis

Teater. Muusika. Kino tähistab aprillis kolmekümne viiendat sünnipäeva. Sel puhul tasus intervjueerida TMK peatoimetajat Madis Kolki, kes muuhulgas ütleb, et kuukiri ei ole uudistekanal ja sellega seoses ei pea TMK võidu jooksma online-meediaga ega isegi mitte Sirbi enama sotsiaalsusega. "See aga tähendab, et püstitame endale süvenemise nõude," lausus Kolk.
Kus asub TMK Eesti kultuuriajakirjanduse maastikul? Kas see koht on muutunud viimaste aastatega, kas te lubate endale nihkeid?
Eesti kultuuriajakirjanduse teemal on viimastel aastatel peetud üsna palju jututube ja kõnekoosolekuid. See hoogustus 2013. aasta lõpul seoses Sirbi ümber toimunuga ja see, et kultuuriajakirjanduse maastiku nii-öelda geodeetilist võrku üha uuesti üle mõõdetakse, on hea ja vajalik.
Kultuuriajakirjanduse ülesanded loomulikult muutuvad ajas. Kui Teater. Muusika. Kino kolmkümmend viis aastat tagasi asutati, esindas ta ju mingil moel kirglikku vastukultuuri süsteemile kui sellisele, nagu ka kõik muud tollased südametunnistusest juhitud loomingulised avaldused. Nihked toimuvad kogu aeg ja ma ei ole kindel, kui planeeritud need ühegi väljaande toimetuse poolt saavad olla. Maailm muutub, inimesed muutuvad, vaikselt nihkub ka Teater. Muusika. Kino, aga kindlasti ei ole tegemist revolutsiooniliste muutustega, vana lammutamisega.
Kui mina Teater. Muusika. Kinosse tulin, siis tundus algul mullegi, et ajakiri peaks võtma mingi kindla positsiooni, olgu siis poliitilisel parem-vasak skaalal või kultuurilises peavoolu ja avangardi kontekstis. Peagi sain aru, et see ei töötaks ega oleks ka vajalik. TMKs peavad sõna saama erinevad maailmavaated ja põlvkonnad. Nendevaheline debatt on ülioluline, kuid nad moodustavad erimeelsustele vaatamata ühise foorumi, TMK ei püüa kunstlikult ja epateerimise pärast nende vahele lõhesid lüüa. Meie sisuks on teater, muusika ja kino ning tekstiruumi saab just selline ideoloogia, mida konkreetne lavastus, film, kontsert või esseisti südamevalu kannavad. Eriti just praegusel valikupaljuse ajal, mil ka sotsiaalmeedia jaguneb huvirühmadeks ja kogukondadeks, ei tohi kultuuriajakirjandus oma autorkonda ja adressaati anonüümseks nivelleerida, vaid peab julgema pöörduda just isiklikult, teades, et on inimesi, keda just see või teine teema huvitab ja kõnetab ning et just TMK või Looming või Akadeemia on see ainuvõimalik platvorm sellesisuliseks mõttevahetuseks, isegi kui mõni oluline valdkond näib esmapilgul liiga spetsiifilise nišiteemana.
Kunsti tegijad, mõtlen eri valdkondade loojaid, kurdavad tihti, et ei saa meediast piisavalt tagasisidet oma loomingule. Kas kriitika, olgu teatri-, muusika-, filmi- või muu, on nii väiksel maal nagu Eesti mõeldud eelkõige spetsialistide ringkondadele, et mitte öelda tegijaile endale, või laiemale publikule, potentsiaalsetele kultuurihuvilistele? Esimesel juhul võib kultuur kaugeneda rahvast, keda samas ei tasu alahinnata, sest ei ole ühtset, amorfset massi nimega "rahvas", teisel juhul võib arvustus olla pelgalt pealiskaudne tutvustus.
Tagasisidet kultuurile, sealhulgas kultuuriajakirjandusele ei ole kunagi liiga palju. Kuna nii kunstiteoste loojad – eriti need, kes tegutsevad mingite institutsioonide seinte vahel – kui ka nende teoste kajastajad, kuivõrd on tegemist ikkagi ajakirjandusega, puutuvad kasvõi juba oma turundusosakondade kaudu pidevalt kokku niinimetatud rahva tahte või "publiku tellimuse" kriteeriumiga, tuleb endale eriti selgelt aru anda, kes on sinu publik ja milline on sinu ülesanne, isegi missioon. Rahvas või publik ei ole anonüümne, nime ja näota mass ja tema tahet või nii-öelda tellimust ei tohi ümardada ebamäärase ja oletusliku statistilise keskmiseni. Kultuuriajakirjandus peab oma lugeja üles leidma, temaga suhtlema, teda innustama ja harima, teda ka peale kasvatama, kuid selle tegevuse toimemehhanismid ei taandu sedavõrd välisele elevusele, nagu aeg-ajalt tundub, et kultuuriajakirjanduselt justkui oodatakse.
Kas eesti kultuuriajakirjandusel kirge jätkub?
Poolteist aastat tagasi ütles Tiit Hennoste, et vanas kultuuriajakirjanduses laiutab tuimus ja kirega ei tehta isegi mitte Müürilehte, küll aga näiteks Nihilisti (Institutsionaalne kultuurimeedia uusavangardses maailmas, Sirp 16. X 2015). Arvan, et mõistan Hennoste paatost ning eriti oluliseks pean sellest seda osa, mis puudutab ehk küsimust kultuuri ja kultuuriajakirjanduse poliitilisusest: kas ja milliste vahenditega peab kultuuris toimetav looja või kriitik järgima oma sotsiaalset südametunnistust. Ometi ei tähenda see seda, et kui suur osa kirglikku ühiskondlikku ja kultuurilist esmainfot vahetatakse 140tähemärgiste sõnumite kaudu, siis looja või uurija, kes on mitmeks aastaks sukeldunud ühe teema või kujundisüsteemi sügavikku, ei oleks kirglik. Pigem vastupidi. Sedalaadi loobumiste hinnaga süüvimised on meie keskendumisraskustega ajastul erakordselt hinnalised nii kirglikkuse kui tulemuste poolest ja nende protsesside mõtestamine on kultuuriajakirjanduse ülesanne ka siis, kui turuplatsil hetkeks tundub, et sind ei märgatagi esimesena. Eriti just siis.
Konkreetselt TMK mätta otsast sõnastaksin selle pika jutu ümber nii, et kui endiselt näen moodustumas selliseid sünergeetilisi välju, mille osalisteks on näiteks möödunud kevadel Von Krahli teatris lavale jõudnud Lauri Lagle lavastus "Paradiis", selle väga erinevate maitse-eelistustega publik, lavastusest tõukunud Luule Epneri tekst "Kaks tundi "Paradiisis"" (Teater. Muusika. Kino 2016, nr 10), mis kõigele lisaks pälvis ka teatriliidu kriitikapreemia ning sellele tagasisidet andnud erinevatesse kool- ja põlvkondadesse kuuluvad lugejad, siis näen, et kultuurimaastikul toimetatakse endiselt kirglikult. Žanrieelistuste erinevused on väiksem lõhe kui erinevus kultuurikire ja -tuimuse vahel, osakem vaid neid asju õigete tundlatega aistida.
Milline on TMK tööprotsess? Ja kuidas mõjutab TMK kultuurilisi protsesse Eestis?
Ärme loo endale illusioone, et ühiskondlikke ja kultuurilise protsesse juhitaks ühe või teise kultuuriväljaande toimetusest. Küünarnukitunne arvamusfestivalil on suur asi ja sellistest kohtumistest võib sündida ideid, mis innustavad inimesi, kes tõepoolest oma tegude ja eeskujuga maailma paremaks muudavad. Kasvõi ETV 5. aprilli saade "Suud puhtaks", kus käsitleti Kaur Kenderi kohtuprotsessi, näitas, et konkreetsest kultuuriteemalisest arutelust, mille tulemuseks peaks tõenäoliselt olema muudatus või täpsustus seadusandluses, ei saa keelduda isegi prokuratuuri esindaja, ehkki ta võiks ju öelda, et juhtum on jõudnud kohtuniku lõpliku otsuse tegemise faasi ning ta seetõttu seda ei kommenteeri. Samamoodi sünnib maailma muuta tahtvate inimeste jaoks impulsse lavastustest, filmidest või kontsertidest. Samas ei saa kultuuriajakirjanik elada enesekeskses mullis, et kuskilt jututoast või tema kirjutatud juhtkirjast saadud eufoorilise erutuse toel ongi juba midagi tehtud.
Seetõttu võin ma vist peatoimetajana paista väljapoole suhteliselt passiivsena, kaugelt vaadates ma justkui ei dirigeeri protsesse kuigi võimukalt. Aga minu väärtuseks on inimesed, kes midagi kirglikult teevad: toimetajad, kriitikud, uurijad, lavastajad, režissöörid, heliloojad, muusikud, näitlejad, produtsendid – ma pean nad üles leidma ja andma neile oma ajakirjas sõna. Toimetajana ei tsenseeri ma mõtet – kui tegemist ei ole just autorit ennast kahjustava lausrumaluse või faktiveaga – ja ma ei hakka autori teksti sisse õpetaja kombel punaseid küsimärke toksima just selle pärast, et mina ei pea ennast kirjutajast või tegijast kuidagi targemaks. Vastupidi, tahan ise koos lugejaga nende kohtumiste kaudu targemaks ja paremaks saada, kogeda midagi, mida ma enne märgata ei osanud.
Milline osa Eestis tehtavast kultuurist jõuab TMK kaante vahele?
Teater. Muusika. Kino aprillinumbris vestlesin ajakirja esimese peatoimetaja Jaak Alliku ning noorema põlvkonna kultuuriajakirjaniku Keiu Virroga ning selles vestlusringis heidab Allik tänasele kultuuriajakirjandusele, päevalehtedest populaarteaduslike ajakirjadeni, ette teatavat toimetamatust. Just sisulises ja temaatilises mõttes, selle protsessi osas, mis algab juba autorivalikust ja talle esitatud ülesande sõnastusest. Allik toob eeskujuks TMK omaaegse legendaarse teatritoimetaja Reet Neimari kindlakäelise visiooni, kuidas Eesti teatripilti tuleb kajastada. Neimari tänuliku õpilasena olen selle kriitikaga paljuski nõus, kuid siiski tunnen, et tänases fragmenteerunud maailmas ei ole ühe väljaande näo järgi võimalik maailmu luua.
Kui kõnelda näiteks teatripildist, aga sama kehtib ka muusika ja kino kohta, siis parima tahtmise juures ei ole võimalik seda tervikuna kaardistada, eri autorite vaatepunktide ning lavastuste kvaliteedi kaudu nende vahel proportsionaalselt ära jagatud mahu ja arvamustonaalsuse abil lugeja väärtushinnanguid kujundada. Kui vaatame igal aastal erinevates ülikoolides diplomeeritavate humanitaaride hulka, siis peaks autorite pink ju üsna pikk olema, aga sellegipoolest ei ole.
Arvestades kultuuriväljaande piiratud mahtu, ei tõuse mu käsi jagama autoritele ülesandeid lihtsalt meie kultuurimaastiku kaardistamiseks mööda esietendunud uudisteoseid. Selleks ei oleks vaja professionaalseid toimetajaid või isikupäraseid autoreid, võiksin esitada lihtsalt peatoimetaja visiooni, et usinad praktikandid selle ellu viiksid. Autorite valikul tahame ikka seda, et lugeja saaks osa just selle või teise mõtleja maailmavaatest, filtrivärvidest, mille kaudu just tema kunsti ja selle ühiskondlikke seoseid näeb. Olulisem kui lavastuste paremusjärjestus on autori kaudu saadud jagatud maailmavaade, arusaam, mida see või teine kunstiteos just praegu meie jaoks tähendada võib. Väärtuslik on just see, mida ühes lavastuses näeb näiteks Ivika Sillar, Luule Epner, Pille-Riin Purje või Valle-Sten Maiste. Teatri tervikpildi kaardistamine peab paratamatult jääma päevalehtede ja blogide kanda, ajakiri saab esitada mõtestamismudeleid, lootes, et nende juurdudes on ka maailma paremaks muuta soovivate inimeste ring juba laiem.
Kuidas suhtud toimetajana teksti? Mida üldse pidada kultuuriajakirjanduses teksti näol resultaadiks?
Toimetajana püüan lähtuda Friedebert Tuglase toimetajaprintsiibist: saada aru, mida autor mõtles ja aidata tal see parimal moel esile tuua. Eriti just nooremate autorite puhul tähendab see mõnikord ka teksti oma käega ümberkujundamist – seda aga viisil, mis respekteerib nii autori enda isikupärast stiili kui tema mõtteid, muidugi eeldusel, et need mõlemad on tal olemas. Noor autor õpib ennekõike oma avaldatud tekstide kaudu, võrreldes oma teksti algversiooni toimetatud variandiga ning saades sellele tagasisidet.
See on huvitav fenomen, et autor – mina ise kaasa arvatud – ei taju tegelikult oma kirjapandud teksti. Umbes samamoodi, nagu inimesele tundub tihti, et tema salvestatud hääl ei ole tema oma. Toimetaja peab olema selles küsimuses tundlik. Võiks isegi öelda, et kui toimetajatöö välja paistab, on see lohakalt tehtud või siis tegemata jäänud. Toimetaja, kes paneb autori teksti ridade lõppu küsimärke ja kategoorilisi hüüatusi "ei saa aru!", ei tahagi pahatihti aru saada. Mõnes mõttes on see kergema vastupanu teed minek: saata tekst autorile tagasi ja näidata talle kinnikaetud peeglit. Ma eeldan, et kui autor juba teksti ära saatis, siis hetkel on see ülim, mida ta suutis. Ma lähen toimetajana selle teksti sisse ja püüan mõista nii autori maailma kui ka selle kaudu kajastatud kunstiteose maailma. Vajadusel muudan teksti, aga mitte robustsel, teemaplokkide mahakustutamise meetodil, vaid pigem suunates, sõnu lauses ümber asetades, vajadusel neid ka tähendusnüansside erinevuse tõttu asendades.
On olnud juhuseid, kus nii-öelda õhu väljalaskmise kaudu olen autori tekstimahtu vähendanud poole võrra nii, et autorile on tundunud, et ta tekstiga ei olegi justkui midagi tehtud. "Kirjutasin nii hea teksti!" See on tegelikult tunnustus toimetajale, mis siis, et ta seda kunagi otsesõnu kätte ei saa, vaid pälvib pigem kriitikat toimetamatuse pärast.
Sellega haakub ka küsimus, mida üldse pidada kultuuriajakirjanduses teksti näol resultaadiks. On juhuseid, kus autor on andnud endast parima, kuigi see parim ei ole võibolla koolipapalikult hinnates 5+, küll aga näen, et vaatamata sellele, et see konkreetne autor ei suuda hetkel enam kõrgemaid mägesid paigast nihutada, asetub see tekst koos mõne teise tekstiga sellisesse dialoogi, et sellest moodustunud tervikust saavad järgmised autorid mingi kunstinähtuse mõtestamisel juba kui loodud vundamendist edasi liikuda.
Tervik ei teki alati ühe teksti raames, eriti võimsad on just need tekstidevahelised suhtlused. Vahel tundub ka, et noore ja eeldatavalt vihase või kirgliku autori puhul pärsib mõttelendu enesetsensuur. Siis tuleb teda julgustada, et "usu mind, kui sa tõesti midagi liiga transgressiivset teed, küll siis toimetaja annab tagasisidet". Siiani ei ole ma toimetajapositsioonilt küll midagi tsenseerima pidanud, pigem kipub aeg-ajalt tekst ise laekumata jääma.
Sarnane on minu suhtumine ka Teater. Muusika. Kino kolleegidesse. Muusikatoimetaja Tiina Õunal on plaan ja mõte, minu asi on selleks ajakirjas ruumi leida. Legendaarne ja teenekas kinotoimetaja Sulev Teinemaa on samuti aastatega välja kujundanud oma väga isikupärase toimetajakäekirja. Hetkel on väga tore näha, kuidas sünteesib neid mõjutusi oma värskete ideedega meie uus kinotoimetaja Donald Tomberg.
Mis on TMK trumbid? Minu arvates üheks tugevaimaks on kindlasti põhjalikud persoonilood, intervjuud.
Nii palju, kui oma tegevusele tagasisidet oleme saanud, tundub tõesti, et pikad ja põhjalikud intervjuud on need, mida tahetakse lugeda, vaatamata elutempo kiirenemisele. Võibolla just seda enam, sest need ei ole ju niivõrd päevakajalised vestlused. Sellises mahus portreesid on teistes väljaannetes raskem avaldada, sest räägime oma intervjuudes tõepoolest esmajoones looja tööst, mitte niivõrd tema eraelust või mõnest hetkel esile kerkinud meediasündmusest.
Samuti oleme saanud positiivset tagasisidet ajalooteemalistele lugudele, kuigi võiks ju arvata, et see ei ole kuigi atraktiivne valdkond. Kõige selle tõttu oleme vaatamata mõningasele välisele survele jäänud truuks ka oma formaadile. Mitte ainult selleks, et eristuda poeriiulitel A4 suuruses väljaannetest, vaid ka selle pärast, et selline raamatuformaat võimaldab inimesel ennem ajakiri mõne pikema ja põhjalikuma teksti tõttu näiteks suvepuhkuse ootuses riiulile panna, mitte kotipõhja kortsuma jätta ning seejärel utiliseerida ja unustada.
Kui neid trumpe seostada konservatiivsuse märksõnaga, siis tähendab konservatiivsus ikkagi juurtega minevikust oleviku kaudu tulevikku kantavat järjepidevust, mitte anakronismi.
On ka mõni nõrk koht? Või tahk, mida tahaks arendada?
Nõrgad kohad on pigem väljakutsed ja ülesanded, nii et eeskätt just teemad, millega püüame edaspidi jõudumööda rohkem tegelda. Kindlasti näiteks veebileht ja nähtavus sotsiaalmeedias, mis ei ole olnud hetkel lihtsalt prioriteet, kuid mis ei tähenda, et peaksime seda vähetähtsaks.
Siit jõuame teemani "noored ja kultuuriajakirjandus". Kuidas noori hoida väärikate ja kaalukate kultuuriväljaannete küljes nagu Teater. Muusika. Kino, Vikerkaar, Looming, Akadeemia, Keel ja Kirjandus?
Kõigi kultuuriväljaannete ühine mure on ka noore lugejaskonna peale kasvatamine. See on keeruline ja tundlik probleem, aga see ei tohiks kõlama jääda pessimistlikus võtmes. Umbes samamoodi, nagu ei tohiks halada, et tuleb islam ja hävitab Euroopa kristliku identiteedi, vaid tuleks sel juhul elada ise kristlasena ja näidata oma isiklikku eeskuju, peaks ka kultuuri järjepidevust põlvkondade vahel hoidma eeskuju kaudu.
TMKl on oma lojaalne lugejaskond nende inimeste näol, kes on jäänud meiega ajakirja asutamishetkest alates. Paratamatult ei saa sama eeldada keskealiselt põlvkonnalt, kel on oma elus palju muid olulisi ülesandeid. Küll aga näen rõõmuga just noorema generatsiooni huvi kultuuriajakirjanduse vastu. Sealt sirgub ärksaid autoreid ja nõnda hakkavad lugema ka nende sõbrad ja mõttekaaslased. Ülikooli lõpetanud ja elu oma reeglite järgi üles ehitavat inimest vägisi kultuuriajakirjanduse külge ei köida, tema puhul on lootus, et ta jõuab selleni isikliku vajaduse tõttu kunagi hiljem. Küll aga saab seda huvi tekitada kooli ajal, ja siin peaksid kultuuri- ja haridusringkonnad omavahel tihedamat koostööd tegema. TMK on seda jõudumööda püüdnud. Kui noor kirjutab, siis noor loeb. Ja siinkohal ei räägi ma inimese vanusest, vaid huvifookusest. Kui vanemal kriitikul on huvi noorema kunstniku vastu või vastupidi ja ta seda ka väljendab, siis on noorem generatsioon kaasatud. Väärika ja kaaluka ajakirja eelis on see, et kirjutaja saab luua seoseid, avada ajaloos toimunud nihkeid ja tuua need võrdlusse tänapäevas.
Me kõik tahame osaleda maailmas, eemaldumine ja eraldumine algab hetkest, mil öeldakse endale välja, et see ei ole minu maailm, see ajalugu, millest Teater. Muusika. Kino räägib, ei ole minu ajalugu. Sellist vastandumist tahaksin osata vältida.
TMK kui kuukirja üks mõte on ilmselt jäädvustada ja mõtestada kultuuris väärikat ja huvitavat, nagu eelpool ütlesid, see on lähedane raamatule ja mitte ainult väliselt formaadilt. Kas vastandute aeglasema väljaandena ka vilkamale online’ile?
Teater. Muusika. Kino on oma kuus korra ilmumisega väga heas positsioonis. Me ei ole uudistekanal ja sellega seoses ei pea me võidu jooksma ka online-meediaga ega isegi mitte Sirbi enama sotsiaalsusega. See aga tähendab, et püstitame endale süvenemise nõude. Siinkohal hakkab aga muidugi ka raha määrama. Jah, meil on võimalus süveneda teemadesse, aga selle süvenemise jooksul peab ka kirjutaja ise ellu jääma. Me peame selle eelise, mida pakub pikem kirjastamistsükkel, rohkem enda kasuks suutma pöörata.
Kui meie kasutuses on aga samasugused ressursid, mis kiiretel uudisteportaalidel, siis on oht oma eelis kaotada.
Mida argikiirus kultuurielus osalemise suhtes kaasa on toonud?
Kiire ja kunstlikult tagant kiirustatud aeg nõuab kahtlemata ohvreid, kuid sellegipoolest ei tohi siin enesehaletsusse langeda. Meil on missioonitundelisi autoreid, keda ei motiveeri üksnes honorar ning ma ei ole ka kultuuriväljaannete ja päevalehtede kultuuritoimetuste puhul täheldanud sisulisi piiranguid või ette antud formaate (ausam oleks täpsustada, et nende piirangute osas on olnud hullemaid aegu, praegu on autoril ikka suhteliselt vabad käed).
Üks uus nähtus on aga ilmnemas küll. Praktikud väidavad vahel, et tänapäeva kiires maailmas ei pea enam ise reaalselt teatrisse kohale minema. Lugedes tutvustavaid tekste, hiljem ka analüüse ja kriitikat, saab üldpildi kokku. Kõigi kultuuriportaalide, ajalehtede, ajakirjade ja netiportaalide peale kokku moodustub pilt toimuvast. Nõnda on ilmselt võimalik kujundada mulje, võibolla seda ka ise edasi anda, nägemata eelnevalt lavastust või osalemata kontserdil. Seda tuleb võtta tunnustusena kultuurikriitikutele ja kultuuritegijatele. Kirjeldatakse nähtusi perspektiivis, ei keskenduta enam konkreetsele sündmusele, vaid kontekstile selle sündmuse ümber.
Loomulikult on see omamoodi paradoks ja praktikas võib see muutuda ohuks, uss justkui sööks ennast sabast ja varsti jäävad saalid inimestest tühjaks. Kuid sellesse ma siiski ei usu, internetiajastu, tohutu ajapuudus ja reaalselt sündmustel osalemise keerukus ei tähenda, et miski kõrge ja väärtuslik on hävimisohus, olukord lihtsalt muutub ja neid muutusi saab aeglasema ilmumistempo juures jälgida. Tähtis ei ole amokki joosta, vaid olukordades osaleda. Küll aga võivad seeläbi lisaks uutele meediakanalitele lisanduda ka uued kriitikažanrid.
Kuidas teie veebilehega lood, kas selle osakaal tõuseb, ja kas lugejate profiil on muutunud?
Sihtasutuse Kultuurileht väljaannete kontekstis on meie veebilehe loetavus võrreldav umbes ajakirja Looming veebilehega. Nagu öeldud, on see üks järgmisi ülesandeid, millega tahame tegelda. Kindlasti jõuab just veebilehe kaudu meieni ka noorem või avangardsem lugejaskond. Kui enne sai öeldud, et meie populaarseimad lood on intervjuud ja ajalookäsitlused, samuti teatriankeet, siis näiteks tänavuse aasta esimese nelja kuu statistika kohaselt on meie loetuimad veebilehe lood Kaja Kannu arvustus "Vaikimine on kuldne, teip hõbedane" (TMK 2017, nr 1) festivalist NU Performance 2016 ja Sander Rebase essee "Ma mõtlesin, et sa eelistad kujundlikumat kõnepruuki" (TMK 2017, nr 3).
Milline näeb TMK välja kümne aasta pärast? Või millest koosneb, oleks ehk sügavam küsida?
Ma hoidun siinkohal ülimalt ahvatlevast ulmeliste visioonide kiusatusest. Seda peaasjalikult põhjusel, et pahatihti kipume ka tulevikku kujutama enda oleviku pealt ja nõnda kapseldame end taas mingisse mulli, milles on ehk tore enda lennukaid mõtteid imetleda, kuid mis ei arvesta reaalsete loojate, reaalsete autorite ja reaalsete lugejate vajadustega. Mingem tulevikku selle konservatiivse minevikuteadmisega, et iga tarkus on oluline pagas ja ajateljel ei tohiks end ühestki mõjutusest ära lõigata.
Nii nagu iga hea näitleja teeb iga päev hääleharjutusi või iga muusik häälestab oma pilli, peab ka iga kultuurivaatleja alustama iga päeva meeleharjutustega, adumaks, mis ta ümber toimub, minetamata sealjuures oma idealistlikku programmi sellest, mis ta tahaks, et ta ümber toimuks. Tehnikad ja žanrid muutuvad ning varieeruvad, kuid toimetaja ja autori põhiülesanne oma ajastu kultuuripildi suhtes jääb samaks, mis tal oli ka 35 aastat tagasi.
Aitäh ja palju õnne!