Arvustus. The Werg tegi targa plaadi ({{commentsTotal}})

The Werg
The Werg Autor/allikas: Alar Truu

Uus plaat
The Werg
"The Werg" (ise välja antud)
7/10

Oma Facebooki lehel nimetab neljaliikmeline The Werg end lühidalt eksperimentaalset post-rock'i mängivaks bändiks. Eksperimentaalsus võib tähendada avatust katsetustele, teisalt ka teatud ebakindlust, kindla kõlapildi või omakuva puudumist.

Nende eksperimentaalsust tuleb mõista pigem esimeses tähenduses - tehniliselt lihvitud pillikäsitlusoskus, albumi helikeel ja produktsioon annavad tervikliku plaadi, hillitsetud helirännaku läbi proge ja post-rock'ist tuttavate motiivide. The Wergi muusikas puudub post-rock'ile omane depressiivsus või lammutuslik alge, nende muusikaline maailmatunnetus on pigem helge, positiivne, ülesehitav, iga kordus viib kuhugi edasi, siht on võetud kõrgematele tasanditele, mitte inimolemuse tumedama poole põhjatusse.

Post-rock'i intensiivsus lahustub progerocki ilutsevas pillisõrmitsemises, lootusrikkas avatuses ja lahkuses. See on raadiotallinlik "puhas muusika ja head uudised", ambitsioonitu iseolemine, mis on hoiakuna väga tervitatav kõigi n-ö "ollatahtmiste" taustal.

Juba lugu "Illusion" näitab, et The Wergil on potentsiaali ka pikemateks kompositsioonideks, siitpeale ei jäta maha tunne, et tegu on justkui proovialbumiga, sämpleriga, mille eesmärk on tutvustada tegelikku albumit. The Werg tekitab tahtmise, kuid ei rahulda seda.

Kui muusikas läheb nelik enam-vähem kindla peale välja - nad teavad, mida teevad ja kuidas seda saavutada -, siis albumi kujunduses ja kontseptsioonis on palju ebakindlust. Vikerkaarevärvid ja segadusse ajavad tekstid vähendavad positiivset üldmuljet. Mida näiteks peaks mõtlema loo "Beanie Trap" saatelausest "Peale muusika on keha katmas üksnes müts ta peas"? Kas viitab see "alasti" hingele, mille bänd kuulaja ette laotab?

Olgu kuidas on, The Wergi muusika ongi ju tegelikult instrumentaalne, lihtsad lood ning meloodiad avanevad läbi korduste, läbi- ja ülemängimiste ning nii neid peabki võtma, mitte süüvima plaadi kujundussaladustesse, millel samuti oma osa bändi kuvandiloomes.

Albumi lõpulood "Taiko" ja "Taiko Epilogue" raamistavad albumi kui terviku, mille stilistiline määratlus võibki olla atmosfäärilise progetunnetusega tehtud post-rock - lähenemine, mille poolest on The Werg siinsel muusikamaastikul ehk isegi ainulaadne.

The Wergi esimene ja nimialbum on tasakaalukas plaat, ta ei peleta ega ka tõmba, vaid laseb olla. Tark plaat.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: