Filmi "Tagasi pole vaja" muudab eriliseks see, et enamik pea- kui kõrvaltegelastest pole professionaalsed näitlejad, vaid autistliku häirega inimesed ise. Tribeca festivalil kolm auhinda võitnud ja filmipressis hulga positiivset tagasisidet saanud linateos vaatleb meie seas elavaid ja igapäevaselt hakkama saada üritavaid autiste, kes ei taha olla elus vaid passiivsed osalejad.

Lisaks kinnitas Tartuff kavva Brian Crano filmi "Nõusolek", šveitslanna Petra Volpe filmi "Jumalik kord" ja norraka Rune Denstad Langlo filmi "Tere tulemast Norrasse!".

Tartuff toimub 7. kuni 12. augustini peamiselt Tartus Raekoja platsil, kuhu tuleb 1500 istekohta. Lisaks mängufilmidele näidatakse Athena keskuses dokumentaalfilme ja osaleda saab eriüritustel. Kõik linateosed on vaatajatele tasuta ja mängufilmid on varustatud ka eestikeelse tõlkega.

Filmidest lähemalt:

"Tagasi pole vaja" ("Keep the Change"), rež: Rachel Israel

David elab kõrgema keskklassi peres privilegeeritud elu ja on üsna enesekindel oma erakordsuses. Kui ta pärast väikest intsidenti politseiga suunatakse täiskasvanud autistide tugigruppi, tabab teda kerge šokk ja ta keeldub teiste omasuguste hulka kuuluvust tunnistamast.
Kuid saatus tahab teisiti ja tema grupipartnerist Sarah’st kujuneb Davidi jaoks midagi enamat. Koos käiakse New Yorki uudistamas ja tehakse iseseisvaid retki kodust kaugemale. Kohanemine ei ole kerge ja haiget tegemist pole võimalik vältida, kuid see on osa kahe armunu arengust ning mis peab juhtuma, see juhtub.

Rachel Israeli motiveeris kirjutama ja filmima tema autistliku tuttava Brandon Polansky (kes filmis Davidi osa täidab) elu ning filmi autor soovis muuta inimeste arusaama autistidest kui passiivsetest elus osalejatest. Ka teise peaosalise, Sarah’ osatäitjaks osutus pärast pikka valikuperioodi tugevalt autistlik Samantha Elisofon, kes saab oma rolliga lausa vaimustavalt hakkama.

"Jumalik kord" ("Die göttliche Ordnung"), rež: Petra Volpe

Kas teadsite, et eesrindlik Šveits oli üks viimaseid vabariike sealpool raudset eesriiet, kus naised endale valimisõiguse kätte võitlesid? 1960ndatel hääletas enamik sealsetest meestest naiste valimisõiguse referendumil seaduse vastu ja nii pidid Šveitsi naised ootama peaaegu kümme aastat, enne kui said hakata meestega võrdselt ühiskonnas kaasa rääkima.

Feel-good retrokomöödia võtmes valminud "Jumalik kord", mille sarmikas peaosatäitja Marie Leuenberger teenis täiesti õigustatult kevadisel Tribeca filmifestivalil parima naisosatäitja preemia, ongi antud sündmustest inspiratsiooni ammutanud ja viib meid 1970ndate alguse Šveitsi mägikülla: kohta, kus meeste sõna maksab ja naised teavad, mis eesmärgil nad siia ilma sündinud on – loomulikult koduperenaisteks.

Ka noor abielunaine Nora (Marie Leuenberger) elab aastaid teadmises, et tema kui naise kohus on oodata töölt tulevat meest, soe toit valmis, hoolitseda majapidamise eest ja vaadata, et lapsed korralikult õpiksid. Paraku ei jää muutused kiiretempolises Euroopa poliitilises elus mõjutamata ka Nora elu, ja hakkajal naisel hakkab meeltes kõlksuma plaan, kuidas ärgitada oma küla naisi enda õiguste eest võitlema. Kui alguses kuulatakse tema kõnesid vabadusest valida kui hullumeelse sonimist, siis pärast seda, kui temaga ühineb pea kogu naistevägi, kes hülgab mitmeks päevaks oma kodu, mehed ja lapsed, saab selgeks, et muutuste tuuled on jõudnud ka sellesse väikekülla.

"Nõusolek" ("Permission"), rež: Brian Crano

Jõulueelses hipsterlikus New Yorgi Brooklyn Heightsi ja Boerum Hilli kandis aset leidev terase huumoriga soe ja romantiline nüüdisaegne lugu ilusatest inimestest, kes ühel hetkel küsivad endalt, kas elul on neile veel midagi pakkuda peale supertoreda kaaslase, hea töökoha ja kohe valmiva uue hubase kodu klassikalises ja väärikas ridamajas. Vahest natuke erutavaid seiklusi, läbi mille end uuesti avastada?

Filmis jälgitakse kahe paari suhete arenguid. Anna (Rebecca Hall) ja Will (Dan Stevens) on valmis kolima uude koju ja loogiliselt valmistuma perekonna loomiseks, kuhu kuuluvad lapsed, jõulupuu kaunistamine a sulnid jalutuskäigud Riverside’il. Kuid Anna lööb kõhklema ja turvaline väikekodanlik tulevik tundub talle hirmutav. Anna vend Hale (David Joseph Craig) elab oma partneri Reece’iga (Morgan Spector) läbi täpselt vastupidist protsessi, kus just tema ei näe tulevikku ilma lasteta; selleks aga pole omakorda valmis tema teinepool.
Peale suurepärase keskkonna teeb filmi võluvaks paaride loomulik ekraanikeemia ja mõnus huumor.

"Tere tulemast Norrasse!" ("Welcome to Norway"), rež: Rune Denstad Langlo

Primus, keda kehastab Eesti publikule tuttav Anders Baasmo Christiansen ("Kon-Tiki"), on sattunud kehvade otsuste tõttu majanduslikku kitsikusse: oodatud turistide hordid ei ole Põhja-Norrasse ilmunud ja suusakeskuseks ehitatud maja seisab tühjana. Nii on Primusesse usu kaotanud ka tema naine ja tütar, kes pole selle karge elumuutusega sugugi nõus. Mees annab endast parima, et allakäigutrepil suunda muuta, ja võtab ette pagulaskeskuse loomise, et hoolimata oma vastumeelsusest sisserändajate vastu kriisist siiski kasu lõigata. Komejantlik situatsioon hakkab aga lumepallina hoogu koguma, kui Primuse meeleheiteks saabuvad pearahakarja asemel külmale tühermaale hoopis värvikamad isiksused.

"Tere tulemast Norrasse!" miksib suurepäraselt musta huumorit ühiskonnakriitikaga. Ootamatud liidud eri tegelaste vahel nihutavad perspektiive nii filmis endas kui ka vaatajais: inimesed on ju ennekõike inimesed, kas siis direktiivide kiuste või ehk just nende abil. Samas on positiivne, et linateos ei võta endale õpetajarolli ja hoidub moraalitsemisest. See, mis on lõppude lõpuks õige, jääb igaühe enda otsustada.