Toby Marksiga ühenduda oli ülilihtne. Ta vastas esimesele meilile 20 sekundiga. Inglismaa pealinna lõunaosas reivikultuuri kõrgajal artistiks sirgunud ja Banco De Gaia nime taha peitunud Marks jõudis oma esimese stuudioalbumini 30aastaselt ja teenis kohe välja Mercury Prize´i nominatsiooni. Olgugi et minule praeguses zeitgeist´is näis suhteliselt keeruline tema kataloogiga (Discogsi järgi 15 täispikka ühikut) kiirkorras tähenduslikku sidet saavutada, jäävad Banco De Gaia tööd omas ajas väljapaistvaks näiteks sellest, kuidas klubimuusika agressiivsesse rütmikasse orientalistlikke noote, dub´i ja rituaalsust põimida.

Teid teatakse kui Araabia ja Lähis-Ida folgi, reggae-rütmide ning elektroonilise tantsumuusika segajat. Kuidas positsioneerite end paljulevinud mõiste "autentsus" suhtes?

Ma ei usu, et autentsus mu loomingu kontekstis oluline oleks. Ma kipun käsitlema helisid nende kultuurilist konteksti ilmtingimata silmas pidamata. Tõepoolest, mulle meeldib võtta helid kontekstist välja ja segada neid muuga, et luua midagi uut, mis võib, aga ei pea seostuma mingite kultuuride ja traditsioonidega. Äärmuslik näide sellest oleks näiteks merikajakate hääl, mida võin kasutada lisamaks loomingule "eksootilisust", mitte püüdmaks luua looduslikku helimaastikku. Sama loogika kehtib ka india sitari või türgi uudi kasutamisel.

Kuidas teie huvi eksootilisemat sorti saundide vastu üldse tärkas?

Kasvasin üles Londonis 60ndatel ja 70ndatel ning olin pidevalt ümbritsetud erinevate kultuuride helidest ja lõhnadest. Kuulasin Pink Floydi ja biitleid, kelle mõjul idee eri kultuuride elemente siduda tekkis. Mäletan, et kuulasin umbes kümneaastasena Pink Floydi lugu "Echoes" ning mulle tundus, et see on täiesti "normaalne" muusika, mida kõik teisedki kuulavad. Loo keskel ilmnev abstraktne osa ei näinud mulle kunagi veider, aga see-eest intrigeeriv ja erutav.

Nüüdisajal saame kuulda lademetes nn kontseptroonikat, mis on mässitud vähem või rohkem poliitiliste steitmentide rägastikku. Kui oluline on poliitiline seisukohavõtt teie loomingus? Albumil "Last Train to Lhasa" te ilmselt sellest ei pääsenud.

See album ei olnud iseenesest poliitiline, aga ma otsustasin sellise albumikujunduse kasuks, mis tõstaks teadlikkust tiibetlaste olukorrast Hiina võimu all. Olin tollal (ja olen siiani) mures sealse situatsiooni pärast. Veel üks varjamatult poliitiline album on minu "You Are Here", mida inspireeris osaliselt Iraagi sõda ja USA välispoliitika laiemalt. Albumi "Farewell Ferengistan" kontseptsioonis, eriti kaanekujunduses ja pealkirjas, võib ka näha kapitalistliku, globaalse vabaturumajanduse kriitikat.

Vikipeedia sedastab, et "Last Train to Lhasal" sämplisite ainult ühte n-ö Tiibeti saundi.

See on tõsi. Seal on omajagu sämpleid, aga ainult üks neist pärineb Tiibetist (iroonilisel kombel loos "China"). Ju see siis selgitab ka seda, mida ma autentsuse kohta rääkisin. Kui ma sämplipanku läbi töötan, siis ma just palju nootidele ja nimedel tähelepanu ei pööra. Ma lihtsalt kuulan n-ö puhtaid helisid ning sobitan neid kokku omale meelepärasel viisil.

Kas selles, sageli pärimuslikku kandvas alusmaterjalis on kohati ka midagi sellist, mis määrab nii kindlalt loo meeleolu, tööprotsessi meetodi või mingi seisundi ära, et te lihtsalt ei raatsi seda modifitseerida. Teisisõnu, kas seate oma interpretatsioonile sellest tulenevalt mingisuguseid piiranguid?

Kindlasti. Mõned elemendid on õiged täpselt nii nagu nad on ning sageli mingi kindla heli meeleolu või toime seab just sellisena aluse kõigele muule. Aga see pole alati nii. Vahel muudan midagi minoorist mažoori näiteks või panen mingi sektsiooni korduma nii, nagu ta originaalmaterjalis ei olnud. Alati on miski – instrument, sämpel või rütm –, mis defineerib suuna, kuhu ka kõik ülejäänu liikuma peab. Osa minu töö lõbust on olemuslikult erinevate osiste kokku sobitamine. Kordan ennast: ma ei mõtle üldiselt helide tähenduse peale, ka näiteks võõrkeelset teksti kasutades. Vahel on see isegi ingliskeelsete fragmentidega nii.

Kuidas on teie muusikalised ambitsioonid rohkem kui 30aastase karjääri vältel muutunud?

Alguses olin lihtsalt üks poiss, kes alles õppis muusikat tegema, tahtsin käia oma muusikaliste kangelaste jälgedes. Toona olid avalikkuses rockstaarid, kes lendavad mööda maailma ringi, ööbivad kallites hotellides, pidutsevad lakkamatult ning loomulikult mängivad neid jumaldavatele fännidele.

Järk-järgult saavutasingi osa sellest mudelist, aga seisin silmitsi dilemmaga: kas järgida oma sisemist muusikalist impulssi, kuhu iganes see mind ka ei viiks, või pakkuda fännidele seda, mis ma tean, et neile meeldib, et saaks edasi uhkeid lennureise ja hotelle nautida.

Kolmandal albumil "Big Men Cry" üritasin avastada ambientsemat ja eksperimentaalsemat lähenemist, mis mind toona väga huvitas, et see ei kukuks välja lihtsalt "Last Train to Lhasa" Vol. 2na. Siis tundus, et see oli fännidele liiga raske pähkel, seda ei võetud nii hästi vastu kui kahte esimest. Hiljutine 20. juubeli re-reliis aga näitas, et tuumik minu fännidest on mulle alati järgnenud ning võib öelda, et otsus mitte turvatsooni püsima jääda oli õige. Seda kinnitas ka minu viimane album "The 9th of Nine Hearts" eelmisel aastal, mis on rohkem progerocki ja elektroakustika/ avangardi, mitte house´i ja techno mõjutustega. See võeti väga hästi vastu ja tundub, et minu publik areneb minuga samal viisil ühes rütmis. Ma olen alati püüelnud saavutamatu perfektsionismi poole ja mida vanemaks ma saan, seda olulisemaks see taotlus muutub ning mure žanrite, moe ja publiku vastuvõtu pärast taandub.

Banco De Gaia 1992. aastal. Allikas: Toby Marks

Mis on teie lemmikvidin teie tehnikapargist?

Sellele on kaks vastust. Heliloojana annab arvuti ja asjakohane tarkvara mulle avara võimaluse uurida abstraktseid maailmu, mida nende olemasoluta teha ei saaks. Muusikuna pean oluliseks oma Fender Stratocasterit. Seda elavas esituses mängida, eriti teiste muusikutega koos, elab arvuti heliskulpturismist hoopis teises maailmas, aga on samavõrra rahuldust pakkuv.

Milline žanr või konditsioon on teie loomingu terminus a quo?

Progerock ja ambient olid minu esimesed armastused, mida ma isegi luua püüdsin, kuni ma 80ndate lõpul enda jaoks acid house´i avastasin, õppides, et tantsida on ka OK! Leidsin end ristteel. Raha polnud palju ning oli vaja langetada valik, kas osta mitmerealine lintmakk, et salvestada Windham Hill-stiilis ambientseid akustilisi kitarrimuusika instrumentaale või soetada sämpler ja trummimasin ning uurida, milles see tantsumuusikavärk üldse seisneb. Eks saate isegi aru, kumb variant reaalsuseks sai.

Kas vaatlete oma live-esitust pigem intellektuaalsete või afektiivsete kategooriate läbi? Kui palju on seal spontaansust?

Enamik minu etteastetest kipuvad olema suunatud tantsivale publikule, nii et Kukemuru kontsert tuleb natuke ebatavaline. Tantsupeo kontekstis proovin tunnetada publiku flow´d, et kas energia kasvab või kahaneb, proovides sellele vastavalt reageerida. Kui päris otse võtta, siis igasuguse tehnoloogiaga töötamine nõuab mingit intellektuaalset suhestumist, aga aastate jooksul olen ma jõudnud tehnikateni, mis lubavad mul sellest suure osa "autopiloodi" peale lülitada, et vabaneda ümbritseva tunde ja emotsiooni vastuvõtuks. Ausalt öeldes, ma ei tea, kuidas see kõik Kukemurul välja hakkab nägema. Mulle meeldib ambient-sette teha, aga iga selline on minugi jaoks avastuslik rännak, mille stardipunkti ma võin ju teada, aga järgnevat ei pruugi aimata. Sellistes tingimustes ei ole publiku vastuvõtt nii varjamatu, seega mind juhib pigem enda seesmine flow, mis võib iga päev ja igal kontserdil erinev olla.

Kuidas üldse live-muusikat defineerida ajal, kui see on pahatihti võrdsustatud lihtsalt mälupulga pealt mahamängimisega?

Olen seda küsimust esitanud endale ajast kui alustasin elektroonikaga tegelemist. Kompromiss on kuskil täielikult live´is loodud etteaste ning lihtsalt kuulamiseks ja vaatlemiseks huvitava etteaste vahepeal. Mu personaalne lahendus sellele mõistatusele on aastate jooksul varieerunud, alustades taustaträkkidele live-sämplite ja sündi mängimisest (algusaegadel) kuni viieliikmelise ansamblini, mis taustaträkkidega kaasa mängib, lisaks igasugused variandid, mis kuskile vahepeale jäävad. Ambient-kontsertidel valmistan ette mõned taustaträkid ning lisan sinna live´is elemente ning miksin. Mu isiklik arvamus on see, et publik saagu pigem kuulma hästi esitletud head muusikat, mitte tingimata täieliku live´is esitatud etteastet, mis võib väga lihtsalt muutuda kordavaks ja kujutlusvõimetuks. Näiteks oleks võimalik ka anda terve kontsert üksnes reaalajas käsitsi sämpleid kuuldavale lastes. Kas see oleks live või mitte?

Teie "Maya" oli nomineeritud Mercury muusikaauhinnale. Kuidas üldiselt võistlustesse ja auhindadesse muusikas suhtute?

Ausalt öeldes, suured peavooluauhinnad on tööstusele kasulikud PR-tööriistad ja ega nad enamat tähendust väga omagi. Need kõnelevad ilmselt rohkem muusikatööstuse poliitikast kui muusikalisest kvaliteedist. Seejuures tuleb tõdeda, et näiteks kaasaegses klassikalises muusikas ja rohkem eksperimentaalsetel väljadel, kus võib olla vähe lootust kommertseduks, annavad konkursid ja auhinnad artistidele võimaluse oma tööga jätkata, mis muidu võimalik poleks. Niisuguses vaates on need väga olulised. Seal sfääris hindavad muusikat üldiselt ka kolleegid, kes mõistavad kõnealuseid žanre, mitte üldine muusikabisnisi personal, ning nad annavad seeläbi artistidele paikapidavat ja vajalikku tagasisidet ja kriitikat.

Meil on ka siin Eestis omalaadset spirituaalset elektroonikat. Värske näitena võib tuua Meisterjaani uue albumi "Monohõim", mille helikeel keerleb suuresti ümber parmupillikasutuse. Kas laenaksite oma kõrva ja arvustaksite seda lühidalt?

See on üks võluvamaid albumeid, mis ma viimasel ajal kuulnud olen. Kui ma lugesin, et see keerleb ümber parmupilli, siis mu süda kukkus saapasäärde. Mõtlesin, et sellest kuulamisest saab nüüd küll üks pikk-pikk tunnike. Aga ma eksisin. Varieeruvad ja kujutlusvõimerikkad loomistehnikad hoiavad selle albumi värske ja huvitavana ning Meisterjaani kompositsioonivõime on ilmselge. Ainuke kaebus on see, et kui albumitäis lugusid püsib suuresti ühes helistikus ja 4/4 gruuvil, siis see mõjub mingil hetkel liigselt kordavalt. Aga see on juba isikliku maitse küsimus. Ühtki lugu siit leidlikkuse ja originaalsuse osas küll kahtluse alla seada ei saa.

Banco De Gaia esineb Kukemuru Ambientil laupäeval, 5. augustil festivali lõpetajana kell 23.15. Ülejäänud ajakava vaata SIIT.