Mis paneb meid sulguma endasse, pimestatuna püüdeist oma vajadusi rahuldada? Miks vajame ränki ja valusaid sündmusi, et vaadata enda ümber ja sisse? Miks me ei õpi nendest sündmustest, vaid sumpame ennastunustavalt oma vigades? Kas oleme võimelised päriselt muutuma?Kas tänapäeva ühiskond soodustab individualistlikku hedonismi, vaimset allakäiku ja funktsionaalseid suhteid? Kuidas mõjutavad karile jooksnud suhted lapsi, kes peavad hakkama saama lõhestunud egoistide pöörises? Miks on olemas nii palju armastuseta suhteid, armastuseta loodud lapsi, armastuseta vanemaid?

Sel aastal Cannes'i filmifestivalil žürii auhinna teeninud Andrei Zvjagintsevi film "Armastuseta" asetab vaataja sedavõrd teravalt keset lahutusprotsessis olevat keskklassi argielu, et filmi äratatud küsimused loovad isegi rõhuvama kogemuse kui psühholoogiliselt halastamatu film ise. "Armastuseta" paneb peegli ette eeskätt neile, kes hedonistlikus enesekesksuse mullikeses ei suuda näha kaugemale oma igapäevaste vajaduste rahuldamisest, mille saavutamisel on tihti kannatajaid. Selleks on filmis peategelaste Ženja ja Borissi laps Aljoša, kes pärast poisi saatuse üle käivat lahutustüli kaob ära, pannes aluse pinget kruttivatele poisi otsimisega seotud sündmustele. Sündmustele, mis löövad kõikuma peategelaste argipäeva minakeskse rutiini.

Režissöör Zvjagintsev toitub lugu üles ehitades peategelaste vaimset allakäiku peegeldavatest negatiivsetest isikuomadustest, üritades neid aeg-ajalt mõista, ent suhtudes neisse ühemõtteliselt hukkamõistvalt. Kuigi taoline pessimistlik suhtumine teeb kõrvaltegijaist küllaltki plakatlikud filmi sotsiaalkriitilise sõnumi rõhutajad, suudavad kõik näitlejad tuua oma karakterid veenvalt Zvjagintsevi kalki ja halli miljöösse.

Enamuses magalarajooni hõlmava keskkonna teeb visuaalselt nauditavaks Mihhail Krichmani ruumitundlik emotsionaalselt atmosfääri toetav lummav kaameratöö, mis on ühtlasi ka suureks toeks narratiivse pinge tekkimisele. Kannatlik montaaž laseb nii visuaalil, emotsioonidel kui sõnumil jõuda vaatajani tõhusalt, andes ruumi argiste olukordade tähenduslikkusele ja maaliliste kaadrite mõjule.

Peategelaste egoismi ja vaimse vägivalla atmosfääri keskele mahub siiski ka midagi positiivset. Vahendiks pole aga mõtlemapanev argihuumor, vaid kummardus altruistlike inimeste ees, kelleks on filmis politsei ebaefektiivsuse tõttu appi kaasatud grupp vabatahtlikke otsijaid. Nende professionaalsus ja sihikindlus mõjuvad võluvalt ja lootustandvalt. Filmist ei puudu ka poliitiline alatoon. Zvjagintsev on selle seekord kodeerinud detailidesse ja sümbolistlikku tegevusse, luues süžeesse sotsiaalset konteksti.

Kuigi oma ideede edastamise nimel katkiste inimhingede turjal küüniliselt ratsutav "Armastuseta" ei saavuta sellist haaravust ja vaimselt puhastavat rahutust nagu emotsionaalselt raputav "Tagasitulek" ning temaatiliselt ja psühholoogiliselt brutaalne "Leviaatan", mõjub film halastamatu ja hoiatava peeglina mitte ainult kaasaegsele Venemaale, vaid teatud mentaliteedile, mida on kerge leida ka meie ümbert.

Treiler: