Autahvel. Filmiaasta 2014 ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaader mängufilmist
Kaader mängufilmist "Ida" Autor/allikas: pressimaterjalid

Oli palju häid ja väga erinevaid filme, aga millised olid kõige meeldejäävamad elamused?

Kultuur.err.ee toimetajal on hea meel tõdeda, et filmivaatamise võimalused Eestis avardusid: avati mitmeid uusi kinosid, filmifestivalid toimisid ja PÖFF sai aukõrgendust. Kriitikud, filmiajakirjanikud ja filmilembid nimetasid 2014 aastal Eestis ekraanil jooksnud filmidest enam “Poisipõlve” ( “Boyhood”) ja “Idat”, ka "Grand Budapest Hotel", aga ka eesti filmi “Risttuules”.

Jaak Lõhmus, filmiajakirjanik:

3 mustvalget mälupilti

„Kujunes, sattus või tuli nii, et 2014. aasta filmielamused settisid välja mustvalgete piltide hulgast“:

Eesti film: „Risttuules“ (Martti Helde debüütmängufilm).

Varem nähtud katkendite ja päevapiltide põhjal kartsin, et loo jutustamiseks valitud meetod võib ennast ammendada poole tunniga. Ei läinud nii! Pidas vastu terve filmi ja elamus oli haarav.

Vaatasin filmi igapäevaste kinokülastajate seltskonnas (mitte esilinastusel, nagu tihti on juhtunud) ja sain sellest kogemusest lisaelamuse – mitte keegi ei läinud poole pealt minema, kõik vaatasid filmi ära kuni viimase lõputiitrini, enne kui püsti tõusid – see näitas, et inimesed teadsid täpselt, mis lugu nad ekraanil nägema on tulnud. See on omaette elamus, mida saab ainult publikuga täidetud kinos – vaadata filmi koos paljude inimestega, kes kõik seda filmi vaikselt naudivad, nii nagu sinagi. Koosvaatamise elamus, öeldakse. Tavaseansil võib see elamus tihti saamata jääda.

mf. "Risttuules"

Film kinolevis: Pawel Pawlikowski „Ida“. 

Poola sündmustikuga linateos, mis maailmakinos otsekui siiami kaksikuna on seotud ühe teise teosega, mille tegevus samuti sündis totalitaarses riigis, Franco diktatuuri ajal Hispaanias. See film  on Luis Buñueli „Viridiana“, mis valmis pool sajandit enne Pawlikowski tööd, 1961.

Mõlemas (mustvalges) filmis on peategelaseks noor naine, kes kloostrist enne nunnaks pühitsemist ilmaliku eluga hüvasti jätma saadetakse. Vaatasin peaaegu juhuslikult „Viridianat“ pärast aastatepikkust vaheaega uuesti pärast „Idat“ ja olin vapustatud mõlemast loost. Elamused, mida omaviimaseks jääma pidaval maailmakäigul kogevad Viridiana ja Ida on erinevad ja võrreldavad ning kõrvuti asetatuna, võiks öelda, üdini valusad.

PÖFF – Edgar Reitz „Teine kodumaa“.

Samuti mustvalge oopus, 19. sajandi viljaikalduste aegsest Baierimaast ja tookord sakslasi haaranud Lõuna-Ameerikasse välja rändamise lainest. Ja noortest inimestest, kes peavad otsustama, kas minna haarava lainega kaasa.

Kolm tundi aegamisi kulgevat jutustust. Eepos, mitte lihtsalt oopus. Kõige valusamatel-magusamatel hetkedel harva üksik värvilaik ekraanil – sõrmus, lilleõis...Filmielamusele, peategelase armastus- ja täiskavanuks saamise loo elamusele lisaks äratundmiselamus sellest, kui üdi-eestilik see saksa lugu tundus, kui ürgselt sügaval võivad eestlase veres ja meeles olla sakslase mentaliteet ja tundeolud. Eestlane olen ja eestlaseks jään, ah-haa!

 

Andres Maimik, filmilavastaja ja filmikriitik, tänavu linastunud ja Eesti kinokülastajate arvult “Nullpunkti” järel teiseks jäänud mf-i “Kirsitubakas” autor:

“Meeldejäävaid filme pudenes trobinal. Väga naljakas ja äkiline pseudodokk oli Guillaume Nicloux "Michel Houellebecq'i röövimine", mida kahjuks Eestis ei saanudki seda näha.

Andrei Zvjagintsevi "Leviaatan", millest eesti vaataja on samuti ilma jäänud, annab traagilise üldistuse sellest mentaliteedist, mis Venemaad praegu valitseb.

Ruben Östlundi "Vääramatu jõud" on visuaalselt haarav uurimus inimloomuse ühest ebameeldivamast küljest - argusest.

Pawel Pawlikovski film "Ida" esitab vaiksel ja kaunil moel valikuid maise ja ebamaise vahel.

Ka Eesti selle aasta filmid olid vägagi tasemel. Iseäranis tahaks välja tuua neid tükke, mida küll publikumassid kinos ei rünnanud, aga mis oma isikupäras ja kompromissituses jätsid sügava jalajälje meie audiovisuaalkultuuri liivale. Need olid Kullar Viimse dokumentaal kaasaja inimnäolisest kolonialismist "Kuidas ma Aafrikat päästsin" ja Jaan Toomiku filosoofiline sissevaade meheks olemise kriisi "Maastik mitme kuuga".”

 

Kaarel Kuurmaa, filmikriitik:

“Filmiaasta 2014 elamustele järele mõeldes torkab kohe silma kaks asjaolu. Esiteks, et aeg on ikkagi kummist ning mitte midagi kindlat ega fikseeritut. Seda kinnitasid nii mitmete filmide sisu kui nende levi ja kättesaadavus. Ning teiseks seda, et tähtsaim lugu ja teema millest üldse mõtet rääkida on ikkagi armastus. 

Meie kinolevisse jõudis mitmeid suurteoseid, millede sünniaastaks on kas 2013 või mõnel juhul isegi 2012. Aga pigem üldse kui üldse mitte. Võib julgelt tõdeda, et kinolevi on meil rikkalik ja huviline saab aastaga suurepärase ülevaate maailma parimatest filmidest. Möödunud aastate filmidest, mis siinmail pigem tänavu ilma tegid, väärivad kindlasti ära märkimist Sarah Polley ülimalt leidlik dokumentaalfilm "Stories We Tell", 2013. aasta Cannes'i võitja "Adele elu", psühhedeelne animatsioon "The Congress" ning väljapeetud mustvalges 4:3 formaadis filmitud aasta suurüllataja "Ida".

Ootamatu tõdemusena ei ole me filminduses enam ühesuunalised importijad. Ameerika filmiakadeemikute ja ajakirjanike lauale on jõudnud ka meie endi 2013. aasta film "Mandariinid". Uskumatu küll aga 2014. aasta lõpus sõidavad eestlased endiselt nii Oscarite kui Kuldgloobuste rallit. 

2014. aastal kinolevis linastunud filmidest on kindlasti meeldejäävad ja ajaproovile vastu pidavad filmid Richard Linklateri kaunis mõtisklus elu hoovustest ja suurusest filmis "Boyhood", üle aegade üks tõeliselt haarav ja emotsionaalselt puudutav ulmekas Christopher Nolanilt "Interstellar" ning kaks peen-psühholoogilisemat rida ajavat teost: David Fincher'i "Gone Girl" ja Ruben Östlundi "Vääramatu jõud".

Seni ainult PÖFFil linastunud filmidest tahaks esile tõsta Sergei Loznitsa aktuaalset ja kunstiliselt sirge selgrooga loodud dokfilmi "Maidan". Roy Andersoni "Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle" ning aplausiväärt vabameelsusega, filminduse žanripiiridest mittehoolivalt, Nick Cave'i naha vahele pugenud "20 000 päeva Maal".

Kogu terve filmirikkuse juures on siiski üks teos, mida Eestis veel kahjuks näidatud pole ja mis oma suuremat leviringi teeb ilmselt tuleval aastal. Selleks on 2014. aasta parim film, Andrei Zvjagintsevi "Leviaatan"

 

Arp Müller, ajakirjanik

1. "Hõim"  Plemya | Rež: Myroslav Slaboshpytskiy |Riik: Ukraina, Holland 

2. "Ida" | Rež: Pawel Pawlikowski |Riik: Poola 

3. "Loll" | Durak |Rež: Yuriy Bykov |Riik: Venemaa   

4. "Parandusklass| Класс коррекции |Rež: Ivan Tverdovsky |Riik: Venemaa, Saksamaa    

5. "Eeden" | Eden |Rež: Mia Hansen-Love |Riik: Prantsusmaa  

6. "Poisipõli" | Boyhood |Rež: Richard Linklater |Riik: USA  

“Need sel aastal Eestis  (enamasti PÖFFi saalides) nähtud filmid haakusid minu jaoks enda elus kogetud oluliste nähtuste või elutahkudega, millele aga pole ehk olnud aega mõelda, mille mõtestamiseks pole olnud aega, ajendit või oskust. Aga ju siis oskasid nende teoste autorid minus kui vaatajas midagi äratada, igaüks oma konkreetsel viisil, et just need filmid mind liigutasid ja andsid mõtteainet pikemaks, kui trammisõiduks kinost koju.”

 

mf. "Hõim"

Ilmar Taska, filmiprodutsent ja lavastaja, kirjanik:

 “Alustame "Mandariinidest", mis ei vaja täiendavat kommentaari, kuid kaks surmavaenlast ühte haigetuppa kokku panna oli väga hea kontseptsioon.

Meeldis ka Argentiina  stsenaristi-lavastaja Damián Szifróni omamoodi vaimuks "Wild Tales" inimhinge tumedatest tendentsidest. Kuna kirjutan ka ise lühijutte, siis see novellidest kokku pandud mitme puändiga film oli isemoodi stsenaariumiga.

Huvitav oli ka hispaania režissööri, David Trueba film "Living Is Easy With Eyes Closed".Soe, elujaatav film, mille tegi eriliseks ka Javier Camara osatäitmine, kes ehk meeles veel Almodovari filmist "Räägi temaga".

Hea operaatoritööga paistis silma vendade Lutherite pärastsõjaaegne draama “A Step into the Dark” Slovakkiast.

Prantslastel oli head kunstnikutööd ja esteetikat “Saint Laurent'is”, teravat teemat arendas Hollandi Paula van der Oest filmiga “Accused”, kriitilist edu saavutas poola "Ida" jpm.

 

Mikk Granström, filmitegija, filmifestivalide korraldaja (JustFilm, PÖFF)

 “Filmiaasta oli väga hea ja see ülesanne osutus päris keeruliseks. Muidu oleks tulnud ligi 50 filmiga nimekiri, aga lühendasin seda kõvasti... Selle aasta kolm kõige meeldejäävamat filmi minu arust on”:

1. 20 000 päeva Maal / Rež: Iain Forsyth, Jane Pollard / Suurbritannia, 2014

2. Elevandi laul / Rež: Charles Binamé / Kanada, 2014

3. Kolgata / Rež: John Michael McDonagh / Iirimaa, Suurbritannia, 2014

Emme / Rež: Xavier Dolan / Kanada, 2014

Whiplash / Rež: Damien Chazelle / USA, 2014

Keegi, keda sa armastad / Rež: Pernille Fischer Christensen / Taani, 2014

Täht / Rež: Anna Melikyan / Venemaa, 2014

Mida me pimeduses teeme / Rež: Jemaine Clement, Taika Waititi / Uus-Meremaa, 2014

Jack / Rež: Edward Berger/ Saksamaa, 2014

Kiirkäigul / Rež: Niels Arden Oplev / Taani, 2014

Ma ei tule tagasi / Rež: Ilmar Raag / Kasahstan, Venemaa, Eesti, Soome, Valgevene, 2014

Vääramatu jõud / Rež: Ruben Östlund / Rootsi, Taani, Norra, 2014

Risttuules / Rež: Martti Helde / Eesti, 2014

The Grand Budapest Hotel / Rež: Wes Anderson / USA, Saksamaa, Suurbritannia,  2014

Alive Inside / Rež: Michael Rossato-Bennett / USA, 2014

“Kui ma oma nimekirja vaatan, siis siin on ootamatult palju muusikaga seotud filme: 20 000 päeva Maal, minu meelest selle aasta üks parimaid dokumentaalfilme, võimas pilt ja oskuslikult jutustatud lugu. Samuti on Whiplash ja Alive Inside, mis kahjuks sel aastal Eestisse ei jõudnud, aga loodetavasti juba järgmine aasta jõuab.  Samuti oleksin tahtnud siia nimekirja panna ka Mandariinid, aga kuna tegu on 2013. aastal välja tulnud filmiga, siis jätsin selle siis välja.”

df."20 000 päeva Maal."

 

Tõnu Karjatse, ERRi kultuuriajakirjanik

Aastas linastus siin palju häid ja põnevaid filme, seetõttu tegin reegleid enda jaoks veelgi karmimaks ja jätsin alles vaid need, mile valmimisaasta on 2014. Seega langesid ära sellised elamused nagu Jonathan Glazeri “Under the Skin“ (2013) (mis oleks võinud olla aasta levifilmi tiitli vääriline), Abdellatif Kekiche’i „La Vie d’Adele“ (2013), Jim Jarmuschi „Only Lovers Left Alive“ (2013), Frank Pavichi „Jodorowsky’s Dune“ (2013), Aleksei Germani „Raske on olla jumal“ (2013) ja veel mitmed filmid, mis linastusid ka kodumaa kinoekraanidel kas levis või PÖFFil.


Üks omapärasemaid filme lõppeval aastal oli Sergio Caballero „La Distancia“ (2014). Läbinisti ekstentriline  autorikino, film-mõistatus, kus mäng käib filmi sees ja vaataja peas, kes püüab pihta saada filmi pandud veidrustesse kätketud sõnumile. Kuid asi ei pruugigi alati olla sõnumis, heli - ja videokunstist vaimustunud Caballero küünitab võibolla hoopis millegi kaugema poole kui pelgalt lihtne sedastus asjade seisust universumis. Kõige paremini võimaldab seda seletada võrdlus unenäoga, mis kulgeb oma seadusi pidi, vaatajal jääb üle need seadused omaks võtta või saalist väljuda.

Andres ja Katrin Maimiku „Kirsitubakas“ on oma tonaalsuselt ja õhustikult midagi sellist, mida kodumaises filmikunstis naljalt ei meenu. Esimese suure kiindumuse magusvalus kogemus valgete suviste ööde ja rabalõhnade vaimustavas kombinatsioonis. „Kirsitubakas“ on läbinisti positiivne eesti film, mis on vaba üleminekuaegade kibestumusest ja ajaloo raskest taagast.



Gareth Evansi „The Raid 2: Berandal“ on Indoneesias elava briti režissööri kolmas täispikk film, mis rajaneb peamiselt sealsel rahvuslikul võitluskunstil pencak silatil. Lisaks Indoneesia võitluskunstile on Evans toonud selle žanri maailma ka uue näitleja Iko Uwaisi, kes on juba saanud pakkumisi Hollywoodilt. Uwaisi koostatud on ka Evansi filmide koreograafia, seega võib arvata, et temata läheks ka kahtlemata andekal režissööril raskeks. Film jäi siinses kinolevis üpris väikese vaatajaskonnaga, sellele vaatamata tahaks loota, et filmi maaletooja „Vaata Filmi“ ka edaspidi siinset vaatajat võitlusfilmide maailmas toimuvaga kursis hoiab.

PÖFFil linastunud Duane Hopkinsi „Ümbersõit“ (Bypass. 2014) on noortefilm, mis annab oma mõjult silmad ette paljudele teistele samasuguseid probleeme käsitlevatele linatöödele meil ja mujal. Duane Hopkins saavutab selle mõjujõu oskusliku lavastuse ja atmosfääri loomisega, peategelase pöördumatult nihkes maailmapilti annab edasi nihestatud kaameratöö David Procterilt, kellest ka kindlasti veel kuuleme.

Jaan Toomiku „Maastik mitme kuuga“ oli oodatud täispika mängufilmi debüüt seni lühemaid vorme katsetanud maalikunsti professorilt. Ootus tasus end ja Toomik üllatas kohalikku publikut ja kriitikuid filmiga, millele austatud Jaan Ruus pani Eesti Ekspressi filmitabelis hindamisel kaks küsimärki. Toomiku film-maal on julge väljendusvormi ja intrigeeriva sisuga, rääkides ikka neistsamadest asjadest, mis paljudel südamel - keskealise mehe kriis, kes vaevleb eneseteostuse puuduses ega suuda leida oma tõelist mina ka siis, kui pool sajandit juba elatud. Eelolev aasta näitab, kuidas võtab Toomiku filmi vastu laiem seltskond - filmi rahvusvaheline esilinastus on plaanitud jaanuari lõpus toimuvale Rotterdami filmifestivalile. 

"Maastik mitme kuuga"

Katrin Maimik, filmitegija ja kultuuripromootor, mf.i "Kirsitubaka" kaasautor.

"Must süsi, õhuke jää", rež   Yi'nan Diao

Aeglase tempoga tõeliselt haarav krimka. Nägin seda filmi  Minskis festivalil Listapad, Film, mis läheb naha alla, hakkab hiljemgi veel kummitama.
Meenutas oma laadilt kunagi PÖFFIl nähtud Rumeenia filmi "Aurora" (režissöör Cristi Puiu), mis on siiani üks mõjusamatest linateostest minu jaoks.

“A Girl Walks Home Alone at Night”, rež  Ana Lily Amirpour
Väga imelik film. Visuaalselt lummav romantiline õudukas. Iraanis Halvas Linnas  (Bad City) tegutseb üksik salapärane naisvampiir.  Linna keskel silla all on laipade mägi, millest keegi välja ei tee. Ei mingeid regulatsioone, kummastav linn. Naine kõnnib tänavail ja otsib ohvreid, kellele hambad halastamatult kõrri lüüa. Vähesed jäävad ellu, viimaks ei jäägi kedagi... Naerda sai, kuna kõik tundus väga absurdne, aga läbi naeru jõudis väga hästi kohale ka õud. Ei saanud pärast uinuda...

Selle aasta vaieldamatu lemmik on "Michel Houellebecqi röövimine” (L'enlèvement de Michel Houellebecq)", rež  Guillaume Nicloux

Filmi suurim võlu on kindlasti selles, et Michel iseennast mängib. Tema raamatute põhjal jääb veidi teistsugune mulje sellest, milline kirjanikuhärra võiks välja näha. Kui ta aga ekraanile ilmub, on ta ühtaegu oma introvertsuses koomiline, kohmetu, samaaegselt sarmantne (no vaadake, kuidas ta sigaretti käes hoiab! Vastupandamatu!). Film on pool dokumnetaal, pool mängufilm. Kirjanik röövitakse ei teagi täpselt miks, sest kes ikka kirjaniku eest lunaraha maksab. Seda ütleb Michel ise ka oma röövijatele, et teda on täiesti mõttetu röövida. Michel pannakse ühte maamajja elama, tema eest hoolitsetakse ülihästi, ta võib juua oma lemmikmarki veini, lugeda, filosofeerida, suitsetada, lõpuks tuuakse Michelile isegi tüdruk. Röövimine võib olla parim asi, mis juhtuda saab.  Kui kuidagi oleks võimalik see filmi Eesti kinolevisse saada, oleks suurepärane. Võib-olla võtan kätte ja uurin ise, kuis saaks.

Helmut Jänes, PÖFFi programmijuht:

Iseloomustamata igat filmi eraldi oli filmiaasta 2014 hea, kuid mitte suurepärane. Võrreldes mõne varasema aastaga puudusid tõelised emotsioonilaksud, kuid seda puudust aitas kompenseerida kindlasti Martti Helde "Risttuules", mis on tõenäoliselt viimase kümne aasta parim Eesti film, mis vajutas õigetele nuppudele. Kahjuks või õnneks oli peavoolukino saak kidur kui mitte arvestada Nolani "Tähtedevahelist", mis jättis küll kahjuks tunde, et autor oleks tahtnud paremat tulemust kui see ekraanil lõpuks välja nägi. Seevastu mõnusaid üllatusi oli palju, kasvõi austerlaste psühholoogiline õudukas "Head ööd, emme", mida näidati PÖFFil või stiilne kollifilm "Babadook", mida publik sai nautida Haapsalus HÕFFil. Väga hea oli ka Zvjagintsevi "Leviathan", kuid loodetud "pauk" jäi minu jaoks filmist tulemata. Otsides kõige lemmikumat lõppenud aastal, siis jääb kaalukauss kõõluma Ukraina filmi "Hõim" ja Rootsi filmi "Vääramatu jõud" vahel. Ei tahakski üht teisele eelistada, sest mõlemad olid väga värsked ja väga ootamatud. Väga tahaks et "Hõim" ka kinolevisse tuleb, sellist avastust ei tohiks tähelepanuta jätta. Nimme jätsin viimaseks Moonika Siimetsa lühifilmi "Roosa kampsun", mis oli samuti minu üks 2014. aasta mõnusamaid filmielamusi. Edetabel on koostatud mälu järgi vanematest uuemate filmideni, mida sattusin nägema.

Temake / Her (USA)
Grand Budapest Hotel (USA)
Risttuules (Eesti)
Haarang 2 / Raid 2 (Indoneesia)
Babadook (Austraalia)
Tähed õlgadel / Starred Up (Suurbritannia)
Leviathan (Venemaa)
Vääramatu jõud / Force Majeure (Rootsi)
Hõim / Tribe (Ukraina)
Whiplash (USA)
Head ööd, emme (Austria)
Tähtedevaheline / Interstellar (USA)
Roosa kampsun (Eesti)

Lauri Kaare, filmilemb ja levitaja:

10 meeldejäävamat ilma pikemate põhjendusteta, aasta lemmik kindlalt teada, ülejäänud suvalises järjekorras

Galaktika valvurid / Guardians of the Galaxy

 Grand Budapest hotell / The Grand Budapest Hotel

Homse piiril / Edge of Tomorrow

Kapten Ameerika: Talvesõdalane / Captain America: The Winter Soldier

Tähtedevaheline / Interstellar

X-mehed: Tulevase möödaniku päevad / X-Men: Days of Future Past

John Wick / John Wick

Risttuules

Aitab jutust / Enough Said

Haarang 2 / The Raid 2

 

Märt Milter, kriitik

 1. Edge of Tomorrow. Sõjaväelane Tom Cruise elab, sureb ja alustab otsast peale ulmefilmis, mille stsenaarium oli parimate Black Listis. See on Cruise’i jaoks teine ulmefilm kahe aastaga, ja mis saaks olla selle vastu, kui ta on neis nii loomulik, nagu ei vananeks kunagi.

2. Bad Words. Jason Bateman osaleb häälimisvõistlusel ja ruineerib noorsugu, kaaslaseks kõige julmem naiskoomik Kathryn Hahn. Bateman ei ole siiski nihilist, kes nüüd tahab teha kõiki neid asju, mida pole seni saanud, sest vanemad takistasid. Parim Beastie Boysi kasutamine filmis (kuna Boys ei lubanud laulu Schwarzeneggeri filmi „Sabotage“).

3. Jack Ryan: Shadow Recruit. Tom Clancyga on sel sama vähe pistmist kui Ludlumil „Bourne’i“ filmidega, aga Ken Branagh lavastab, nagu homset poleks, nuusutab vahepeal lille nimega Keira Knightley ja ankurdab filmi soliidse sooritusega Kevin Costnerilt. Viimati kohtas nii lustlikku tühjust filmis „Star Trek: Into Darkness“, mille peaosas, juhuslikult või mitte, samuti Chris Pine.

4. Draft Day. Kui me Kevin Costneriga siin kohtume, on Jennifer Garner juba öelnud, et nad saavad lapse. Costnerile ei mahu see pähe. Lisaks algab päev, kui NFL-is valitakse noormängijaid.

5. Tracks. Mia Wasikowska matkab kaamlitega läbi Austraalia, taustaks (tegelikult eelmise) aasta üks parimaid filmimuusikaid. Maailma kõige laiema peaga filmistaar Adam Driver, kes sarja „Girls“ jättis geneetiliste jälgede raja, üritab National Geographicu fotograafina sama siin, ent Wasikowska (eriti) ei luba.

6. Hobbit 3. 

7. The Calling. Susan Sarandon kehastab iroonilist küladetektiivi, ootamatus rollis on Topher Grace. Kui teile see jõledatest mõrvadest hoolimata meeldis, guugeldasite aluseks olnud raamatut ja avastasite, et kirjandusringkonnas tekitas põnevust, kes on Inger Ash Wolfe.

8. Million Dollar Arm. Jon Hamm mängib pesapalliagenti, kellel pole aega Lake Belli jaoks (alastifotode häkkimisskandaal toimus alles paar kuud hiljem). Bill Paxton treenerina on tabelis teise filmiga pärast „Edge Of Tomorrow’t“. Kõige nõrgem asi selle tugeva filmi juures - ilmselt A.R. Rahmani muusika.

9. Chef. Jon Favreau’ kokanduserootika aasta parima soundtrack’iga: El Michels Affair, kes esitanud terve plaaditäie Wu-Tangi lugusid, pakub siin kohvi peale "C.R.E.A.M.-i", Hot 8 Brass Band annab puhkpillidega paraadivormi Marvin Gaye’ "Sexual Healingule", „Boogaloo“ Pete Rodriguez teatab, et „I Like It Like That“, reggaelaulikutel Grant Phabaol, Carlton Livingstonil ja Lone Rangeril on „A Message to You, Rudy" ning Kokk külastab Ameerika ringsõidul Gary Clark Jr-i kontserti.

10. A Million Ways to Die in the West. Charlize Theron päästab Seth MacFarlane’i ja tema vesterni. Charlize’ist piisab. Iga meesnäitleja on tunnistanud, et läks näitlejaks kuumade näitlejataridega tutvumiseks. Isegi Iraani talupoegade kehastajad. Eriti Iraani talupoegade kehastajad.

 

Valner Valme, kultuur.err.ee vastutav toimetaja

1) Richard Linklater - "Boyhood"
2) Wes Anderson - "The Grand Budapest Hotel"
3) Jim Jarmusch - "Only Lovers Left Alive"
4) Martin Scorsese - "The Wolf Of Wall Street"
5) Hans Petter Moland - "Kraftidioten"
6) David Fincher - "Gone Girl"
7) Christopher Nolan - "Interstellar"
8) Dan Gilroy - "Nightcrawler"
9) Spike Jonze - "Her"
10) Doug Liman - "The Edge Of Tomorrow"
11) Jonathan Glazer - “Under the Skin”

"Boyhood", "Poisipõlv"

 

Tõnu Pedaru, kultuur.err.ee toimetaja

Ainult häid filme sattusin sel aastal vaatama! Eri tähenduses ja varjundiga. Aga päris palju kiidetud ja suhteliselt kindla-peale häid filme on ka veel seni nägemata – näiteks “Boyhood”, “Interstellar” ja muidugi “Leviathan”. Ka Eesti filmid olid kõlbulikud – alates aasta alguses esitletud lühifilmikompotist “Mitte keegi peale sinu” - ok – oli ebaühtlust jne, aga siiski positiivne vaatamine. Siis kohe Normani-Muhu dokfilm “PMR” ja muidugi Maimikute “Kirsitubakas”. Mis meeldis eriti mu naisele. Mulle meeldis ka väga Raagi “Ma ei tule tagasi”ning Pärnade lühi-anima “Lendurid koduteel.” “Risttuules” oli omaette saavutus ja Toomiku debüüt oli igatahes huvitav. Ka näiteks PÖFFi-võitja "Lucifer" mulle meeldis, eriti kohati, aga - kahjuks häiris täissaalis vaatamist ja keskendumist veidi kõrvalistmel lösutanud ja nihelenud härra, kes otsustas mingil hetkel oma jope seljast visata. Ja jõi mingeid gaseeritud jooke.

Aga - ilma top-itamata toon välja mõned olulised ja meelde jäänud elamused maailmast:

“Ida”, eriti esteetiliselt, aga ka ajalookäsitluselt. Ning võiks veidi olla eeskujuks ka meile, kuidas üldistatult esitatada valu -ja kannatusrikast mälumaastikku.

“Whiplash” - kaugeltki mitte ainult muusikast.

“Under the Skin” - algul nagu deja vu, aga tagantjärele üha enam mõjus eri aspektidega( visuaal, heli jne)

“It Follows” - justkui õudus-žanri noortekas, aga isegi siit-sealt laenates mõjus värskena ja on tegelikult palju muudki.

“20 000 päeva maal”, oluliselt muusikust Nick Cave'ist, kes omas küll sisu üle selgelt kontrolli, aga näitas siiski palju

“Grand Budapest Hotel”, koloriitne aja(-loo)käsitlus ja ikka tunnustus ka käekirjale.

“Bande de Filles” (“Girlhood”) mustade tüdrukute Pariisi suburbia-story avanes – seesam-seesam! veel huvitavama nurga alt peale keskustelu autoriga.

Klassivaenlane”, võimas debüüt noorelt Rok Bicekilt. Kaua meeles mõlkunud loo veenev realiseerimine.

“Vääramatu jõud”, hästi teostatud vaatlus inimlikkuse psühhol. aspektidest jne.

 

 Tiiu Laks, ajakirjanik

1)"Grand Budapest Hotel" (Saksamaa-Suurbritannia)
Rež.: Wes Anderson
Kõige värvilisem, kõige liigutavam, kõige seiklusterohkem ning kõige sürreaalsem ja reaalsem film aastal 2014. Wes Andersoni kummastavate tegelaste ja kaunite maailmadega filmide fännid ei pidanud pettuma.

2) "Mida me pimeduses teeme" (Uus-Meremaa)
Rež.: Jemaine Clement ja Taika Waititi
Tänavuse Pimedate Ööde Filmifestivali hitt ning viimaste aastate mockumentary žanri säravaid pärle vampiiride elust tänapäeva Uus-Meremaa väikelinnas. Filmitegijad kasutavad klišeesi ja müüte nalja tegemiseks ilma igasuguse häbita, mis teebki linateose lihtsalt naerutavaks, rõõmsaks, nunnuks ja heatujuliseks.

3) "Ida" (Poola)
Rež.: Pawel Pawlikovski
Küll ametlikult eelmise aasta kuupäevaga film, mis on (filmi)ajakirjade aasta kokkuvõtetes üle maailma laineid löönud ning  tõenäoliselt üks suuremaid võõrkeelse Oscari kandidaate. Lugu ise eesti vaataja jaoks kindlasti nii eriline ja järsk ei tundu, kui režiimikoledustest kaugemalolevatele rahvastele Läänes. Lugu ise on ehk isegi kergelt pettumus. Kuid pildikeele eest väärib Pawlikovski (koos noore operaatori Lukasz Zaliga) kõiki vimpleid. Täiesti erakordne ja kaunis.

4) "Risttuules" (Eesti)
Rež.: Martti Helde
Teine erakordselt ilusa ja unikaalse pildikeelega film taas samal raskel teemal. Kuid vastupidiselt "Idale" rullub siinne lugu lahti aeglaselt, valusalt ja teatavalt distantsilt, jättes ruumi vaatajale endale selle kõige keskel. Kindlasti üks aasta filmisündmusi Eestis, eriti pidades silmas kaua kestnud ja rasket tööd nii erineva filmikeele loomisel.

 

Maria Helen Känd, kriitik:

 Nähtud filmide top 20

 

  1. Ida (Pawel Pawlikowski) – Kui Viivi Luik kirjutas kunagi ajaloo ilust väga ilusasti, siis Pawlikowski toob ajaloo traagika ja jõhkruse kaunis mustvalges modernistlikus filmiesteetikas ekraanile. Film on actionita roadmovie, liigutav ühe nunnaks saava neiu suurekskasvamise lugu. Vaataja näeb kahe eritüüpi naise – Anna ja tema tädi üürikest seiklust, mis pakub mõlemale lunastuse. Pawlikowski rääib suurtest teemadest nagu usk, armastus ja lein vaikselt ning tagasihoidlikult. Aga film on suur – see on meistriteos.

 

  1. Force Majeure / Vääramatu jõud (Ruben Östlund) – üks parimaid musta huumori elementidega draamasid, mida kinopublik tänavusel aastal näha saab. Režissöör teeb seda, mida vaid vähesed hästi suudavad – tõsist teemat muhelemise kaudu kujutada. Pakub mõtteainet ja tragikomöödilist elamust kõigile. Kindlasti ka hea meelelahutus, sest absurd ja pinevus säilivad lõpukaadriteni.

 

  1. Mommy / Emme (Xavier Dolan) vaid 25 aastase Dolani viies film „Emme“ on emotsionaalne ja ilus lugu. Dolani leivanumber, mille pinnalt ta paljud oma varasemad filmid on loonud ehk ema ning poja vaheline armastus-vihkamine suhe põleb siin sama ereda leegiga. Dolan suudab teha midagi seletamatut, tema filmid on alati võimsad ja tunded viiakse üle võlli. Kõik tuleb noorel lavastajal otse südamest ning ta tulistab vaid tunnete järgi. Dolan viskab kõik naljaka, kurva, helge ja rõhuva ühte patta, millest tuleb kokku hinge sulatav delikatess.

 

  1. La vie d'Adèle / Adele elu (Abdellatif Kechiche) lummav film esimesest armastusest, selle õrnusest ja ülevusest. Ka sellest, et side ühe inimesega võib puruneda pelgalt erinevate eluliste taustade, soovide ja mõttemaailma poolest. Vaatajas on Kechiche võimeline avama midagi, mis meis on aegumatu, puudutades teatavat ürgset valu inimeses, kui ta kaotab kellegi, keda ta armastab.

 

 

  1. Under the Skin / Naha all (Jonathan Glazer) – Oma kummalisuse ja kerge kõhedusega naha alla tungiv film. Fantaasia ning ulme, mis neelab ka vaataja, kes muidu neid žanreid pelgab. Tohutult ilus pilt - palju üldplaane, samas ka paeluvaid pisiasju. Tasub vaadata juba filmimuusika pärast, mis on ühtlasi minu aastaalbumite topis juhtival kohal. Mica Levi sünge helikeel loob õhustiku, milleta film poleks see sama.

 

  1. Interstellar / Tähtedevaheline (Christopher Nolan) – Natuke liiga lääge Hollywoodi eepika hirmus sain kinosaalis siiski nolaniliku ülevuse osaliseks. Tema film ei ole kosmosest ja teadusest. See on armastusest. Nii nagu „Inceptioni“ või „The Prestige’i“ puhul viib Nolan ka siin vaataja mingisse teise võimalikku reaalsusesse. Paneb uskuma või vähemalt mõtlema, et kui on midagi, mida pole võimalik seletada ja määratleda, siis tõde kuskil on. Teadus ja müstika ulatavad teineteisele käed. Väga ilus pilt ja värvid - 70mm filmilint, millest Nolan pole kõige kiuste loobunud, teeb sellest vapustava kinoelamuse.

 

  1. Gone girl / Kadunud (David Fincher) – pööre pöörde otsa narratiivis, kogu lugu lükatakse ümber, väänatakse vint peale ja antakse vaatajale tagurpidi. Pea kolm tundi täis põnevust ja psühholoogilisi mänge. Fincher ei aja taga õiglust ja helgust, vaid näitab pessimistlikult, et neid ei pruugigi tulla, kui maailm on üks suur kommunikatsiooni läbi toimiv manipuleerimine. Kinost lahkudes pakatasin õhinast.

 

 

  1. Soshite chichi ni naru / Nagu isa, nõnda poeg (Hirokazu Koreeda) – kaks last on läinud sünnitusmajas vahetusse, millest vanemad saavad teada aastaid hiljem. Veri on paksem kui vesi või äkki ikka pole? Väga liigutav film lapsevanemaks olemisest, perekondlikust lähedusest ja teadmisest, et me pole kunagi need, kes meie päris vanemad ega ka need, milline on meid kujundav keskkond.

 

  1. Boyhood / Poisipõli (Richard Linklater) – Pole kahtlust, et see on julge ettevõtmine terves filmiajaloos. „Boyhood“ on ennenägematu projekt ja üks armastusväärsemaid, soojemaid filme, mida üle mitmete aastate nähtud. Palju äratundmisrõõmu, sest see lihtsus ja elulähedus, millega Linklater inimesi kujutab, on võrratu.

 

  1. Phoenix / Fööniks (Christian Petzold) – Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Petzoldi minimalism on antud teoses võimsam kui tema varasemates. Tegemist on Holokausti filmiga, kuid seda teemat ei tohiks karta. Petzold näitab, et antud teemal saab julgelt ning uutes varjundites kõnelda.

 

  1. Risttuules (Martti Helde) – Noore lavastaja staatiliste kaadritega mustvalge lähenemine Eesti ajaloo traagilistele sündmustele ühe pere kogemuse kaudu on tohutu kunstilise potentsiaaliga, esteetiliselt stiilipuhas ja peenetundeline. Film ei moraliseeri üle ega pakata ülemäära patriotismist. Ka pisaraid ei kisuta välja, aga hinge puudutab sügavalt.

 

  1. Her / Temake (Spike Jonze)– Armastus täna, 20 aasta pärast või 100 aasta pärast. Selle kogemine ja mittekogemine jääb samaks - me ei saa panna kedagi end armastama ega vastupidi. Film, mis ei räägi armastuse tulevikust, vaid selle jagamise võimalikust tulevikust. Kuid mistahes ulmeline areng kommunikatsioonis ei muuda seda, et armastus on ainulaadne side kahe vahel. See on habras ja seletamatu, seda ei saa endale kindlustada ega käega haarata.

 

  1. Deux jours, une nuit / Kaks päeva, üks öö (Jean-Pierre Dardenne, Luc Dardenne) – Režissööridest vennad tõestavad end taas klassikalise draama virtuoosidena. Majanduslike raskuste ja vaimse stressi all kannatavale peategelasele, kes oma töökoha eest võitleb, on lihtne kaasa elada ja end samastada. Inimese isekuse ja kadeduse joonistavad nad peenelt välja. Filmi sõnum on lihtne: inimene pole robot, sest vahel ta eksib. Meil ei ole vaja edumeelseid kangelasi, vaid inimlikkust ja empaatiavõimet. Ainult nii saame öösiti rahus magada.

 

  1. Nightcrawler / Öö kutse (Dan Gilroy) – see on kaasaegse ühiskonna suhtes õudu tekitav põnevik. Kõheduse ja pinge loob see, kui kaugele on meediamaailm valmis minema, et saada mahlakat lugu. Näeme, et minnakse sõnaotseses mõttes üle laipade. Jake Gyllenhaal on üks põhjus, miks filmi vaadata. Näitleja üllatab ja võiks öelda, et tegu on siiani tema parima etteastega. Selline rolli sisseelamine on Hollywoodi tipptase.

 

  1. Grand Budapest Hotel (Wes Anderson) – visuaalne kompvekk ja helge filmielamus, mille all peitub ka tõsidus. Läbi ilu ja huumori räägib Wes Anderson inimestest ja meie ajaloolistest kuritegudest ausalt. Igas tema muinasjutus on väike moraalikild. Ka antud film on neid killukesi täis, aga lugu ise on heatujuline ja lummav vaatemäng.

 

  1. Locke (Steven Knight) – suurepäraselt kirjutatud film, dialoogil põhinev draama. Tõestus sellest, kui vähe on vaja, et haarata vaatajat pooleteiseks tunniks vaid ühe näitlejaga muutumatus olustikus. Tom Hardy kannab seda filmi ja peabki kandma. Ta on imetlusväärne.

 

  1. Congress / Kongress (Ari Folman) – Ärge tehke narkootikume, vaadake filme. Kongress on vapustav visuaalne reis, mis ühendab animatsiooni ja tavalise pildikeele. Lisaks sellele düstoopiline lugu, milles on nii õudu, armastust, filosoofiat kui lootust.

 

  1. Calvary / Kolgata (John Michael McDonagh) – kirikuõpetaja saab tapmisähvarduse. Kummalise, kõheda ja isegi veidi krimkaliku auraga film, milles leidub ka musta huumori momentide. See on mõtisklus andestamisest ja lahtilaskmisest. Lihtne, aeglase tempoga, aga lööb pahviks. Brendan Gleeson teeb vapustava rolli.

 

  1. Nymphomaniac: Volume I / Nümfomaan 1. osa (Lars von Trier) – seda filmi vaadates tuli küll tunne, et Lars von Trier on tagasi. See ebameeldivus ja rõvedus teeb sellest masohhistlikult mõnusa vaatamise. Sellise, kuidas me Trierit tunneme. Film pole mitte seksist, vaid üksindusest. Mehaanilisest armastusest ja intiimsusest, mis ei olegi robotlikus ja tehnilises maailmas justkui võõras. Võõras aga inimloomusele. Kahjuks valmistas filmi teine osa pettumuse.

 

  1. Maps to stars / Tähtede poole (David Cronenberg) – karm satiir ja isegi haiglane lugu Hollywoodi kirevast aga inimhinge laastavast elust. Film mõjub aga eneseirooniana ka siinsele vaatajale, sest Cronenbergi sihi all on kaasajainimene kui selline. See on koomiline, kummaline, kummituslik lugu.

 

 

Timo Diener, filmikriitik ja filmilevitaja:

Aasta filmielamus – "Grand Budapest Hotel"

Minu aasta parim film, sest harva suudab film olla samaaegselt nii padunaljakas ja massidele rõõmu pakkuv, kui ka loomult kurblik, nostalgiline, kaugeid aegu igatsev ning samas praegust maailmapilti arvestades ülimalt aktuaalne. Ilmselt unustavad akadeemikud selgi aastal, et komöödia on võrreldes draamaga ikka raske töö ja aasta ühe silmapaistvaima rolliga maha saanud Ralph Fiennesil on vast tükk tegu, et pääseda näiteks parima meespeaosa Oscari nominentide hulka.

 ’71

Nägin seda veebruaris Berliini filomifestivalil umbes 1600-pealises suursaalis tavaseansil (ei mingit punast vaipa ega kroonitud päid) ja see, kuidas film haaras kogu selle massi esimese viie minutiga jäägitult endasse nii et vaiksematel hetkedel oleks kuulda olnud lausa nõela kukkumist. Elamus oli selline, et järgmisel päeval tuli filmi siinsed leviõigused omandada ja varsti jõuab see film ka siinsesse kinolevisse. Filmi sisu selline labane kokkuvõte: Kathryn Bigelow + Paul Greengrass = ’71.

 LINDMEES

Film, mille võimuses on haarata igat kinosõpra. Võib algul tunduda nö. „kõrgelaubalise“ meelelahutusena, aga samas on arusaadav kõigile. Näide sellest, kuidas näitlejate nauding oma tööst transleerub kõrgeklassilisteks sooritusteks. Michael Keaton oleks parima meespeaosa Oscari kuhjaga ära teeninud.

 GALAKTIKA VALVURID

Galaktika valvurid oli käesoleva aasta kõige muretum kinematograafiline rõõmuplahvatus, kus kaugel galaktikas aset leidev tegevustik oli tegelikult sügavalt juurdunud meie poolt asustatud maailma popkultuuri ja seda äärmiselt sundimatult. Film, mis tegi õigustatult suure staari „Parks and Recreationis“ aastaid tubli tööd teinud koomikust Chris Prattist, kes andis oma hääle ka aasta ilmselt parima animafilmi LEGO FILMI peaosalisele Emmetile.

Ehk siis – LEGO FILM – aasta üllatavaim rõõmupomm ja ilmselt parim animatsioon.

JOHN WICK – aasta parim madinafilm. Puhtalt.

KADUNUD – David Fincheri iga film on suursaavutus. Nagu ka see. Rosamund Pike andis meile sellise tõupuhta külma bitchi, kelle sarnast me pole kaua aega kinoekraanil näinud.

WALL STREETI HUNT – vahel kipuvad aasta alguses nähtud asjad ununema, aga see film ei ununenud. Väga lõbus film.

PHILOMENA – film, mis oli sama lihtne nagu nimitegelane, aga puudutas seda sügavamalt.

X-MEHED: TULEVASE MÖÖDANIKU PÄEVAD, AHVIDE PLANEEDI KOIDIK, KAPTEN AMEERIKA: TALVESÕDALANE ja HOMSE PIIRIL – vastumürk ja vastulöök ajuvabale rähklemisele nimega TRANSFORMERID (mida meisterdatakse nii kaua edasi kuni nad osa kohta miljard dollarit teenivad)

NAABRID – kuna ma pole veel jõudnud näha film i 22 JUMP STREET, siis hetkel on just see aasta naljakaim komöödia

POISIPÕLI – kui jätta kõrvale kogu see 12-aastase võtteperioodi jututeema, siis oli tegu lihtsalt ühe armsa ja ausa filmiga ühe poisi suureks kasvamisest

WHIPLASH – väga hea film. Vahel ei oskagi midagi enamat öelda. J.K. Simmons ruulib. Miles Telleri päralt on tulevik.

FOXCATCHER – efekt on võimas, kui näitlejad, kelle ampluaad on varem olnud väga selgelt välja joonistunud, teevad järsku kannapöörde ja pakuvad vaatajale midagi nii kardinaalselt erinevat, et see on lausa ehmatav. Steve Carell ja Channing Tatum tõestasid end suurte näitlejatena. Mark Ruffalo oli seda juba varem.

Eesti kinolevisse mitte jõudnud asjadest avaldasid enam muljet CALVARY, SHORT TERM 12 ja THE SKELETON TWINS.

Aga aastast veel nii palju, et meelde jäid:

-        Suurte tegijate PHILIP SEYMOUR HOFFMANI ja ROBIN WILLIAMSI ootamatu ja enneaegne lahkumine

-        Kogu „Intervjuuga“ seonduv – SONY häkkimine, terroriähvardused, kinode alt ära hüppamised jne.

-        „Mandariinide“ Kuldgloobuste nominatsioon ja Oscari shortlisti pääsemine

-        Paljude uute kinode tekkimine Eestis (Pärnu Apollo, Viimsi kino, Kosmose IMAX) ja maakinode järk-järguline digitaliseerimine

 

Toimetaja: Tõnu Pedaru

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: