Alanud nädal on teatrit pilgeni täis.

Tartus algab festival Draama. Tallinnas aga möllab William Shakespeare: samal ajal kui Draamateater saadab kaduvikku Georg Malviuse pompöösse lavastuse "Armunud Shakespeare", saabuvad Kanuti Gildi Saali inglased, et 6 päevaga kanda ette kõik 36 suure Williami näidendit, sedakorda üliminiatuurses vormis. Elame – näeme!

Tagasivaade suveteatrile ei ole minul panoraamne. Nägin tänavu kõigest 11 uuslavastust. Tõsi, etendusi oli mu suvises vaatluskavas kolm korda rohkem.

Aga uutest võtan rõõmuga kõneks Endla teatri "Säärase mulgi", Kaili Viidase lavastuse Pärnus Koidula muuseumi aias.

Lydia Koidula "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola", õpetlik lustmäng, äratab vakkade kaupa mõnusaid ärksaid mõtteid, mis pole teatris kaugeltki igaõhtune rõõm. Dramaturg Ott Kilusk on Koidula teksti osavalt kõpitsenud ja salamahti täiendanud - koos lavastaja Kaili Viidase ja kunstnik Arthur Arulaga on loodud nutikas mänguline süsteem. Alates kapsapääde kujundite laviinist, mis inspireerus Koidula näidendi lausest, kus Anne heidab Peetrile ette mullust kapsakasvatamise sõgedust.

"Säärase mulgi" näitetrupp on lustiline. Kui kipute oletama, et ainsad trumbid ongi Ago Andersoni vastupandamatult tõsitundeline linalakk-kullerkupp Maie ja Indrek Taalmaa elujanust pakatav Maie ema Anne, siis eksite. Tegu on ansamblilavastusega. Sünnib vahvaid rolle: Tõnu Oja iseenese tarkusest elulaugastel karglev ja omal viisil jorutav Peeter Pint; Meelis Rämmeldi südantlõhestava ballaadiga saatusele viimaks alistuv Erastu Enn. Põnev on positiivse mulgi Männiku Märdi (Lauri Mäesepp) muundamine lavakurki haukavaks ülbikuks, kelle mehekätt Maie juba enne pulmi tunda saab.

Ülitähtis tegelane on Jüts, nõtke taibuga vilgas koolipoiss: Sander Rebase lavaelus on peidus saladusi. Tema loob aegade silla. Jütsi ustav sõber on Kure Aadu (Feliks Kark), vanamees kingib poisile surnud varese, kellele Jüts eluvaimu sisse kraaksatab.

Tundlik Jüts paneb mõtlema Koidula luuletuste "Meil aiaäärne tänavas" tähendusmahu üle, sest "Säärase mulgi" püünele eksib aegajalt Lydia ise. Ent Koidula ilmumistes pole ärkamisaegset naiiv-idülli, vaid midagi kriipivamat: kohkumust omaloodud tegelaste isepäisuse üle või suisa õelat kahjurõõmu?!

Seda ei suutnud ainsa vaatamisega mõtestada, aga siit aimub ühendusradu, olgu või tänavuse laulupeopoleemikani. See on ju iga inimese enda valik: kas Peeter Pindi kombel iseenese tarkusest lahmimine või Jütsi ergas elu-uudishimu ja targemalt koolmeistrilt nõuküsimine. Mida külvad, seda lõikad!

"Säärast mulki" mängitakse õnneks ka uuel suvel.