If you do not dance your own dance, then who will dance it?

(Kui sa ise oma tantsu ei tantsi, kes seda siis teeb?)

Gabriela Roth

Väike ja isikupõhine Eesti

1990. aastate keskpaigast muutus „mittetantsimine” „lahedaks” suundumuseks, teerajajateks Kanuti Gildi SAAL ja Mart Kangro. Sellest kujunes kiiresti n-ö üldine hea maitse tantsukunstis. Nüüdisaegse tantsu ja Mart Kangro vahele tekkis võrdusmärk, eeskujuks Kesk-Euroopa kontseptuaalne tantsukunst. See suundumus on põnev ja on arendanud meie kaasaegset tantsu filosoofilises plaanis palju, kuid see on ainult üks võimalik tee liikumiskunstiarendada, ainult üks rada, mida mööda süvitsi minna. Kontseptuaalse tantsu tegijad ise ehk nii palju ei vastandunudki liikumisele, kuid vastandus see, mida nad tegid, või vähemalt vaatajale laval toimuv niimoodi tundus. Meie liikumispõhise tantsukunsti suund jäi aga samal ajal suhteliselt staatiliseks, taandudes vaid kitsaks stiilinäiteks.

Kuna Eesti on nii väike, siis tekivad siin kergesti kategoorilised arvamused. Meie riigi väiksus ja veel enam kitsas nüüdistantsu sfäär muudab kõik siinsed suundumused isikupõhiseks. Iga suundumuse taha tekib kindel nägu ja nimi. Kontseptuaalne suund on seotud konkreetsete isikute või tantsukompaniidega ja niisamuti ka liikumispõhise tantsu suund. See muudab iga vestluse väga kategooriliseks. Eesmärk võiks olla aga jõuda igasugustes arutlustes ja teoretiseerimistes suurema üldistuse tasemele, mis süveneks rohkem fenomenidesse ja nende tagamaadesse.

Ka tantsukunstnikud ise võtavad vahel liiga kergekäeliselt arvamusliidri rolli ja üldsus kummardab arvamusliidreid väga kergekäeliselt, tõstes nad peaaegu ebajumalateks. Eesti väiksuses loob arvamusliider üldistuse ja tema mõttemaailm muutub valdavaks. Vähe on neid, kes on võimelised sellest loobuma ja rahulikult oma kunsti tegema, selle kaudu küll oma tõekspidamisi, maitse-eelistusi ja stiili selgelt väljendades, kuid mitte valjuhäälselt peale surudes.

Puudub tugev liikumispõhise tantsu traditsioon

Nüüdistants tekkis 1990. aastate alguses sisuliselt tühjalt kohalt. Liikumispõhise tantsukunsti peaaegu ainsaks järjepidevaks koolkonnaks on jäänud tantsuteater Fine5. Samas näiteks sellised uuema põlvkonna liikujad nagu Karl Saks või Raho Aadla arendavad oma tegevust, tundmata mingit erilist koolkondlikkust või järjepidevust. Eestis puudub ka tugev nüüdisballeti ja klassikalise modernse tantsu traditsioon ja siit jääb liikumiskogemusse lünk.

Ka etenduskunstist ja moderntantsust välja kasvanud nüüdistantsu stiilide vahel on meil tänapäeval auk, kuhu peaks paigutuma oma isiklikul liikumiskeelel põhinev tantsukunst. Maailmas leidub selliseid lavastusi, kus kasutatakse keha oma individuaalsel viisil. Näiteks Meg Stuart kasutab erinevaid etenduskunstide vahendeid, millest peamiseks jääb siiski keha. Stuarti stiil põhineb improvisatsioonil, eklektilisel tehnikal ning erinevate materjalide ja tekstuuride kasutamisel. Tema lavastustes muutuvad tantsijad vaat et tähtsamaks kui ta ise, või vähemalt on neil temaga võrdväärne roll — nad kõik on lavastuse autorid. Stuart pakub ikka ja jälle erinevaid suhtlemisviise ja -vorme ning vastastikuse suhestumise võimalusi. Tema lavastusi on huvitav vaadata, kuna tal on oma individuaalne köitev ja rikas kehakeel, mis ei lähtu ühestki konkreetsest tehnikast ja millega ta suudab püstitada olulisi küsimusi ning anda neile uusi(!) vastuseid, mis tuntud tehnikatest lähtudes oleks väga raske. Nii ka Anne Teresa De Keersmaeker, Xavier Le Roy, Emanuel Gat, Ohad Naharin, William Forsythe, Sasha Waltz, Rosemary Butcher… või näiteks Pina Bausch, kes tegeleb küll tantsuteatriga ja kasutab laialdast väljendusvahendite arsenali, kuid kelle puhul liikumine ise jääb peamiseks. See haarab seletamatul viisil ning loob midagi väga võimast, midagi, mida sõnadega ei ole võimalik kirjeldada või teiste väljendusvahenditega saavutada. Nad kõik peegeldavad oma väga tundlikku ja isiklikku maailmanägemist isikupärase kehatunnetuse ja -väljendusega.

Paraku ei ole meil Eestis praegu enam ka selliseid festivale, kus tantsul oleks märkimisväärne koht. Parimad kontseptuaalse tantsu näited leiavad ehk pääsu etenduskunstide festivalidele, kuid liikumispõhisel tantsul ei ole hetkel vist kusagil võimalik end avaramalt esindada. Ometi, kui ei ole kohta, kus liikumispõhist tantsu teha, ega inimesi, kes selle eest seisaksid, siis ei tule see suundumus kõrgkunstina ka kõne alla. Festival on üks koht, kus saaks oma loomingut näidata ning kuhu võiks ja peakski kutsuma inimesi ka väljastpoolt. See on nii tegijatele endile kui ka publikule vajalik praktiline kogemus.

Küsimus ei peaks olema vahendites

Eesti nüüdistantsus on ainult üks suund, mida peetakse „lahedaks”, see on kontseptuaalne, viimasel ajal teatud määral ka seisundiline suundumus; liikumispõhine tants sellesse ritta aga kindlasti ei mahu. Küsimus ei peaks olema aga vahendites, vaid etenduse toimimises! Kui liikumispõhine lavastus on sidus, kõnetav ja hoiab pinget, siis ei tohiks juhuslik eelarvamus saada lavastuse kogemisel määravaks.

Meil aga ei räägita lavastusest endast, selle toimimisest, ega esitata tõsiseltvõetavaid küsimusi, vaid noritakse vahendite kallal. Ent see ongi ju etenduskunstis võluv, et vahendeid on piiramatult. Loomulikult saab liikumise kui vahendi panna tööle nii, et see on igav, nagu ka ükskõik mis teise vahendi. Eelarvamus, et tantsuetendus iseeneses tänapäeval ei tööta, on absurdne. Küsimus, mille peaksime esitama, on hoopis, milline on see liikumine, suhe lavalolijate vahel ja suhe publikuga, mis on tänapäeval kõnetav ja vaatajale huvitav. Praegu puudub meil püsiv publik, kelle peas on kindel teadmine, et liikumispõhine tants tõstatab olulisi teemasid talle sobivas keeles ja vormis.

Kehafilosoofiline pilk

Tundub, et liikumise ja mitteliikumise kohta ei ole tehtud eriti sügavaid, filosoofilisi, põhimõttelisi otsuseid. Selline sügava, kuid veendumuseta joone tõmbamine on muutunud pärssivaks. Etenduskunst ei pea oma olemasolu kunagi õigustama, samas peab seda alati tegema liikumiskunst. Ka multimeedium ei pea oma olemasolu õigustama, samas peab seda tegema liikuv keha. Miks on projektori pilt, isegi siis, kui ta on igav, justkui iseenesest äge? See panebki kahtlustama, et mitteliikumise taga ei ole alati sügavaid põhjusi. On mingi kihistumine, mingi polaarsus, milles inimesed lihtsalt võtavad ilma pikemalt mõtlemata ühe või teise positsiooni.

Sama näeme tänases ühiskonnas teisteski eluvaldkondades — kui kergekäeliselt on vahetatud välja vahetu inimkontakt virtuaalse suhtlemise vastu! Me ei vaata enam üksteisele otsa, vaid jagame Facebookis like‘e. Facebookis on kõik ju lihtsam, seal ei pea teise inimesega tegelema ega tema tajumisega vaeva nägema. Me oleme väga lihtsalt loobunud millestki olulisest, sellest ise aru saamata, ja tegelikult me ei tea, kuhu see kõik viib.

Sama kergelt, kui on taandatud inimsuse osa ühiskonnas — sest inimene ei ole enam nii huvitav kui tema Facebooki identiteet —, on ka projektoripilt muutunud huvitavamaks laval liikuvast ja kohal olevast inimesest. Räägime tegelikult taas vahenditest. Nutiseadmed ja projektorid ei ole iseenesest taunitavad, kuid halb on see, et enamasti puudub meil tahe mõelda, mida tehakse, kui nutiseadmes aega veedetakse või projektoriga kunsti tehakse.

Vaatemänguühiskond

Meie ühiskonnas on kuvand huvitavam kui real life. Keha võib-olla ei suuda nii vägevat vaatemängu pakkuda, kui ta ei ole just väga suurte tunnetega seotud. Liikuv keha nõuab inimeselt liiga palju süvenemist, nii vaatajalt kui koreograafilt. Väljumine juba loodud informatsiooniväljast ja iseenda ja oma kohalolu kehaline avastamine nõuab pingutust, mis kindlasti ei ole tänapäeva ühiskonna märksõna. Keeruline on ühe asja juurde pidama jääda ja süveneda, leida selleks motivatsiooni, aega ja püsivust.

Telesari „So you think, you can dance”, treenitud kehad ja trikitamised on väga populaarsed, on seda olnud kogu ajaloo vältel. Kergesti seeditav kultuur, popkultuuri lihtsus haarab süvenemist nõudmata kaasa, kuid kui on vaja süveneda, läheb juba keerulisemaks.

Tants ei saa ilmselt ka seetõttu kuuluda iial peavoolukultuuri hulka, et kahtleb suurtes narratiivides. Tantsus tuleb kõik kehaliselt läbi elada. Liikumispõhise tantsukunsti lähtepunktiks on ja jääb individuaalsus, kui ta just ei põhine kollektiivselt omandatud tehnikal. Süüvida oma isiklikku läbielamisse nii palju, et see muutuks teatud määral üldistuseks, ja tuua see vaatajani nõuab muidugi tööd, kuid see vääriks publikut.

Jälgitava narratiivi otsimine tantsulavastuses tuleneb arusaamatuks jäämise hirmust. Lugu asetab tegijad ja vaatajad ühtsele pinnale, isegi tehnika võimaldab seda teatud määral. Individuaalne kehakeel, mis kõnetab, peab seisma väga tugeval alusel, üldistusel, mis suudab vaatajat kõnetada.

Tants — tohutu potentsiaaliga kunstivorm

Tantsukunst on kahtlemata raske kunstivorm — etenduskunstides on vahendite valik suur, kuid tantsu tööriistaks on eeskätt tantsija keha. See, et ühel tantsulavastusel on tugev valguskujundus ja heli, on muidugi elementaarne, kuid kehaline mõtlemine, füüsiline info peaks seal kindlasti olemas olema. Just seesama keha peakski olema tantsukunsti trump, mitte takistus — lähtepunkt, mitte hädaga juurde poogitud osa. Paraku elame me logotsentrilises maailmas, kus kõik toimib põhjuse-tagajärje loogika alusel ja peab olema keeleliselt (parimal juhul veel ka üheselt) arusaadav. Hea kehapõhine tantsukunst nendesse raamidesse ei mahu. Seal toimivad hoopis teised tajud ning kogemise ja informatsiooni loomise viisid — see ongi selle kunstivormi tohutu ressurss.

Väga huvitav on küsimus, kuidas jõuda tantsus nii kaugele, et sinna lisanduks filosoofiline taust. See tähendab tegelikult kehaliselt tunnetatud filosoofiat, mis ei jää pelgalt enda sees urgitsemise tasemele, vaid on võimeline üldistusteks. Teatris on see palju lihtsam, sest mõtestamine ja üldistus toimuvad sõna baasil. Tantsus on palju keerulisem leida seost tehnika ja filosoofia vahel. Praegusel hetkel näib, nagu peaks valima, kas mõtled või liigud. Ometi ei peaks liikumine välistama tundlikkust ümbritseva suhtes ja ühiskonna kõnetamist.

Tantsukunstil on tegelikult tohutu potentsiaal. Tants on midagi väga isiklikku, lähedalt tunnetatavat, individuaalset. Kui teater räägib sellest, mis on üleüldiselt armastus, siis tants räägib sellest, mis on armastus minu jaoks— mis on palju isiklikum, lähedasem ja arusaadavam, ehkki ka see isiklik tunnetus peab saama üldistuseks, et jõuda teisteni, jõuda kellenigi. See, mis ühe inimese sees füüsiliselt toimub, on tegelikult ju tema ainus reaalsus. Raske on uskuda kultuuri, kus inimese endaga toimuv saab olla igav, kus usk oma isiklikesse kogemustesse ei toimi.

Kehaline mõtlemine kui tantsitud luule

Tõeliselt isikliku kehalise (ja kõnetava) kogemuse väljendumiseni, kehalise mõtlemiseni on keeruline jõuda — mitte tantsukombinatsiooni vihtumiseni või pelgalt muusika järgi liikumiseni, vaid sügava kehalise väljendumiseni. Suur osa meie tantsumaastikust on soorituspõhine — kui sooritad hästi, siis oled hea tantsija; kui vormid põnevaid, keerulisi, haaravaid jne koreograafilisi jadasid, siis oled hea koreograaf. Kuidas jõuda aga sinnamaani, et mõiste „kehaline mõtlemine” oleks üldse arusaadav ja filosoofiline lähenemine kehapõhisele tantsulavastusele võimalik?

Tants on sageli seotud tehnikatega. Kui me mõtleme heast tantsukunstist, siis on hea tehnika seal justkui elementaarne. Teatud kehalise sõnavara omandamine on tõesti esimene samm selleks, et hakata uurima, kuidas keha võiks liikuda ilma selliste tehnikateta, mida me juba tunneme. Oluline on oskus kasutada keha orgaaniliselt, nagu seda teevad loomad. See on oma isikliku kehakeele, oma isikliku (kehalise) maailmatunnetuse avamine.

Võib-olla me võtame liikuvat keha liiga tõsiselt ja kardame, et oleme igavad? On oluline, et me ei piiraks end ühegi tantsutehnikaga, oskaksime olla eneseiroonilised ja pööraksime rohkem tähelepanu autentsele liikumisele, uurides oma sisesmist ja välist ruumi. Kunagi oli liikumine meie ainus väljendusviis, kuid see oli nii ammu, et me ei mäleta seda enam. Nüüdisaegne tants näitab, et maailm ei ole ideaalne, samuti ei ole seda keha. Aga see ongi tema võlu, tema ilu. Nii, kuis muutub maailm, muutub ka tants. Võib-olla peaksime kogu tänase Eesti tantsuhariduse ümber vaatama ja pöörama seal rohkem tähelepanu autentse liikumise, isikliku kehakeele avastamisele, et suuta etenduskunstidega sammu pidada ja nendega võrdväärselt külg külje kõrval eksisteerida. See võiks olla kasulik mõlemale distsipliinile.

Neid koreograafe, kes kasutavad keha nagu keelt, on vähe. Neid, kes tegelevad tehnikatega, on palju, aga neid, kes tegelevad oma keha ja liikumisega, napib. Need viimased loovad liikumist nagu luulet, kus ühtegi tähendust ei teki enne, kui tekivad konkreetsed sõnad, vähem või rohkem imelikes (loe: mitte tavapärastes, harjumuslikes, teada-tuntud) vormides ja kombinatsioonides. Nii ka individuaalsest kehakeelest lähtuvas tantsukunstis — liikumine ei väljenda juba olemasolevat lugu, vaid loob ise loo ja tähenduse.

Lugu tekib tegelikult samal hetkel, kui vaataja seda näeb, spetsiifiliselt liikuja(te) ja vaataja vahel. Koreograaf ei saa küsida, kas te saite aru, mida ma tahtsin öelda, sest ühest vastust ei ole olemas. Vaataja seisukohalt tähendab see absoluutset kohalolu, minemist laval sündivaga ühte aegruumi.

Siin on sarnasust luulega — ka siin on peamine individuaalne väljenduskeel ja hetkes sündiv kontakt teksti ja lugeja vahel. Luulet loeb aga samuti väga vähe inimesi. Eesti keel on meile kõigile ühine, aga see, mida üks poeet sellest välja võlub, kui pildiliseks ja ruumiliseks ta keele muudab, sõltub puhtalt individuaalsest väljendusest. Tantsukunsti kontekstis nõuab see vaatajalt avatust ja valmisolekut võtta vastu kellegi individuaalset maailma, sest ükski eelinfo siin ei aita. Ehk sellepärast nii väga kardetaksegi, et individuaalsusest ei saada aru ja et see on igav?

Kuidas jõuda kehalise mõtlemiseni?

Eesti Tantsuagentuuri koolis on võimalik omandada tantsu alustehnikaid. Kui sealsed õpilased jõuavad kõrgkooli, siis on neil põhi, kust alustada oma kehakeele leidmist. Kõrgkooli kolm-neli aastat ei ole nullist alustamiseks ja oma individuaalse kehakeele avamiseni jõudmiseks kindlasti piisav. Loomulikult ei saa areng piirduda õpingutega, kuid oskus küsida õigeid küsimusi peaks kõrgkoolist kaasa tulema.

Kõrgkool annab korraga palju informatsiooni, erinevaid tantsutehnikaid ja teisi aineid ning ühele asjale kontsentreerumine on seal keeruline. Tänapäeva maailm on üldse väga kiire ja kirju. Infot on palju ja raske on millegagi süvitsi minna. Keha harimisel on see aga vajalik.

Individuaalse kehakeele avamisel/ avastamisel ei piisa sellest, et omandada teatud liikumine ja muuta see endale sobivaks — tarvis on endast lähtuda, oma liikumist usaldada. Tantsu algharidus peaks andma tööriistad, kõrgkoolis peaks keskmes olema juba indiviid ja tema keha. Siis tekib aeg ja ruum süveneda. Kõrghariduse eesmärk võiks olla tekitada tahtmine enda ja oma kehaga tegelda, esitada küsimusi ja uurida. Idee ei ole jagada kätte kolm nippi või kolm liigutust, vaid tekitada vajadus püsivalt areneda.

Tuleks leida kehalised meetodid, kuidas liikumist uurida ja luua. Vastasel juhul tuleb õpetaja teatud liikumisvilumusega, teatud stiiliga, ja õpilane omandab uue kogemuse nagu uue teadmise, kuid iseennast ei ava. Õpetajal on teatud kogemus ja informatsioon, kuid eesmärk ei ole seda õpilastele ette toppida, vaid toetada tudengite tööd iseendaga — ei pea seletama, mis on ilus, vaid suunama õpilased leidma, mis on ilus nende jaoks.

Oluline on oskus küsida õigeid küsimusi ja ise avastada, mitte taasesitada teadmisi ja oskusi, mis on omandatud, kätte jagatud, varem loodud. Edasi peab kogu ümbritsev kultuurikontekst seda teekonda toetama, peab olema motivatsioon, et edasi küsida ning sel rajal jätkata. Kui ei nähta ruumi, kohta, vajadust; kui ükski festival ega maja sinu loomingut ei oota ja see publikut ei huvita, siis on keeruline motivatsiooni hoida.

Kehaline kontseptuaalsus võiks seisneda oma kehalisuse meeldetuletamises, taastamises. Kontseptuaalne keha on see, mis võtab ise midagi ette, loob ise midagi uut. Tantsukunstnik peab leidma üles oma kehalise aususe. Tantsukunstnik peab õppima usaldama oma keha, omaenese kehalist mõtet. Oma keha usaldamine, kehaline mõtlemine, selle arendamine, sellesse süüvimine võiks olla pinnas kehalise filosoofiani — üldistuseni, kõnetavuseni — jõudmiseks. Kehapõhisele tantsulavastusele peaks lisanduma filosoofia, et see ei jääks vaatemänguliseks trikitamiseks, vaid võimaldaks mitmekesist maailmatunnetust, esitaks omal viisil küsimusi ja vastaks neile nii, nagu ühegi teise kunstivormi vahenditega ei saa vastata. Selline võiks olla teekond selle poole, et tants ei oleks enam vanamoodne ja igav, vaid kaasajas toimiv ja kõnetav.