Ehkki siin-seal on mainitud, et Draama festivalil etendunud lavastused ei anna pilti sellest, mis suunas eesti teater üldisemalt liigub (vt nt Draama 2017 – kitsaskohad ja areng, Postimees, 12. IX 2017), võiks küsida, kas see peab olema ja saabki üldse olla Draama funktsioon? Eriti võttes arvesse, et nädalasele festivalile jõuavad üldjuhul küll väljapaistvamad tööd, kuid kaugeltki mitte ammendav valik Eestis viimase aasta jooksul esietendunud lavastustest. Kuid see ei tähenda, et selle teemapüstituse valguses ei või küsida, mis võiksid ja peaksid olema sedalaadi teatrifestivali eesmärgid ning ülesanded.

Suur osa festivalil etendunud lavastustest on pälvinud tähelepanu nominatsioonide ja auhindade näol ning on seetõttu täiesti põhjendatult leidnud oma koha Draama nimekirjas. Ka ülejäänud lavastuste osas ei saa eriti kahelda, kas nad on valiku väärilised või mitte – olgu siis põhi- või off-programmis –, sest on selge, et külmaks jätvat lavastust festivali programmis kindlasti ei olnud.

Küll aga ei selgu, mis põhimõtetel just selliseld lavastused kavva võeti. Valikuprintsiipide selgitamine aidanuks mõista konkreetse festivali olemust ning ehk ka korraldajate taotlusi.

Kui võtta arvesse, et festival on ilmselt veel siiani teekonnal uude formaati, on mõistetav, miks erinevaid lavastusi oli sel aastal vaid 27. Loodetavasti leitakse järgmisel aastal siiski võimalus kaasata senisest suurem hulk teatreid ning lavastusi, sest ruumipuudus või publiku leige huvi siin kindlasti takistuseks ei saa. Lavastuste valiku laiendamise osas võiks mõelda ehk ka kuraatoriprogrammi taastamisele. See annaks festivalile ühelt poolt veel ühe konkreetse mõõtme ning teisalt rikastaks lihtsalt festivali üldprogrammi.

Sel aastal jõudis publiku ette päris mitu noorte näitlejate-lavastajate omatööd (nimetagem nt Musta Kasti "Peksu mõisatallis", Kinoteatri "Ei tao" või veel enam Waldorfi Kooli Teatri "Pilte näituselt", mis oli esimene kord, mil kooliteater professionaalse teatri festivalil osaleb). Sellest johtuvalt võiks Draama festival võtta üheks oma teadlikuks kõrvalülesandeks lavakunstide tudengite ja nende tööde tutvustamise või anda neile lausa võimalus teha koos midagi sama suurejoonelist, nagu oli 2015. aasta festivalil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ning Eesti Kunstiakadeemia etenduskunstide tudengite ühistööna valminud "Piiri peal ehk nii me oleme". Samamoodi on eredaid elamusi pakkunud Anu Lambi juhtimisel sündinud diplomilavastus "ja Sõna sai lihaks (2015) ning nüüdne Anu Lambi, Johan Randvere ja lavakunstikooli 27. lennu lõpetanute "Elagu, mis põletab".

Kinoteater "Ei tao" Autor: Siim Vahur

Ühelt poolt oleks etenduskunstide tudengite tööd festivali omaette miniprogrammina intrigeeriv vihje sellele, milliseid huvitavaid näitelejatüüpe ja lavastuslikke vaatepunkte võib peagi oodata Eesti teatripilti, teisalt aga on siiani osutunud tudengite või vastlõpetanute näitlejate teatritööd sageli festivali energia- ja elamusrikkaimaks, sest sellise põlemise ja mängulustiga mängivad ainult noored ja veel teatri argipäevast muserdamata näitlejad.

Seekordse festivali off-programm keskendus mõistele "ületoodetud teater", mis päädis uute väiketeatrite lavastuste kõrval ka samateemalise aruteluga. Ehkki kahe eraldiseisva teatrikooli olemasolu peeti jätkuvalt vajalikuks, ei selgunud, kui erinevaid radu kaks õppeasutust käima peaks. Samuti leiti, et kuni jätkub publikut, ei saa rääkida ületoodetud teatrist. Pigem on küsimuseks ületoodetud näitlejad, eriti kui arvestada seda, kui paljud teatrikooli lõpetajad veel ka viis aastat hiljem valitud erialal töötavad.

Ühtpidi on see karm ja kurb teema, sest näitlejaks õppinud noor on neli aastat oma elust õppimisele pühendanud, ent teisalt ei saa unustada tõsiasja, et konkurents noorte näitlejate vahel ongi kaasajal äärmiselt tugev ning samavõrra loomulik on seegi, et pinnale jäävad vaid andekamad ja kohanemisvõimelisemad. Ja nii ei jäägi paljudel üle muud, kui valitud kutsest loobuda või luua endale ise töökoht, näiteks asutada uus teater (mida Tartus tegi edukalt Musta Kasti nime alla koondunud seltskond äsja lõpetanud näitlejaid).

Ent kui võtta aluseks Voldemar Panso sõnad, et näitlejaõpe ei lõpe kaugeltki veel teatrikooli lõpetamisega, olekski justkui loomulik, et just koolijärgse viie aasta jooksul sõelutakse välja võimekamad ja tugevamad. Samas ei pruugi otsesest erialasest tööst ilmajäämine tähendada tingimata unistuste täielikku purunemist – Eesti teatriõpe on piisavalt laiahaardeline, et leida rakendust paljudes väga olulistes valdkondades.

Theatrum "Isa" Autor: Harri Rospu

Seekordse festivali olulisimaks arenguks on ehk see, et tavapärasteks saanud vestlusringide ja intervjuude (sedakorda Andres Noormetsa ja Erni Kase juhtimisel) kõrval toimusid pea poolte etenduste järel arutelud, kuhu olid sageli kaasatud nii dramaturgid kui ka trupid. Sisuliselt tähendas see publiku kohtumist teatritegijatega (nagu seda on Tartus järjepidevalt praktiseerinud teater Must Kast), mis annab võimaluse teatrikülastajal anda teatritegijaile tagasisidet, kuidas ta üht või teist nüanssi mõistis ja tunnetas, või küsida lavastuse loomise erinevate aspektide kohta. Publiku ja truppide lähendamisel ning seeläbi ka vastastikusel avardamisel on kahtlemata oluline roll nii publiku "kasvatamisel" kui ka trupi arendamisel.

Ent kui pöörduda nüüd tagasi festivalil etendunud lavastuste juurde, tasuks mõned neist ka esile tõsta. Ehk kõige vahetuma teatrielamuse pakkus möödunud aastal EMTA lavakunstikooli lõpetanud ja varemgi koolitööna ekskursse eesti kultuurilukku pakkunud 27. lend koos Anu Lambi ja Johan Randverega. Lugu 20. sajandi algul Pariisi kogunenud Eesti kunstnikest rullub lahti tohutu noorusliku energia ja loomistahtega. Noored näitlejad kehastavad Tuglases, Laikmaas, Mägis, Vabbes ja teistes omaenda idealistlikke lootusi ja kõike purustavat tahet teha midagi suurt ja enneolematut, mis annavad lavastusele erilise orgaanilisuse, ent samas ka erakordselt sisendusjõulise hoo. Nappide vahenditega luuakse võimas ja meeldejääv maailm.

Eredate näidetena tõusid esile veel ka Theatrumi "Talvevalgus" (autor I. Bergman, lavastaja A. Luup) ja "Isa" (autor F. Zeller, lavastaja Maria Peterson), Teater Ugala "Soo" (autor O. Luts, lavastaja E. Koldits) ning Rakvere teatri "Somnambuul" (autorid M. Kõiv ja S. Keedus, lavastaja S. Keedus). Neid kõiki ühendab küll eri viisidel, kuid ometi õnnestunult loodud emotsionaalsed seisundid ning sügavuti tajutavad atmosfäärid. Kui neid lavastusi ka painete ja ängi kontsekstis kõrvuti vaadata, mida nad kõik puudutavad, siis on lausa imekspandav, kuivõrd laial spektril saab üht küllalt konkreetset inimlikku tundmust väljendada.

Tallinna Linnateater "Köster" Autor: Siim Vahur

Kergematest ja pigemini komöödiatena käsitletavatest lavastustest võiks ära mainida Andrus Kiviräha "Köstri" (lavastaja A. Kivirähk) ning "Vaimude tunni Koidula tänavas" (lavastaja P. Pedajas). Ehkki mõlemad lood baseeruvad üldtuntud isikutele (pole ju vahet, kas tegu on köstriga O. Lutsu "Kevadest" või Anton Hansen Tammsaarega, sest praeguseks on mõlemad ühevõrra müütilised tegelased), on Paunvere köstri tragikoomiline lugu kahtlemata selgepiirilisem ning ka sisukam.

"Vaimude tund Koidula tänavas" on seevastu ebamäärasema vormiga ning keskendub suuresti Mati Undi ja Anton Hansen Tammsaare koomilisevõitu nääklemisele, mis kahe kirjaniku teada-tuntud omaduste või ka veidruste rõhutamisele vaatamata kummagi isiku olemust vist kuigivõrd uue ja vaimuka nurga alt ei ava. Intrigeerivaimaks osutuvad lavastuse viimased stseenid, mil Tammsaare loobub talle omistatud kannatustega palistatud armastuse kontseptsioonist.

Pigem nooremale publikule mõeldud Von Krahli teatri "Kummi T" (autor O. Lund Kirkegaardi, lavastaja P. Võigemast) annab küll äraspidiselt, kuid siiski üsna veenvalt edasi loo moraali. Ühelt poolt on laval nähtav kiusamine ju naljakas, ent teisalt hakkab kuskilt kumama (ilma, et seda kuidagi moraalitsevalt rõhutataks) ka vastumeelsus nähtu suhtes.

Von Krahl "Kummi T" 

Teater Ugala "Moraal" (autor H. Christensen, lavastaja M. Palm) jäi oma olemuselt ja eesmärkidelt segasemaks. Ehkki on öeldud, et lavastus ei sobi alla 14-aastastele, esitatakse seitset surmapattu iseseisvate õpetlike lugudena küll pigem noorema koolieale sobiva näitemänguna. Kui jätta kõrvale loo seisukohalt õigupoolest üsna tarbetu grotesksus, robustsus ja vägivald, oleks tegu nimetatud sihtrühmale igati sobiliku etendusega. Täiskasvanud vaatajale pakub see ilmselt sootuks vähem õpetlikku mõtlemisainet. Igatahes väärib "Moraali" puhul esile tõstmist muusikaline kujundus ning Adeele Sepa, Rait Õunapuu ja Kaarel Kuuse endast kõike andev mäng.

Kokkuvõttes pakkus selleaastanegi festival hulgaliselt elamusi ja meeldivaid kohtumisi. Loodetavasti õnnestub korraldajatel hakata järgmisel aastal endale seatud eesmärke vähehaaval ellu viima, sest mitmekesiste allprogrammidega (olgu need siis kas või terve kalendriaasta peale ära jagatud, nagu möödunud aastal välja pakutud) festivali puhul saab kindlasti juba eeldada eesti teatri arengusuundi puudutavaid laiemaid üldistusi.