Uuspõld tõdes, et ega ta enam ei kipugi väga intervjuusid andma.

"Ma olen nii palju rääkinud, mulle endale tundub mu jutt juba niisuguse purjus inimese jutt, kes kordab kümme korda sama juttu," sõnas ta.

"Koolon-live" ei seisnegi enam ainult jutuajamises, vaid külalised on palutud tegema ka muusikalisi etteasteid. "Ma pole mitte kunagi esinenud nii, et ma saadan ennast ise kitarril," ütles Uuspõld.

Esmalt esitas ta ta ühe oma lemmiku armastuslauludest, B.B. Kingi "Guess Who":

Uuspõld rääkis veel, et ainus kord, kui ta on mõelnud, et teater pole siiski talle, oli lavakunstikooli kolmandal kursusel.

"Siis oli totaalne depressioon seoses selle eriala ja teariasjaga. See oli tõehetk, kas jätta see asi nüüd sinnapaika," tõdes Uuspõld, lisades, et selleks ajaks ta oli koolis pigistatud tühjaks kui sidrun.

"Lavakunstikool teeb sind ette nii tugevaks, et sa oled võimeline kõigest läbi tulema."

Teisel etteastel jätkas Jan Uuspõld armastuse liinil, täpsemalt armastuse jumalanna Radha teemadel:

Veel mõtteid:

"Näitlemine tähendab sada protsenti kohalolu. Ma arvan, et enamik näitlejaid tegelevad ikkagi selle ideaaliga, mis nad tahaksid laval olla. Lähtuvalt sellest ma tahan olla laval sada protsenti. /--/ Neid hetki, kui sa oled päris ligi ja tunned, et viid terve saali unustusse, juhtub ka. /---/ Ma olen viimastel aastatel rohkem sõumaailma poole kaldunud, ma olen tugevalt nõudlikke draamatükke viimasel ajal teinud väga vähe. See nüüd Theatrumiga on üks üle aastate."

Uuspõld sõnas, et tal on olnud etendusi, kus on väga vähe publikut.

"See annab võimaluse, et need on hästi erilised etendused. Mul ei ole neid palju olnud, aga mõned on. /---/ Ma kujutan ette, et kui sa mängid kolmele-neljale, kümnele inimesele – kõige vähem on mul olnud umbes kümne tuuris inimesi saalis –, siis see on akt, mis tõuseb esile palju rohkem kui tavaetendustel..."