"Punk oli minu päästja, ma ei pea mingisuguse poliitjuraga tegelema, me naerame kõikvõimaliku lolluse üles," ütles Freddy "Koolonis" ja tõdes, et tema loomingus ei ole oluline mingi poliitiline seisukoht, vaid see on tema isikliku vabaduse väljendus. "Ma ei viitsi enam neid laste liivakastimänge mängida, kus ühed on punased ja teised valged, seda enam, kui ma näen, milliste rumalustega nad üksteist üle külvavad."

Freddy Grenzmann sõnas, et temale andis punk mingil hetkel võimaluse vabamalt mõelda. "Ma olen nõus sellega, et punki võib leida igalt poolt, aga ega iga jama ka ikka punk ei ole," kinnitas ta ja nentis, et tema jaoks on pungis armas see, et sa võid ise enda vaimumaailma asju ajada. "Pole vaja midagi järgida, aga minu arust on hakanud kaduma see n-ö pungivabadus, pidevalt tahetakse asju liigitada."

"Ma ei näe praegu seda, et oleks peale tulemas noori punkareid, neil puudub see teatav kogemus, et tuleb ise rohkem mõelda," sõnas ta ja lisas, et ka nemad varastavad rõõmuga teistelt mingeid asju, aga tõsine küsimus on selles, kuidas sa selle lõpuks kokku mätsid. "Mul tuleb praegu analoog John Lydoniga, kes ütles juba omal ajal, et tore on, kui neile meeldib mingis univormis ringi joosta, aga see pole nii väga punk."

"Me näeme kogu aeg, kuidas keegi ütleb sulle, et peab olema olema õnnelik, no ei pea raisk," tõdes Freddy.

Küsimused: Erni Kask
Kaamera, montaaž: Aurelia Minev (ERR)
Täname: Kristian Velner
Salvestatud Tallinnas, Siselinna kalmistul, varasuvel 2017
Muusika: Sex Kassetta (Marko Mäemets/Freddy Grenzmann)
ERR ja nu.unioon 2017