Arvustus. Minu Psychoterror paaris episoodis

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Freddy, Psychoterror Autor/allikas: FB

Uus plaat
Psychoterror
"Streik" (ise välja antud)
9/10

Ma hakkan nüüd mitteplaadiarvustust kirjutama. Ei lasku pikka vormianalüüsi. Psychoterror on bänd suure algustähega ja kõik, mis on käinud kaasas Psychoterrori tegemistega, on oluline ja väärib tulihingelist väärtustamist paljudes dimensioonides. Esitan siinkohal ühe variandi.

Psychoterror on üks vähestest ansamblitest Eestis, mille kaudu saab reflekteerida enda arengu lugu elavalt säilinud mõttepiltide kaudu. Ma sündisin laias laastus samal ajal kui Psychoterror.

Minu esimene tõsisem kokkupuude Psychoterroriga oli, kui nägin videoklippi tänaval ruuporisse röökivast Freddyst. See ei olnud siis vist Youtube´is, aga nüüd on. Freddy karjus hästi taibukaid ja löövaid riime ("Psühhoterror").

Seal videos on hetk, kus ta kisakõri enam hästi ei kandnud ja ta võttis momendi rämedat sorti puhkeohkeks. See ainumane häälitsus sai mul üheks mitmekülgse vokaalkäsitluse mõõdupuuks muusikas, meenudes nüüd tihti, kui midagi ligilähedast kuulen.

Kuulan seda uut plaati ja vaatan seda videot ning mõtlen muusika-lüürika kaudsele võimele inimese elu tähenduslikeks momentideks jagades struktureerida. See, et minul ja Psychoterroril need ühised seigad on, tähendab, et see bänd moodustab vaikimisi osa minu identiteedist.

Mäletan, et Freddy tänavasooritusest inspireerituna otsustasime kuttidega põhikooli lõpu tutipäeva aktusel oma klassi etteaste viimaste lauluridade ajal lõuata üle kõigi: "Maksud maha!". Olime aulas kogu koolirahva ees ja veeretasime kooris mingi Blink-182 loo fono peale kõige eesrindlikuma õpilase koostatud tänuteksti. Meie kontrasõnum sobis lingvistiliselt ja rütmiliselt. Me skandeerisime seda Freddy eeskujul veel laulu lõppedes kümmekond sekundit edasi. Huvijuht vaatas mind tavalisest veel vihasema pilguga, aimates performance'i taga minu ideed.

Kõigele lisaks olin ma veel direktori poeg. Hiljem õpetajatele tulpide asemel võililli jagades oli mõne – kaasa arvatud minu oma ema – näost näha pettunud arusaamist-aistingut, et ma olin sel varahommikul kuttidega pidupäeva puhul soojenduseks korralikult viina võtnud.

Need olid Psychoterrori killuvees toimunud protestiaktsioonid minu väikses maailmas. Noore hinge väljaarenemata suvasuunaline võimukriitika perioodil, kui Karl Marx seostus eelkõige vanaisaga, sest tal oli samasugune habe. Ja neid seoseid ei saa mult keegi ära võtta. Ja mulle ei meeldi ka esteet-kusipead. Minu omailma hermeneutiline Psychoterrori ring.

Üks teine seik oli mõnevõrra hiljem, kui ma Tartus Psychoterrori kontserdil käisin. Olin siis endiselt veel päris noor, aga kindlasti juba täisealine. Mingil põhjusel sattusin ma backstage´i, ei meenu, kelle sõbra rolli ma võtsin, aga mäletan, et seal istus Freddy & Co ning kanepipläru käis ringi ja miskipärast sattus see alati minu käes olema, kui turva üle ukse kiikas. See tegi ärevaks.

Freddy rääkis üldiselt ülirahulikul toonil, üks jalg üle teise nõjatunult, aga see noot võis mõne tühiasja pärast kibekähku agressiivselt käredaks muutuda. Nagu tema muusikaski, see võib juhtuda lambist. Välja lööb see Barthes´i the grain of the voice, hilisem rockmuusika "autensuse" tunnus, mis pidi justkui väljendama elutervet ideoloogiat, aga siis lootusetult hegemooniliseks vormus. Freddy grain on siiski idiosünkraatiline. Seal avaldub Freddy streik ühiskondlike keelekammitsate vastu.

Selle teralisuse aste võib muutuda kähisevast koerast totaalse kärinani ning ta suudab ka meloodiat enda järel vedada ja ootamatutes suundades sikutada. Ja need kvaasikommunikatiivsed häälitsused, mis esitust polsterdavad! Kuskil kurgupiirkonas tundub Freddyl olevat kolme nupuga efektipedaal, mida saab siis häälepaeltega kruttida. Samal tasemel Pixiese Black Francise vokaaliga, kui too räuskab.

Igal juhul mõni mees vaakus seal backstage´is minu kõrval, viibis vist stuuporis. Eks mul oli natuke kohatu, aga põnev ju ka. Tundsin end nagu Jaan Uhelszki siis, kui ta KISSiga lavale minekut ootas, sest ajakirjandustudengina olin alati mõttes lugu kribamas. Nüüd siis saangi vanad märkmed ette kanda.

Miskipärast pöördus Freddy mingi hetk minu poole ja ütles, et mu nägu meenutab talle kedagi ühest tema lemmikansamblist, mille nime ma enam ei mäleta. See oli ilus hetk, ta oleks ju vabalt võind ka mulle käratada nagu mõnele lähikondlasele seal ruumis. Paar minutit hiljem kukkus ta tooliga demonstratiivselt ümber üle mitme inimese ja pooleldi täis odava õlle purgid paiskusid neljas suunas laiali.

Freddy enda nägu on muidu ääretult paljuütlev ja tõetruu nagu ka Uimsi oma. Ja ka Liba oma. Sellised näod, millest karikatuuri teha oleks keeruline, sest nendes väljenduvad juba loomulikult teatud ülepaisutatud detailid, muutes lõustad meeldejäävaks. Süütu siirus on neil silmis. Nad on teenekad rockstaarid, nii et vaadelgem neid siis ka lõpuks rockstaaridena.

Psychoterrori puhul alistab lokaalsus globaalsuse. Mulle meenutab Iggy Pop Freddyt, mitte vastupidi. Psychoterror on Eesti kultuuriloo kandja. Teine selline ansambel on näiteks Ans. Andur, aga seal on mul distants juba liiga lühike, et tuleks pähe neid sel moel käsitleda. Kusjuures "Streik" viskleb kohati nagu mõned andurite lood nende eelviimase plaadi pealt. Justkui natuke rohmakam, saundi pehmusest loobunud Tursk mängiks bassi.

Nagu näha, minu suhe Psychoterroriga tahab vägisi avalduda individuaalse kujunemisloo ja subjektiivse kogemuse ning mäluepisoodide, mitte niivõrd fokuseeritud üldistusvõimelise heliandme- või tekstianalüüsi kaudu.

Kui kõrvale lugeda Imbi Paju Facebooki postitusi, kangastub idee, et kas neil tasanditel sünteesi luues jõuame me oma ühiskonna arengus kunagi sinnamaani, et tekivad mingid sundimatud niidiotsad võimaldamaks kollektiivselt väärtustada ka süsteemikriitilist ajalugu kirjutavaid nähtusi nagu Psychoterror, laskumata vastuollu nende eetosega. Showcase-festivalide ja messiboksibändide ajastul on see kuradi oluline.

Plaat "Streik" ise on aga päris hea. Plastiliselt gruuviga flirtiv postpunk-minek rõhutatult lühivormes nagu Psychoterrorile kohane. Meeldib kitarri atonaalne käsitlus nii soolodes kui akordilöökides. Osati kisub juba jazziks. "Streik" väldib lukustumist punkklišeedesse, viivuks kostab ka hardcore´i, aga põhirõhk rohkem ikka selgelt loetavatel kitarrikäikudel ja nende ühiselt väljendatud kurbusel, ängil, vihal või ka erimeelsustel. Mõlemad, nii bass kui kitarr, vokaalist rääkimata, võtavad konstantselt nõuks teha iseseisvaid ootamatuid liigutusi eemale kesktee rifipungist. Sellepärast ongi Psychoterror bänd suure algustähega.

Lüürika on põnevaid vigureid täis pakitud ja nii isukalt esitatud, et igale loole võiks anda selge sõnumi auhinna. Tige jutlustaja Freddy heidab ühtelugu meelt ning jääb äkki kahe noodi vahele ebamääraselt kõikudes vinguma nagu tüütu jõmpsikas, nii et tahaks talle vastu raksatada: "Jää juba vait, raisk!". Teatraalsus, mis mind üldiselt muusikas häirib, siin ei sega. Ma ei suudaks seda ette kujutada muusikalina ja see on kahtlemata positiivne.

Kõigest eelöeldust tulenevalt plaat sümboolse 9 vääriline, mis ei tähenda, et see album tingimata minu aasta toppi jõuaks. See skoor võiks olla ka 10, 7 või 2. Numeroloogia siin paraku ei aita ja häbi Robert Christgaule, et ta kunagi selle primitiivse kapitalismisõbraliku tarbija juhendaja rolliga välja tuli. Psychoterrori puhul oleks kohane sellest sitast loobuda.

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: