Liiga vähe punki on elus. Praegu vaatan juba noorelt on paljud nagu mingid Flandersid. Elu on vähe sees. Liiga viisakad, etteaimatavad. Noorena on vaja sigadusi teha. Mitte muutuda krimiks, ma ei mõtle vahepeal 90ndate sildi all peale pressinud ossi-kõntsa, aga pole vaja leppida mahe naeratus näol kõigi normide ja reeglitega, kuhu me sünnime. Muidu jääd eluks ajaks vinduma ja ussitad vaikselt, lips ees.

Jututeemad on mingid telesarjad ja veganburgerid ja küll on kaunis karjamaa. Aneemilist loksumist on liiga palju. Särtsu on tarvis! Hullu nalja. Elu aeg peame pärast maru tõsised olema.

See on siis elutunnetuse ja olo koha pealt.

Teine oht on neetud edukultus. Kõik on nii asjalikud, et sure ära. Räägitakse mingis robotikeeles, mis osalt pärineb nõukogude nomenklatuurist, teisalt vähesest fantaasiast ja liigsest lips-sõlmib-kõri-kinni-hoiakust. "Kiiresti toimub kogukonnakeskuste uute platvormide kiirendi pop-up arenduse koosloomelise algoritmi andmevaldkonna tootetehnoloogia uusviljeluse rahvakogu projektimajanduse tulevikuvisiooni suurendamise tendentsi idufirma tõmbekeskuse auditooriumiteadlikkuse programmi käiviti mingi junn." See ei ole normaalne jutt.

TOIT on räigelt ületähtsustatud teema. On värske tendents, et kultuuriürituste raames reklaamitakse programmi osana toitlustust, pop-up-kohvikuid, burgeri-mingit-jura nagu omaette eesmärki. Söögijutt käib söögi alla ja peale. Näri muru mees. Pop-up on ajutine nähe.

Kõik sündmused on millegi sõbralikud. Aga selle sõbralikkuse eest küsitakse täiesti ebasõbralikku raha.

Elu peab turundama ja kõike mingi elustiili-pasa kaudu. Pastelne eduka malbe naeratusega noor hõljub kiiges, käes mobla, kõrval käsitöövee pudel, määritakse pähe mingit pangateenust või internetipaketti või ökolimpsi või ridamajakorterit, jumal teab mida, peaasi, et kõik oleks läila ja tehnoloogia topitakse alati keset "ürgset" Eesti loodust!

Kes küsib? Mina, keskealine kontorirott, korralik kodanik, õpetan oma lastele häid kombeid ja vahel siiski julgen teha siin-seal mõne nurjatu nalja, aga seda jääb järjest vähemaks, sest kus ma pääsen tõsiduse ja asjaliku elu käest. Ei tea enam, kas tahakski pääseda.

Aga mingeid ventiile on vaja meile!

Ühesõnaga, lugege Freddy debüütluulekogu "Sigalind".

viimased sangarid

ärkame mätta pool

keegi midagi sonib

pead on meil haiged

ja taskus on konid

aga väljas kevadpäike

me sõber nii soe

on nahktagide lõhn

ja hiinaketsid moes

kõrvus joovastav rütm

ninas linnatönavate gaas

üle aia ära agulisse

ja mendid meid kätte ei saa

kevadõhtud ja joogid

taevas miljonid päikesed

meid ootavad suured teod

nii kaduvad ja väikesed