Kadri, kus asub tõotatud maa, kuhu reisid?

arvan, et tõotatud maa oleme endale ise. et endale lähedale jõuda, selleks on vaja võtta aega ning asja ka distantsilt vaadelda. see, et reisida füüsiliselt kodumaast kaugele, võib olla ettekääne selleks, et hiljem rahus kodus olla. et näha selgemalt, tuleb astuda korraks paar sammu eemale. tundub naiivne arvata, et tõotatud maa on miski endast väljaspool seisvat. rääkides tõotatud maast, huvitab mind see eelkõige kui kvaliteet.

Kuskil pole kirjas, kelle tekste sa etenduses ette lugesid. Mis need on? Ja miks sa neid pähe ei õppinud?

lehel, mille enne etendust lisaks jagasin, on kirjas, et teksti autor olen ma ise. kõik on mu enda oma. tegelikult on mul tekst ka üsna peas, aga raamatust lugemine on olnud teadlik otsus. tahan igasuguse võimaliku stressi endast eemal hoida, tahan kõik hetked, millal ennast piitsutama hakkan, aegsasti kinni püüda ning võimaldada endale hoopis parim keskkond ja situatsioon, kus ennast avada, publikuga kohtuda. olen tahtnud ennast tunda väga hästi ega tööta sellele taotlusele mitte mingil viisil vastu. kõik inimlikkuse komponendid jätan sisse, ennast masinaks ei muuda, endast masinlikkust ei eelda. selles mõttes on tegu ausa olukorraga - mis on, see ongi.

tekst, mida esitan, on kirjutatud aastal 2013. antud protsessi käigus aga avastasin, et see tekst on käesoleva lavastuse kontekstis absoluutselt adekvaatne. see oli mulle kihvt üllatus ja senini suur imestamise koht, kuidas meie looming meie teadvust tõepoolest tihtipeale edestab, sellest eespool kõnnib.

täna olen nimetanud selle teksti isiklikuks põhiseaduseks. et see on loetud aga raamatu erinevatelt lehekülgedelt, annab see aimu, et tegu on kõigest osaga tervikust.

Sa teed üsna uhkeid akrobaatilisi trikke. Viga pole saanud? Ole ettevaatlik, et ei tekiks Kelly Sildaru juhtumi kordust.

olukord on kontrolli all. olen selle mäega maadelnud, sellega sõbraks saanud. sinikad on maksimum viga, mida saanud olen. usun, et sõprus on vastastikkune. ise ka imestasin, et esimene asi, mida pärast esikat, pärast kummardamist tegin, oli tänusuudlus mäele. see oli täiesti siiras ja mulle endale täiesti ootamatu käitumine. andsin mäele kõige ausama musi, olin rõõmus ja tänulik, et koostöö toimib. ma ei võta oma lava kui asja, objekti, vaid kui kõige tõsiseltvõetavamat lavapartnerit. 

Ei saa üle ega ümber. Palun kommenteeri, kuidas isa Andres Noormetsa tegevused on olnud osaks sinu pürgimustest ja elust.

ei saa üle ega ümber, nii mu isa kui ema (aga ka kõik teised pereliikmed), on olnud ja on väga oluliseks osaks. nad on ühed mu parimad sõbrad ja ausaimad tagasiside kanalid. see perekond üldse kätkeb endas väga huvitavat dünaamikat, väga tihti on mul tunne, et tegu on hoopis sõpruskonnaga; oleme lihtsalt head sõbrad, kes mõistavad teineteise huumorit ning peavad elus oluliseks väga sarnaseid asju. usun, et kui ma oleks sündinud perekonda, kus teater, liikumine, tants poleks nii kesksel kohal olnud, siis poleks ka mina selles suunas läinud. selles mõttes olen pimesi usaldanud ja lihtsalt väga orgaaniliselt asju kodust kaasa võtnud, kahtlusteta, uudishimuga.